Iisaku 150aastane segakoor kõlab väga noorelt

Tanja Elken: "Meil toimub pidevalt kui väike doonorlus − ühed lähevad ja teised tulevad; me uueneme kogu aeg. Nagu inimese keharakud vahetuvad täielikult kindla aja jooksul. Eilse kontserdi järel saatis keegi mulle sõnumi, kus oli öeldud, et meie koor kõlab tämbri poolest väga noorelt. See oli väga tore." MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Kui tuleval suvel tähistame Tallinna lauluväljakul juubelilaulupidu ja esimesest üldlaulupeost möödub 150 aastat, siis Iisaku koor sai oma juubeli äsja peetud. Koori lõigi 1868. aastal kohalik, äsja ametisse asunud aktiivne köster Hansen, et sel enneolematul peol osaleda. Suisa viiendiku koori soliidsest tegevusajast on seda juhtinud Tanja Elken. 

Peagi saab sul Iisaku koori juhtida suisa 30 aastat ja koori sünnipäevapidu peeti sinu sünnipäeval. Sümboolne küll, aga kuidas nii juhtus?

Kui augustis pidasime plaane, millal koori juubelit tähistada, leidsime, et paar kuud on selle ettevalmistuseks aega, aga hiljem tulevad juba jõulud. Kultuurimaja juhataja Merle Pikhof võttis kalendri lahti ja selgus, et 24. november oli ainuke vaba laupäev.

Mis sind ikkagi on hoidnud nii kaua − näiteks vähem kui pooled abielud püsivad Eestis paraku nõnda pikalt − ühte koori juhtimas? 

Ikkagi inimesed! Tegu on nagu vastastikuse tõmbega. Ei oskakski ilma selle koorita olla − kõlab nagu sõltuvus.

Osalesin teie kooriga 2014. aasta laulupeol − vähemalt rongkäigul A-st Z-ni, st lauluväljakuni − ning võisin tõesti oma silmaga veenduda, et tegu on toreda, ühtehoidva ja hea huumorimeelega kooriga ning et kooriliikmed tõesti naudivad seltsielu. 

Meil ongi see, et pole vaid akadeemiline laulmine, vaid tuleme kokku, oleme kõik omavahel sõbrad ja tuttavad. Meil on vaja ka vabamat aega, kus saame lihtsalt olla, uudiseid rääkida. Esiteks tore seltskond ja siis me ka laulame. Ja kui on vaja õppida, esineda, konkurssidel osaleda, teeme seda täiel rinnal, südamega.

Võib-olla ongi teie koori pikaealisuse fenomeni seletus see, et väiksemas kohas pole palju kohti, kuhu vabal ajal minna: kinosid, klubisid, teatrimaju, kõrtse.

Vaba aja veetmise kohtade poolest − võib-olla jah. See on üks tahk. Aga meie staažikamad lauljad on kooris juba ajast, mil seda juhtima hakkasin − õppides sel ajal keskkooli viimastes klassides. Nagu Aune Ferschel, Heinar Juuse, Annely Oone ja Katrin Juuse. Koori liikmeks olemine on muutunud osaks elust.

Küsin sinult kui kooripedagoogilt: kas koor on läinud 30 aastaga paremaks? 

Meil toimub pidevalt kui väike doonorlus − ühed lähevad ja teised tulevad; me uueneme kogu aeg. Nagu inimese keharakud vahetuvad täielikult kindla aja jooksul. Eilse kontserdi järel

(intervjuu on tehtud pühapäeval, 25. novembril 

− 

T.K.)

saatis keegi mulle sõnumi, kus oli öeldud, et meie koor kõlab tämbri poolest väga noorelt. See oli väga tore. Me ise mõtleme, et jääme kogu aeg vanemaks, ja nõnda kõlab selline tunnustus vähemalt meeldivalt.

Annely Oone:

Mina, Tanja, Heinar Juuse, Aune Ferschel ja Katrin Juuse oleme need kõige vanemad olijad praegusest koosseisust. Koos Tanja ja Aunega olime me ka päris algusest, 1990. aastatest. Alustasin koos klassiõdedega vist 9. klassist. Käisime siis kooriproovis rahvamajas. Mäletan, et istusime suure saali kõrval olevas väikeses saalis proovis. Sel ajal olime me siis Iisaku koguduse noortekoor.

Kui küsitakse, miks, vastan kõigepealt, et koorimuusika on see, mis tugevdab meie Iisaku kogukonda, ka liidab, on hariv, ühendav. Eelkõige tähendab koor meile hobi ja sõpru. Mõnele ongi see ehk ainus hobi ja see toob ta igal esmaspäeva õhtul koolimajja proovi. Meil on kooris nii toredad inimesed: meil on lõbus, saab nalja, mõnikord on alguses uute lugudega raske, aga see on vaid korraks. Ühesõnaga on meil kooriproovis alati tore. Koorilaul tööpäeva lõpuks on rahustav.

Me teeme vahepeal ka midagi täiesti teistmoodi: punklaulupidu, "Laulupealinna" saade, 1970. aastate stiilis ansambel − tegime seda ka sobiva riietusega. Koor teeb elu huvitavaks ühes erisuguste kontsertide, esinemiste, kontserdireisidega. Aga eelkõige oleme sõpruskond.

Kas sõel, mis tuleb koori liikmeks saamiseks läbida, on tihe? 

See sõel on, aga see seisneb selles, et kui tulija ei sobi meile hästi, nii-öelda keemiat ei ole, saab ta ise aru, et ei sobi, ja lahkub. See ei ole minu ja laulja vaheline keemia, vaid tema ja kogu kollektiivi vaheline. Selline asi on vahest korra olnud ja selline asi selgub ruttu.

Olen kuulnud, et kõiki on võimalik laulma õpetada − kui tegu pole just kurttummaga. Ongi nii? 

On küll. Oleme kasutanud inimesi ka laulude vahele pilli mängimiseks või rääkimiseks − mõningate kohtade toetamiseks. Me oleme loovad − leiame sellele inimesele tegevuse. Aga nagu öeldud − ainult lauluoskusest ei piisa.

Teie kooris laulab vaid üks paar, aga kas teised abikaasad või elukaaslased suhtuvad oma teisepoole kooris tegutsemisse ikka soosivalt?

Ma ei usu, et laulmise tõttu probleeme on. Ka abikaasadel on oma huvid. Nad on oma huvid jaganud − ühel päeval on keegi laulmas, samal ajal käib teine korvpalli mängimas või midagi muud tegemas.

Viimastel aastatel olete kooriga ette võtnud mitmeid põnevaid väljakutseid. Olete näiteks osalenud ESTO päevadel, öölaulupeol ja punklaulupeol Rakveres. 2011. aastal tõite "Laulupealinna" saates koos Tanja Mihhailovaga Kohtla-Järvele peaaegu laulupealinna tiitli. Pikemad kontserdireisid on viinud koori kolmel korral Saksamaale kirikufestivalidele ning korra 2009. aastal Hispaaniasse Cantonigrose festivalile koos Narva kooriga. Portugalis Freamundes 2010. aastal toimunud rahvusvahelisel kooride festivalil saavutasite kirikumuusika kategoorias 4. koha. 

Alati on suur vastutus. Mõlemal reisil − nii Hispaanias kui ka Portugalis − olid ka kooliõpilased kaasas. Kogu aeg pidi silma peal hoidma ja vaatama, et keegi ära ei kaoks. Teisest küljest sai näha hästi põnevaid kollektiive mujalt ja ennast proovile panna.

"Laulupealinna" saade oli lõbus. Eile vaatasime selle videot ja proovisime liigutusi kaasa teha. Ega tulnud enam nii hästi välja, aga 2011. aastal õppisime terve novembri laulu ja liikumist.

Millised põnevad enese proovilepanekud terendavad praegu silmapiiril? 

Esiteks valmistume laulupeoks, mis saab sama vanaks, kui on meie koor praegu. Kui laulupidu läbi saab, siis vaatame, kuhu edasi − tahaks uusi väljakutseid, kuskile kaugemale. Oleme, jah, osalenud "äärest ääreni" üritustel: folkkavad ja punklaulupeod − muudest, argisematest laulupidudest rääkimata. Vaatame, milliseid väljakutseid veel oskame leida. Sügisel korraldasime endale kingituseks sünnipäevareisi − käisime Itaalias, ja mitte võistlemas-laulmas, vaid lihtsalt puhkamas.

Osa praegustest lauljatest ei saanud paraku tööde tõttu osaleda, aga kaasa tulid ka mõned varasemad, praeguseks endised kooriliikmed. Käisime Vietri Sul Mares Salerno provintsis. Tegu oli kultuurireisiga, mille korraldas koori laulja Lii Roosa, kes jagas ka ülesandeid − igaks paigaks, kuhu jõudsime, oli keegi ette valmistanud ettekande selle koha aja- ja kultuuriloost. Käisime näiteks Capril, Pompeis. Mõnes paigas ka laulsime − ega me lauluta saa.

Aga plaanidest rääkides: lähiajal peaks ilmuma meie koori ajaloost raamat.

Kui rääkida ilutsevas kirikuõpetaja keeles, siis enamik kunagisi Iisaku koori liikmeid istub praegu pilve piiril ja vaatab teie tegevust heakskiitvalt noogutades ja/või takti lüües pealt. Kas keegi on võtnud kokku lugeda, kui palju inimesi on 150 aasta jooksul kokku teie kooris laulnud?

Seda vist polegi tehtud ja olen mõelnud, et kuna õpilased teevad koolis teadustöid, võiks keegi selle ligikaudu välja arvutada. Oleks põnev endalgi teada.

Teie koori asutas 1868. aastal Robert Theodor Hansen, kes on muu seas laulu "Ema süda" autor (koori sünnipäevakontserdil seda harrast laulu muidugi lauldi ja solist oli Annely Oone − T.K.), selleks et osaleda esimesel üle-eestilisel laulupeol. 

Tallinna kreiskooli lõpetamise järel asus Hansen 1868. aastal tööle Iisakus köstrina. Nii kui ta siia tuli, käis ta talust tallu ja kogus juba sügiseks laulukoori kokku. Ta asutas Iisakus kihelkonnakooli, kus töötas koolmeistrina aastani 1912. Ta suri samal aastal Tallinnas, aga põrm toodi Iisaku surnuaeda. Eile käidi tema ja veel teiste kooriga seotud inimeste haudadele küünlaid viimas.

Ilmselt oli Iisaku Hanseni ajal oluline kultuuripaik tollases Eestimaa kubermangus?

Kindlasti oli Iisaku tänu Hansenile omalaadne hariduskeskus. (Wikipedia järgi asutas aastatel 1849-1912 elanud Hansen peale segakoori Iisakus pasunakoori ning muusika- ja kirjandusseltsi, kuhu kutsus esinema tuntud muusikuid ja soliste. Tema muusikaharrastus innustas ärkamisajal kogu kihelkonda. Peaaegu igasse tallu muretseti viiul, pasun, klaver või koduorel. Hanseni juhatatud koorid esinesid mitmel üldlaulupeol ja pälvisid auhindu. Iisaku koorid käisid kontserte andmas ka mujal Eestis − T.K.)

Üks, mis on raudselt teie repertuaaris, on laulupeo kava, aga mille järgi sa veel laule oma koori kavva lisad? 

Alati püüame võtta kavva rahvamuusika sugemetega ja folklooriga seotud laule, töötlusi ja Eesti heliloojaid: Veljo Tormis, Arvo Pärt... Et tutvustada nende muusikat, kui Eestist välja liikuda. Koor pole nende heliloojatega isiklikult kokku puutunud, aga kui omandasin magistrikraadi, oli Tormis minu õpetaja. Tormis oli väga oma aineses sees, n-ö vana kooli loengupidaja, kes ei lasknud end auditooriumist eriti häirida. Tormisele meeldis tundides ka laul − ta pani meid regilaule laulma.

Regilaul on suht kosmiline nähtus ja näed, kui räägime nii soliidsest east, kui seda on 150 aastat, tekib samuti suisa kosmiline mõõde. 

Paljud endised kooriliikmed, kes käisid õnnitlemas, mainisid ka, et näevad oma kadunud kaasteelisi pilve piiril. Aktusel kuvati seinale vanim fotojäädvustus koorist ja sellelt on näha, et selle liikmed kandsid samasugust rõivastust nagu meie praegu. Pilt pole oluliselt muutunud. Me tellisime 2014. aasta peoks Peipsiveere rahvarõivad − n-ö poluvertsikute riided. Püüame nõnda austada selle piirkonna kultuuri, kus tegutseme. Samas me ei laula nende laule ja neid pole ka talletatud.