Märt Meos - üks Narva Vaba lava rajamise eestvedajatest

Põhjarannik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Narva Vaba Lava raamise eestvedajad Märt Meos ja Allan Kaldoja. ILJA SMIRNOV
Narva Vaba Lava raamise eestvedajad Märt Meos ja Allan Kaldoja. ILJA SMIRNOV Foto: Põhjarannik

1. detsembril avab pidulikult uksed Vaba Lava Narva teatrimaja. Põhjarannik räägib teatrisaladustest ja -maagiast produtsent Märt Meosega, kes ongi ühes Allan Kaldojaga kogu Narvat ja Ida-Virumaad muutva võimsa ettevõtmise taga. Meos on muu seas tuntud põnevate välismaa lavastajate Eestisse toomise poolest. Ka Vaba Lava Narva keskus avatakse hinnatud Vene lavastaja Dmitri Jegorovi tükiga "TRANSIIT. Peatage muusika", mis on ühtlasi 50. Meose produktsioon. 

Kuidas Vaba Lava Narva jõudis?

Narvaga puutusin esimest korda kokku tudengina 1986. aastal, kui aitasin organiseerida üpris heal tasemel üleliidulist harrastusteatrite festivali. Ilmarise teatri juht Juri Mihhaljov oli üks ettevõtmise eestvedajaid. Allan Kaldoja on Narvas sündinud ja tema sidet piirilinnaga pole vaja kaugelt otsida. Kuna Narvas tänapäevast teatrikeskust polnud, käisime vaikselt selle mõtte välja. Rein Lang, olles viimaseid kuid kultuuriminister, ütles: "Minge igal juhul selle ideega edasi!" Läksime! Viie aastaga oleme jõudnud keskuse avamiseni.

Narvaga on olnud raskem, kui oli Vaba Lavaga Tallinnas. Juba logistiliselt − me kõik elame Tallinnas ja Narva on 210 kilomeetri kaugusel. Ja vastutus on suurem. Telliskivi Loomelinnak ehitas teatrikeskuse ise, aga Narva puhul on kogu vastutus Vabal Laval − võtsime selleks laenu. Muidugi toetavad ka riik ja kultuuriministeerium.

Ilmselt peaks esmalt seletama, mida Vaba Lava endast üldse kujutab.

Väiketeatrite vajadus teatrikeskuse järele oli üpris suur. Eestis on suveteater äärmiselt populaarne, aga talvel polnud kuskil mängida. Ajapikku on väiketeatreid päris palju juurde tekkinud. Vaba Lava mõte tekkis Allaniga Guetemalas ringi rännates. Rääkisime teel olles palju teatrist ja Allan, kes on hariduselt jurist, kuulas seda juttu ning ütles: "Teeme ära!" Et kui väiketeatritel see vajadus on, teeme põhikirja ja loome sihtasutuse. Idee sündis 2010, sõitsin üle Eesti väiketeatrite juurde ideed tutvustama ja üheksa neist olid valmis liituma. Töötasime välja põhikirja ja sihtasutus sai loodud sama aasta 25. mail. 2014 avasime Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuse.

Oled Narvaga lisaks eelmainitud üleliidulisele festivalile kokku puutunud ka maadlusspordi kaudu. Kas keegi on sinu ponnistusi teatri vallas juba maadluskujundiga võrrelnud?

On tõsi, et olen püüdnud oma asju seada nii, et kui kuskil tekib rutiin või hakkab igavaks muutuma, mõtlen kohe midagi välja, et elu keerulisem oleks. Eks väiketeatritega tegelemine ongi vahest suurem väljakutse kui töö suures teatris − ma lõpuni ei tea, puudub suure teatri vedamise kogemus. Väiketeatris ei teki kunagi rutiini. Näiteks "TRANSIIT. Peatage muusika", millega Vaba Lava Narva maja pidulikult avatakse, on mulle 50. teatrilavastus. Viimastel aastatel on suuresti tegu olnud rahvusvahelise koostööga, pidevalt on tegu uute truppide ja lavastajatega − rutiiniks pole isegi võimalust.

Kuidas leidsid omal ajal tee teatri juurde?

Mulle pakkus teater huvi kaua enne Tallinna pedagoogilisse instituuti näitejuhtimise erialale õppima asumist. Õnneks pole Rakvere Kadrinast kaugel − sai pidevalt Rakveres teatris käidud. Mäletan väga selgelt Roman Baskini lavastust "Liilia", arvan, et aasta oli siis 1985. Nüüd kahjuks Romani enam pole, aga temaga koos vedasime väiketeatrite asja, paralleelselt. Meil oli lavastus "Sõdur" [teatri R.A.A.A.M lavastus; Mart Kivastiku tõlgendus ja Roman Baskini lavastus kindral Laidoneri viimastest päevadest, Laidoneri kehastas Ain Lutsepp − T.K.], millega reisisime koos mööda maailma.

Madis Kalmet mängis samuti "Liilias" ja kunstnik oli Ervin Õunapuu, mõlemaga on nüüdseks juba palju lavastusi koos tehtud. Rakveres oli parasjagu lavastaja Raivo Trassil üks huvitavamaid perioode. Meenuvad tema "Rakvere romanss" ja Ago-Endrik Kerge lavastatud "40 küünalt", kus Trass ise mängis. Hilisem töö on mind viinud ka Trassiga kokku, pean teda üheks oma õpetajaks.

Pikemalt saab intervjuud lugeda laupäeva, 1. detsembri, Põhjaranniku paberväljaandest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles