Näriliste tõrjumiseks on kümneid mooduseid

Tea Vaino sõnul leiab rotimürki nii graanulite, padjakeste, suurte kuubikute, viljaterade kui geeli kujul. Foto: Peeter Lilleväli

Kui närilised hakkavad sügisel tuppa trügima, seisab ees võitlus, mis võib kesta terve talve. "Kindlasti tuleks mürki panna senikaua, kuni on näha, et närilised ei käi enam söömas, ega leia ka enam nende väljaheiteid. See pole ühekordne üritus, ainult järjepidevus viib sihile," kinnitas Bauhofi Jõhvi kaupluse kodu- ja aiaosakonna juhataja Tea Vaino.

Tea Vaino rääkis, et inimesed ostavad kõige enam traditsioonilisi äraproovitud vahendeid, nagu graanulites mürki ja hiirelõkse, mida leiab nii plastmassist, metallist kui puidust. Kui lõksu kasutades näeb oma silmaga, et näriline on kätte saadud, siis mürgi puhul ei tea, kas seda söönud hiir või rott ka ära suri. Mürki eelistavad jällegi need, kes ei taha hiljem näriliste laipu koristada.

Vaino sõnul on osa mürke sellised, mis mumifitseerivad närilise, et see ei hakkaks lagunedes haisema. Mõned tootjad lubavad, et närilised surevad sisemiste verejooksude tagajärjel just nagu loomuliku vananemisprotsessi tulemusel, mis tähendab vaikselt ja valutult ning alarmeerimata teisi liigikaaslasi. Sel juhul ei teki närilistel vastumeelsust sööda vastu ega tekita neis ohutunnet.

Vaino sõnul võib ühe mürgi pikaajalisel kasutamisel see oma efektiivsuse kaotada, mistõttu tasub aeg-ajalt tõrjevahendeid vahetada. "Näiteks ühe mürgi puhul mulle tundus, et närilised sõid seda isuga, aga ära nad ei kadunud - ikkagi olid porgandid, kartulid ja kaalikad keldris ära näritud."

Kõige kiiremini mõjub Vaino kogemuste järgi mürk, mis on geelpadjakeste kujul. See sobib kasutamiseks ka keldrites ja välistingimustes, sest ei lagune nii kiiresti ära. Niiskuskindlad on ka näiteks parafiinpadjakesed.

Kuigi kõikidel mürkidel on üks eesmärk - tappa -, varieeruvad nende koostisained. Näiteks leiab poelettidelt teraviljast valmistatud sööta-mürki, aga ka sööta, mida tänu abrasiivsusele närivad hiired-rotid isegi siis, kui kõht on täis, sest neil on vajadus hambaid kulutada. Mõnele rotimürgile on lisatud jälle mõruainet, mis peaks muutma selle koduloomadele vastumeelseks.

Mitmekesise valiku hulgast leiab ka kartongalusel liimpüünise - kui hiir või rott on jäänud püünisesse, visatakse see ära kogu täiega, nii ei pea närilist puutuma.

Vaino sõnul pakutakse ka humaansemaid tõrjevahendeid. Neile, kes ei taha tappa, vaid närilised toast eemale peletada, sobib traadist lõks-puur, kuhu pannakse sööt rippuma ja kui hiir on kinni püütud, lastakse ta õue lahti.

"Iga mürgi puhul peab jälgima, et seda ei saaks kätte lapsed ega lemmikloomad, ning pärast mürgi kasutamist tuleb kindlasti käsi pesta," rõhutas Vaino.

Looduslikud vahendid

Eesti loomakaitse selts soovitab näriliste tõrjeks kasutada piinarikaste tapmisvahendite asemel ainult looduslikke.

- Heaks looduslikuks lõhnapeletiks uruhiirte tõrjes on musta leedri lehed, elupuu värsked peenestatud oksad ning küüslauk, mis tuleb käikudesse asetada. Eriti palju paha teevad uruhiired sibul- ja mugullilledele, hariliku püvilille sibulate lõhn aitab neid aga lillepeenrast eemal hoida. Sellepärast soovitatakse püvililli istutada teiste sibullillede lähedusse, piki tara ja köögiviljade vahele. Samas ei tohi unustada, et püvilill on ka inimesele mürgine. Eriti ettevaatlik tuleb olla tema kasvatamisel siis, kui aias liigub väikeseid lapsi, kes võivad taimeosi kogemata suhu toppida või käsi mahlaga kokku määrida.

- Aiasaaduste ja loodustarvete poodides on müügil vulkaanilisi kivimeid, mille lõhn peletab uruhiiri.

- Hiired ei talu veel rassi ehk voolmerohu, naistenõgese, piparmündi ja leedripuu lõhna. Puistake kuivatatud ning peenestatud taimepuru hiirtega asustatud kohtadesse - sahvrisse, keldrisse ja mujale. Abi on ka ülesriputatud kimbukestest. Peletav efekt on suurem, kui valate värsked või kuivatatud kimbud üle keeva veega ja nõrutate enne ülesriputamist. Kimpe tuleks igal nädalal uuendada.

- Rottide ja hiirte majja tulemise vältimiseks tuleb üles otsida kõik augud (eriti torude ümber) ja praod (näiteks ukse ja läve vahel) ning panna need kinni vastupidava materjaliga, näiteks betooniga vms. Võib kasutada tugevast keevitatud traadist võrku, et katta kinni augud (näiteks ventilatsioonitorud). Järjekindlalt tuleb kontrollida suletud avausi, et olla kindel, et rotid ei ole neist läbi närinud.

- Toidujäägid tuleb ära koristada ning toit tuleb asetada klaasist, plastist või metallist anumatesse. Toidu võib asetada ka kõrgel olevatele riiulitele juhul, kui sinna ei vii ühtegi rottidele ja hiirtele ronimiskõlblikku teed. Samuti tuleb jälgida, et prügi ei oleks rottidele ja hiirtele kättesaadav. Rotte võib eemal hoida ka pipra ja eukalüptiõli lõhnaga.

- Kodus ja aias võib kasutada ka ultrahelil põhinevaid näriliste peletamiseks mõeldud vahendeid, kuid tõhusad on need kitsal alal lühikese perioodi jooksul, kuna närilised harjuvad heliga. Hiiri ja rotte tuleks püüda lõksudega, mis ei surma ega vigasta neid, ning lõksujäänud loomad tuleks viia kodust kaugemale ja vabaks lasta. Soovitav on viia vähemalt poole kilomeetri kaugusele. Vastasel korral on nad tagasi kiiremini, kui sa ise koju jõuad.

- Võimaluse korral tuleks kinnipüütud rotid ja hiired viia piirkonda, kus pole palju närilisi, sest vastasel juhul võivad piirkonna põliselanikud uustulnukat rünnata ning ta tappa. Kui lõksu on jäänud poegi imetav emane rott või hiir (rinnanibud on roosad ja suured), siis tuleks loom püütud kohta tagasi lasta, et tema pojad surnuks ei nälgiks. Nelja nädala pärast võib uuesti ema ja pojad kinni püüda ning kodust kaugele viia.

Uriin peletab

- Kui maamajas on probleeme rottide ja hiirtega, tuleks kõrvaldada ka väljas kõik võimalused, et rotid ja hiired toidule ligi pääsevad. Lemmikloomade toitu ööseks välja jätta ei tohiks. Komposti tuleks teha selleks ettenähtud kastis. Hoolitseda tuleks selle eest, et väljas olev prügikonteiner oleks tehtud metallist ja tihedalt suletud. Rottidele meeldib väga ka seep, nii et laokile ei tohiks jätta ka seebitükke.

- Lindude toidumajad peaksid olema elumajast kaugel ning neist ei tohiks pudeneda seemneid. Seemned on rottidele ja hiirtele ahvatlevad ning nad ronivad ka linnutoidumajja, kui nende takistamiseks ei ole puule või postile pandud metallvõrgust "kraed".

- Lekkivad torud nii sise- kui välistingimustes tuleks parandada, et närilised ei pääseks ligi veele. Maja ümber tuleks maakividest teha umbes poole meetri laiune piire. Puud ja põõsad peaksid olema eemal ustest, akendest, rõdu- ja katuseäärtest ning teistest majja pääsemise võimalustest.

- Kõrvaldada tuleks võimalikud kohad, kus rotid ja hiired saaksid endale pesa teha. Rohi peaks olema lühike ning põõsaste alumised oksad kärbitud nii, et põõsaste alune pinnas oleks nähtav.

- Selleks, et hoida rotte ja hiiri teatud aiapiirkonnast eemale, on üks võimalus piirata see territoorium uriiniga - kas inimese, isase kassi või koera omaga.

- Hiirte ja rottide majast eemale hoidmiseks töötab ka nipp, kui panna neile toitu näiteks aianurka, mis on majast võimalikult kaugel. Kui nad saavad piisavalt süüa, on võimalik, et nad tuppa ei kipugi.