"Mulle meeldib heade inimestega suhelda"

Olgu see siis Oonurme väike laulupidu külalaval või üldlaulupidu Tallinna lauluväljakul - Ants Üleoja ilmumist lauljate ette tervitatakse alati suure rõõmuga. Foto: SCANPIX

Ants Üleoja ja Alo Ritsingu neli juubelikontserti toovad Eesti suurematele lavadele kokku 170 meest. Neljapäeval on kõik see mees koorimuusikaaustajate rõõmuks Jõhvis. 

Üks kontsert on teil juba seljataga. Kuidas Pärnus läks?

Publikut oli päris kenasti, huvi oli küllaltki suur. Nii et oleme rahul - läks hästi.

Kontserdi lõpus on laval kõik kolm koori: RAM, Tartu akadeemiline meeskoor ja Inseneride meeskoor - kokku 170 lauljat. Muljetavaldav arv.

On küll. Iga päev nii suurt koori Eestimaal enam ei kohta.

170 meest ja kaks tippdirigenti - Eesti koorimuusika suurkuju. Kui palju te omavahel piike murdsite, enne kui jõudsite kontserdikavas üksmeelele?

Ausalt öeldes ei murdnud üldse. Kumbki valmistas ette oma kava - oma maitse ja tunde järgi - ning siis hakkasime vaatama, kuidas need võiksid kokku sobida. Ega midagi muuta tulnud. Kavad on erinevad ja see ongi tore. Kui teha asja loomuliku vaistuga, saabki kõige parema tulemuse.

Kui kaua te olete Inseneride meeskoori juhatanud?

Koori esimesest proovist tänase päevani - 24 aastat. Järgmise aasta sügisel tähistame koori 25 aasta juubelit.

Ligi veerand sajandit ühe koori eesotsas!

Peab ütlema, et see aeg on läinud kiiresti.

Teie pojast Mikust sai hiljuti RAMi kunstiline juht ja peadirigent. Mida võiks üks dirigendist isa veel tahta! Ka teie olete seda koori juhatanud.

Mikk kaalus väga tõsiselt, enne kui otsuse langetas. Ja mina hoidsin sel ajal hinge kinni. (Muigab.) Mina ei ole püüdnud tema käekäiku mitte kuidagi mõjutada - tema õnn on tema enda kätes. Aga muidugi oli mul hea meel. Mida tõesti veel tahta!

Kui teie poeg astus konservatooriumi koorijuhtimise erialale, valis ta erialaõpetajaks oma isa - kui Eesti kõige parema koorijuhtimise õpetaja. Nii ta on öelnud.

(Muheleb.) Selle kohta ei oska mina midagi ütelda, see oli tema jutt.

Lauljad armastavad teid, nagu omal ajal armastati Gustav Ernesaksa. Olgu see siis Oonurme väike laulupidu külalaval või üldlaulupidu Tallinna lauluväljakul - teie ilmumist lauljate ette tervitatakse alati suure rõõmuga. Te õpetajateks on olnud Eesti koorimuusika korüfeed. Panite mõne nipi juba neilt kõrva taha, kuidas lauljatega suhelda?

Eks silmad on lahti hoitud kogu aeg. Jüri Variste, Gustav Ernesaks, Tuudur Vettik - nad kõik olid väga omanäolised mehed ja neilt kõigilt oli väga palju õppida. Ernesaksalt eelkõige seda, milliste printsiipidega koorile kavasid teha ja kuidas võita lauljate tähelepanu. Eks ma ole elus õppinud nii palju kui võimalik - kõikidelt suurkujudelt eelkõige.

Nüüd õpitakse Ants Üleojalt. 

Mõni isegi võib-olla õpib. (Naerab.)

Alo Ritsing oli koorijuhi ja helilooja Richard Ritsingu poeg, kes jätkas sealt, kus isa pooleli jäi - Tartu akadeemilise meeskoori juhatamist. Ants Üleoja oli poiss metsast - Oonurme asub sõna otseses mõttes metsade vahel -, kes Tartu muusikakooli astudes ei teadnud solfedžost tuhkagi. 

Nii rumalaid ja muusikast mitte midagi teadvaid tüüpe, kui mina sel ajal olin, vaevalt ükski muusikakool tänapäeval endale õpilaseks tahab. Aga siis olid teised ajad - laste muusikakoolide võrku polnud praktiliselt olemaski. Ainult mõni üksik kool, nii et lapsed, kes tulid väljastpoolt suuremaid linnu õppima, olid kõik sellised nagu mina - mõnda pilli natuke ise õppinud. Ma mängisin kuulmise järgi natukene klaverit ja puhusin trompetit ning see oli kogu minu muusikaharidus. Solfedžost ei teadnud ma tõepoolest mitte midagi. Aga mind võeti Tartu muusikakooli vastu ja sealt edasi hakkas kõik vähehaaval arenema. Tarkus tuleb tasapisi, nagu öeldakse. Ja nii ta tõepoolest ka tuli. Sealt edasi läksin Tallinna konservatooriumi, kus ma sattusin väga hea erialaõpetaja juurde. Tuudur Vettik oli Siberist just tagasi tulnud ning uuesti õppejõuks valitud. Kütkestavaid õppejõude oli teisigi - oli, kellelt õppida, kui endal selleks tahtmist jätkus.

Lisaks Inseneride meeskoorile juhatate ka Oonurme segakoori. Mis puhkus see isatalus on, kui reede õhtul sõidate kohale ja teete kooriproovi, laupäeval samuti ning pühapäeval sõidate Tallinna tagasi? 

Laupäeva õhtupoolik jääb ju enda jaoks, pühapäeva hommikupoolik samuti ja vaat see ongi see aeg, mida ma seal metsas olles naudin. Ainuüksi see on juba midagi väärt, et saab Tallinna linnakärast paariks päevaks eemale. 

Teie tütar Elo on Virumaal sama hinnatud koorijuht kui teie pealinnas. Ja sama toimekas. Neid koore, mida ta juhatab - kas teie isana omate ülevaadet, kui palju neid on? 

Ega ma täpselt teagi, sest ainuüksi koolis, kus ta muusikatunde annab, on neid mitu. Eelmisel aastal oli tal seal poistekoor ja lastekoor ja segakoor - juba kolm koori koos - ja kõik need ülejäänud koorid sinna juurde. Minu meelest juhatas ta eelmisel aastal kokku 6-7 koori. Praegu on tal neid vähem, aga ma võin ka eksida. Teid on peetud eelkõige segakoori dirigendiks, nüüd on teie suurem koor aga hoopiski meeskoor.

Ma olin 22 aastat Eesti Raadio segakoori peadirigent ning kuigi ma juhatasin ka tehnikaülikooli meeskoori, peeti mind eelkõige suureks segakoori dirigendiks. Nüüd on elu teinud pöörde ning mu põhiraskus on jäänud meeskooride peale. Ega ma kahetse. Öeldakse, et kõik inimesed, kes kooris laulavad, on head inimesed. Ja mulle meeldib heade inimestega suhelda.

Oma sünnipäeval olete te Estonia kontserdisaalis, kus toimub Põhja-Eesti meeskooride laulupäev.

Sinna tuleb kokku 16 meeskoori - ligi pool Eesti Vabariigi meeskooridest - ja me oleme seda kava püüdnud teha nii, et kõik, ka väikesed koorid, saaksid sel päeval Estonia lavalt üle käia. Pääseda laulma Eesti esinduskontserdisaali - ma usun, et see on iga tõelise laulumehe unistus. 

Aga teie kodukant tähistab teie sünnipäeva 3. novembril, nii et kohtumiseni Virumaa esinduskontserdisaalis! Kes selle kontserdi maha magab, süüdistagu iseennast: Ants Üleoja saab 75aastaseks ainult üks kord!

(Naerab.) Teist korda seda paraku tõesti ei juhtu.