Pool Kiviõli põlevkivikuningriiki ostnud Heiti Hääl pole kartnud elus suuri riske võtta

Heiti Hääle sõnul on ta Kiviõli Keemiatööstuse näol leidnud endale hingelähedase ettevõtte, kus tegeldakse reaalsete väärtuste loomisega. Foto: Matti Kämärä

Poolt Kiviõli Keemiatööstusest ostev suure ja mitmekülgse haardega ärimees Heiti Hääl on tõusmas Ida-Virumaal nende väheste suurtöösturite sekka, kelle otsused ja tegemised siinse piirkonna majandust ning ka muud eluolu kõige enam mõjutavad, sest Kiviõli kõrval toimetab ta ka Sillamäe sadamas, kus ta on osanikuks sealses suurimas terminalis. 

Heiti Hääl toimetab jätkuvalt Eestis - ei olegi Albaaniasse prügikuningaks kolinud, nagu mõne aasta eest nalja viskasite, juhuks kui Eestis peaks majanduses jamaks minema. Tähendab, et Eestis pole ettevõtja jaoks asjad sugugi hulluks läinud?

Eks me kõik elame nii, nagu meie peaminister ütleb, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis tahakski elada.

Eestis tegevust jagub - see on ka põhjus, miks me täna siin Kiviõlis oleme.

Miks teil seda Kiviõli Keemiatööstust veel tarvis läks? Tegemistest ei tohiks teil puudus olla: Alexela kütusetanklate kett, naftaterminalid Paldiskis ja Sillamäel, kavandatav LNG (veeldatud gaasi) terminal, kinnisvaraarendused, lisaks kõigele veel hobused..

Igaüks teeb nii palju, kui palju ta ise tunneb, et jõuab. Igale omanikule on kõige olulisem ja raskem ülesanne leida oma ettevõtetele õiged tegevjuhid.

Minu kõige esimene ettevõte, mis on ka täna alles, toodab autodele Tiki Treilerite nimelisi järelhaagiseid. See sai nullist pihta hakates asutatud 1989. aastal.1993. aastal sattusin juhusega kütusemüügi otsa. Enam iga päev sellega ei tegele. Aga see äri on kasvanud, elades kriisiaastatel üle ajutisi langusi.

Oma hinges olen aga palju aastaid tundnud puudust tootmisest. See on tegevus, kus tegelik lisaväärtus tekib. See on mulle hingelähedane.

Mulle meeldib anekdoot, kus vene uusrikas on saatnud oma lapse välismaale suurtesse ülikoolidesse äri õppima ning kui too kord  Siberisse tagasi tuleb, siis ühel õhtul kutsub isa ta enda juurde ja ütleb: "Vaata, poja, sel ajal kui sina mööda maailma ringi käisid, ei ole mina ka siin päris maganud - olen soetanud kõik need kaevandused ja ümbertöötamistehased. Nüüd, kus sa ka tead, kuidas  maailmas asjad käivad, võiksime võrdsete partneritena seda äri siin edasi lükata." Poeg võtab mõtlemiseks aega ja tuleb paari päeva pärast tagasi isa kabinetti ning küsib papsilt üle, kas ta sai õigesti aru, et nad mõlemad on nüüd võrdselt 50 protsendiga osanikud. Kui isa noogutab, ütleb poeg: "Tead, ma vaatasin seda, kas sa ei tahaks minu osa välja osta..."

Mu oma vanem laps on ka õppinud maailma uhketes ülikoolides majandusteadust. Minu mõistuse järgi kisubki tänapäevane äri virtuaalse maailma poole. Rahaturgudel on ju kõik untsus tegelikult sellepärast, et kaks lipsuga noormeest istuvad pangas üksteise vastas ja liigutavad mingeid pabereid, mida nad ise nimetavad väärtpaberiteks. Nad vahetavad neid seal omavahel järjest kõrgema hinnaga. Luuakse mingit virtuaalset mulli ja tegelikult mingit väärtust ei teki.

Mida Kiviõlist loodate?

Kiviõli on tegelikult väga hea vastupidine näide. Siin on võimalik tegelikku väärtust luua.

Ma tean Raivo ja Toomas Tamme viimased 15 aastat, nende ettevõtte alguslugu, seda, kuidas see Kiviteri küljest ära tuli ja kuidas tal edasi läks.

See pole nüüd millegi poolest etteheide neile, ent kuna see kaevelubade ja toormebaasi küsimus on olnud pikalt ebakindel, siis on see paratamatult hoidnud tagasi tegemast suuri investeeringuid, võtma suuremaid riske.

Inimeste riskitaluvuse lävi on erisugune. Kui võtame Oskar Lutsu "Suve", siis seal on koht, kui Tõnisson ütleb Tootsile käendust andes, et kui oleks teadnud, et too tuleb, siis oleks kodust ära läinud. Toots oli sellist tüüpi vend, kes oli valmis riske võtma.

Ma arvan, et olen ise ka selline Tootsi-laadne juhtum. Mina riske ei karda. Olen neid elus palju võtnud. Mõni on vussi läinud ja mõni välja tulnud. Nii see ongi.

Ma ei räägi seda kadedusest, aga kui vaatame, kuidas läheb elu Kohtla-Järvel VKGs, siis nemad on palju investeerinud ja teinud seda suhteliselt edukalt. Tegelikult on ka Kiviõlis selliseks arenguks kõik samad eeldused olemas või pigem isegi paremad, sest kaevandamine käib meil karjääris, mis on odavam kui allmaakaevandus. Karjäär on lähedal ja tänu sellele on odavamad ka logistikakulud.

Plaanite õlitootmist märgatavalt kasvatada?

Ma ei taha siin kritiseerida meie targa valitsuse energeetikapoliitikat, aga hinges olen veendunud, et kuigi põlevkivi on meie väikse riigi peamine energeetiline ressurss puidu kõrval, on selle ahjus elektriks kütmine vale.

Kui kogu see põlevkivi, mida praegu kaevandatakse, pressitaks õliks ja müüdaks maha, siis jätkuks sellest küllalt ja kõvasti rohkemgi raha ka selleks, et osta seda, millest elektrit teha. Minu mõistuse järgi ei ole maailmas praegu selles osas gaasile paremat alternatiivi.

Sellesama LNG ehk veeldatud maagaasi tootmisvõimsused ületavad praegu tarbimise, sest pole piisavalt infrastruktuure, mis suudaksid selle vastu võtta. Seetõttu on praegu võimalik LNGd osta väga pikaajaliselt fikseeritud hinnaga. Kui tead gaasi hinda viis aastat ette, siis on võimalik ka elektri hind stabiliseerida. Gaasiturbiini on küllaltki lihtne keerata vastavalt vajadusele nupust juurde või maha, kõikide muude energiatootmise viiside puhul on see märksa keerukam.

Seega jah, Kiviõlil on õli tootmiseks väga suur potentsiaal. Loogiline oleks, et õli tootmise võimsus kasvaks kolme aasta perspektiivis vähemalt kolm korda. Me saaksime oma karjäärist ka põlevkivi kaevandada mitu korda rohkem kui praegu.

Eesti Energia ja VKG juhtfiguurid on samas varem väitnud, et Kiviõli Keemiatööstusel on ajaloost nii palju keskkonnataaka kaasas, et nad ei soovitaks sellist ettevõtet ühelegi investorile. Saavad nad millestki teist erinevalt aru või olid need lihtsalt katsed Kiviõli hinda alla lüüa?

Jäägu see, mida nad selliste väidetega öelda on tahtnud, nende südametunnistusele. Ma arvan, et Kiviõli keskkonnataaga olukord pole millegi poolest hullem, kui see on Kohtla-Järvel või Narvas. Eestis on vastavad ametkonnad - keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon. Las nemad hindavad seda. Loomulikult on need tootmised ehitatud sügaval nõukogude ajal, kus praeguste ELi ülipuhtuse nõuetega võrreldes on vajakajäämisi.

See on nüüd väga pehmelt öeldud?

Seda ei eita keegi. Aga need on asjad, mida on vähemate või suuremate kulutustega võimalik korda saada. Me eeldame ametkondadelt võrdse kohtlemise printsiipi, et kõiki kolme Eesti õlitootjat koheldaks sama mõõdupuu järgi. Olles korduvalt lugenud Kiviõli keskkonnakompleksloa teksti ja kõiki lisasid ning isiklikult tutvunud ka teiste õlitootjate komplekslubadega, ütlen täie vastutustundega, et aasta jooksul on võimalik Kiviõlis viia kindlasti kõik need asjad vähemalt samale tasemele, nagu need on meie konkurentidel.

Loomulikult on ametkondadel pahatahtlikkuse korral nendesamade tähtaegadega surumisega võimalik küsida võimatut.

Eriti kui on olemas selleks ka huvigruppide surve, nagu on see Kiviõli Keemiatööstusele viimastel aastatel päris kõvasti osaks saanud?

Loomulikult eksisteerivad siin mingid maakonnasisesed suhted. Las need olla. Me üritame kogu selle asja peale vaadata mitte emotsionaalselt, vaid ainult puhtpragmaatiliselt. Kui see tehing nüüd lõpule jõuab, siis saame minna konkreetsete tegude kallale, aga mingit ületamatut kolli ei näe me kuskil.

Olete juhtunud juttu puhuma ka Nikolai Reismaniga, kes on haaranud endale maatükid teie põlevkivikarjääris ja on aastaid kõikvõimalikul moel Tammedega protsessinud?

Ei tea, kas kahjuks või õnneks, aga mul pole au seda inimest isiklikult tunda. Kui siin on kahel suurel inimesel - temal ja Toomas Tammel - mingeid omavahelisi ajaloost pärinevaid emotsioone, siis las need jääda nende vahele. On olemas pragmaatika, on seadusandlus ja seda teemat ma meelsasti eraldi ei käsitleks.

Tänase kaevandamisloa järgi on Kiviõli Keemiatööstusel paljudeks aastateks ressurss olemas neid vaidlusaluseid maatükke puudutamata. Kõik need lisakulud, mis sellest vaidlusest tulenevalt uue karjääri avamiseks on tulnud teha - kitsa tranšeega nende maatükkide vahelt läbi pugedes -, on tehtud. Kaevandamine käib ja see probleem ei sega enam igapäevatootmist.

Kui palju raha te kavatsete sel aastal keskkonnaprobleemide lahendamisse panustada?

Meie tänasel hinnangul viis miljonit eurot. Oleme selle summa tuletanud erisuguste spetsialistide abil ja ma usun, et see on piisav.

Keskkonnateemadega oleme kokku puutunud seoses oma terminalidega nii Paldiskis kui Sillamäel, mis on mõlemad nüüdisaegsed. Oleme Paldiskis toimetanud üksteist aastat. Seal meil terminal haiseb. Aga ta haiseb seal alati kolm kuud enne kohalikke valimisi, muul ajal mitte.

Ma arvan, et need Kiviõli probleemid on ka kohati samasuguse loomuga. Ühtepidi on see ettevõte Kiviõli linnale eluliselt tähtis. Seepärast on arusaadav, et sedasama ettevõtet saab kasutada valijaga manipuleerimiseks. Kui on vaja, on see ettevõte väga armas ja hea, annab sooja ja tööd, ning kui on vaja, siis jõle paha, sest saastab meie hingeõhku. Selle vastu ei saa midagi parata. See on inimlik. See ongi demokraatia.

Meie tugev külg on see, et meil on kogemusi, mis selle õliga peale hakata. Vaba turumajanduse kõige suurem kunst on oma toodang maha müüa. Ettevõtted lähevad pankrotti enamasti sellepärast, et seda jama, millega nad tegelevad, ei osta keegi, sest kellelgi pole seda vaja.

Kui oletada, et põlevkivist oleks kõikidele normidele vastav autokütus, mille tootmine peaks Eestis praeguste plaanide järgi nelja aasta pärast algama, juba praegu olemas, siis kas te võtaksite selle oma Alexela tanklate ketti müüki? 

Ainus loogika, millega ma seda olukorda oskaks praegu võrrelda, on see, kui Eestis üritati hakata biokütust müüma. Ka meie oleme seda müüa üritanud. See läks väga vaevaliselt. Ainus võimalus oli see, et reeglite järgi kuni viieprotsendilist biokütuse sisaldust müüdavas kütuses ei pea eraldi tähistama. Kui kirjutad tanklas sildi peale "biokütus", siis seda püstolit keegi naljalt ei võta.

Klient lähtub harjumusest, et on normaalne kütus ja mingi muu kütus, ning valib ikka selle, millega on tema auto harjunud?

Just. Selle harjumuse põhilised kultiveerijad on olnud automüüjad, kes ei väsi kordamast, et nii kui inimene oma paaki midagi muud peale ühe kindla margi laseb, siis garantii ei kehti ja nad ei taha su autost midagi kuulda. See on automüüjate suhtumine kütusemüüjatesse, et kui autol läheb kumm tühjaks, siis on see ikka kütuse viga, sest millest muust see tulla saab.

Ma arvan, et põlevkivist tehtud kütuse müük kergelt ei lähe. Aga kui kvaliteedinõuetele vastav põlevkividiisel tünnis valmis on, siis kavatseb Alexela seda kindlasti müüma hakata.

Ühes oma teises ettevõttes murrame analoogse probleemiga pead. Ostsime suvel gaasiettevõtte Reola Gaas, mida palju inimesed teavad oma grilli- või gaasipliidi ballooni järgi. Miks Eestis ei sõida autod gaasiga? Osakaal on vaid 0,4 protsenti, Leedus 30.  Milles on see vahe? Gaas on ju võrreldamatult odavam. 

Muidugi, tanklaid on vähe. Plaanime sel aastal Eestisse seitse-kaheksa gaasitanklat juurde tekitada. Tegelikult takerdub aga probleem sellesse, et need ettevõtted, mis paigaldavat autodele gaasiseadmeid, ei ole võitnud usaldust. Ma ei ütle nende kohta midagi halba, kõik nad töötavad, omal nahal proovitud - tänagi tulin Kiviõlisse autoga, mis sõidab gaasiga.

Ent need on sellised väikesed, garaažides ühe-kahe mehega tegutsevad ettevõtted. Tarbijatel ja automüüjatel puudub kindlus - et kui juhtub mingi häda, siis ei tea, kuhu minna küsima, miks. Seetõttu seda tarbijaskonda ei teki. Selle põlevkivikütusega võib alguses tekkida sama lugu. Mõeldakse, miks pean mina esimeste katsetajate seas olema ja et äkki see teeb autole midagi halba.

Samas ei pea kogu põlevkivikütust ju ilmtingimata Eestis müüma?

Ei peagi. Võib-olla ei peakski selle kvaliteeti väga kõrgeks ajama. Kütuse tootmist saab arendada ka eri tasemetel. Mida kvaliteetsemat ja puhtamat kaupa tahad saada, seda kallim see on.

Maailmas on küll ja veel neid turge, mis on oma arengult ELi kvaliteedinormidest maas. Meie põlvkonnal väga hästi meeles, kuidas teedel sõitsid GAZ-53 ja ZIL-130 või LAZ-bussid ning bensiinid A-72 ja A-76 olid laialt levinud. Mitmel pool Ladina-Ameerikas ja kogu Aafrikas on sellised kütused praegugi nõutud ning nende turgude maht on sadades, kui mitte tuhandetes kordades suurem kui Eestis.

Järeltöötlusega väärtustatakse põlevkiviõli igal juhul täiendavalt. Praegu käib põlevkiviõlimüük maailmaturgudel masuudi noteeringute järgi. Masuudi ja bensiini noteeringute vahe on praegu suurusjärgus 300 dollarit tonnilt. See lisatöötlus siin maksab kindlast vähem, mistõttu Eestisse jääks lisaväärtus.

Mõned aastat tagasi rääkisite, et transiidis midagi rõõmsat ei toimu. Kas nüüd on põhjust vähemalt üks suunurk ülespoole kergitada, vaadates näiteks, kuivõrd hoogsalt Sillamäe Alexela terminali uued mahutid kerkivad?

Sillamäel läheb jube hästi. See on aus vastus. Sellega seoses leidub Eestimaal kadedaid. Aga kaubamahud kasvavad.

Kogu Sillamäe sadama mullune kaubakäive tõusis ligemale viie miljoni tonnini, teie terminali panus oli ilmselt üks kaalukamaid?

Sellest neli tuli meilt.

Mis on muutunud, võrreldes 2007.-2008. aastaga, mis olid Sillamäe jaoks küllaltki nukrad?

Me oleme lihtsalt ise nii tublid olnud ja kõik kliendid armastavad meid, neid tuleb järjest juurde ning me peame terminali muudkui suurendama, et kasvavat nõudlust rahuldada. Need on meie ärisaladused ja neist ma lähemalt rääkida ei tahaks.

Ma arvan, et oleme leidnud Sillamäel oma niši ja pannud seal üsna korralikult jalad maha ning ettevõttel läheb tõepoolest väga hästi.

Jalgpalliklubil Sillamäe Kalev, mille peasponsor te olete, pole viimastel hooaegadel suurtele ootustele vaatamata sama hästi läinud. 

Jalgpallis võiks tõesti minna vähe paremini. Alexela katab tõepoolest 2/3 Sillamäe Kalevi eelarvest, see vastab tõele.

Mida ootate klubilt?

Minule isiklikult on teisejärguline küsimus, mitmenda koha saab meie esindusklubi Eesti meistriliigas. Loomulikult on tore, kui läheb hästi ja nad saavad medali. Aga tegelikult on meile kõige olulisem, et sel klubil on olemas kõik noortevõistkonnad alates 12aastastest kuni 18aastasteni välja. Mida suurem hulk lapsi saab treeningutes osaleda, seda suurem on meie rahulolu.

Teine tingimus, mille Alexela on seadnud klubi juhtkonnale: sellist hetke, et esindusvõistkonnas oleks väljakul alla poole kohalike kasvandike, tekkida ei tohi. Me ei toeta mingisugust jalgpallialast kommertstegevust, vaid tahame toetada noorte sportlikku kasvatust Sillamäe linnas. Et noored saaksid sõita igale poole võistlustele ja neil oleksid korralikud treenimistingimused.

Miks te üleüldse nii heldelt sporti toetate? Eesti väiksel turul ei saa seda võtta ju teab mis kasutoova turundustegevusena või siis väga mõjuka mainekampaaniana, nagu näiteks tegi Gazprom - soovides pugeda sügavamale sakslaste südametesse, hakkas Bundesligas mängiva Schalke peasponsoriks, ja terve Gelsenkircheni linn käib õnnelikena ringi särkides, millel ilutseb suurelt Gazpromi logo.

Ma arvan, et Alexela kaubamärk on tänapäeva Eesti spordis päris silmapaistval kohal. Ehk Oliver Kruuda ja Urmas Sõõrumaa on oma panuste poolest enam-vähem samas liigas. Ma ei taha numbreid nimetada, aga need on jube suured. Iga aasta lõpus käib judin üle selja, kui saab kokku võetud, "kui palju raha on aknast välja maale vanaemale visatud".

Hakkab kahju?

Ei hakka. Tunnistan, et suur osa sellest rahast läheb Eesti ratsaspordi edendamiseks. See on puhtalt mu isiklik nõrkus või ravimatu haigus.

Igal aastal Saku spordihallis korraldatav "Horse Show" on Eesti kõige suurema külastatavusega sisespordisündmus - 12 000 piletiga külastajat. Seda on Eesti jaoks väga palju. Järelikult tekib tunne, et rahvas vajab seda.

Eesti spordi häda on selles, et piletituluga on võimalik katta vaid väike osa kuludest. Selsamal ratsasõul 20 protsenti, ülejäänu peavad niinimetatud reklaamiostjad kinni maksma. Soomes kaetakse analoogsel võistlusel kõik kulud piletimüügiga ning jääb nii palju ülegi, et üks neljast inimesest koosnev korraldajate firma saab aasta läbi sellest elada ja järgmist võistlust ette valmistada.

Võib-olla on minu väärtushinnangud paigast ära, aga mulle tundub, et midagi on siiski valesti, et kui lauluväljakul on Madonna kontsert, siis on kümned tuhanded inimesed nõus ostma 50 euro eest pileti, aga proovi sa Eestis mõne spordivõistluse piletid kas või 10 euroga müüa.

Kui Tallinnas maksaks iga inimene ratsasõu eest ka 50 eurot, siis ma ei tegeleks selle jamaga, et panen mingeid naftatünne ja tanklaid püsti. Teeksin aastas ühe ratsasõu ja kõik.

Miks te tegelete nii paljude asjadega? Enamik inimesi käib tööl selleks, et teenida endale elamiseks raha, teil ei tohiks vist rahast puudu olla ja kolme praadi korraga nagunii ära ei söö. Mille nimel ikka veel nii kõvasti rabate?

Iga inimene peab ju millestki oma adrenaliini kätte saama. Raha pärast ma tõesti seda kõike kindlasti ei tee. Olla 14 tundi ööpäevast tööl, ja viie tööpäevaga nädalas ma ka hakkama saada ei oska, pean ikka nädalavahetusest vähemalt ühe päeva juurde võtma, et siis teenitud raha metseenina laiali jagada - see ei kõlaks väga adekvaatselt.

Aga miks mehed naiste järel jooksevad? Ikka protsessi pärast! Siin on sama lugu - mulle see protsess meeldib.

Tuntud riigikogulane ja Meie Mees Aivar Riisalu on öelnud, et astus teiega ühisest ärist välja, kuna tema riskitaluvuse piir sai ületatud - ta ei tahtnud enam minna magama teadmisega, kuivõrd meeletud laenud kaelas on. Teie magate siiani hästi?

Jube hästi, ärkan kella peale. Uinun kolme minuti jooksul, kui voodisse lähen. Närvisüsteem on täiesti korras.