Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
/nginx/o/2012/05/16/11990791t1h5b5f.jpg)
Villa Meretare on soomlannale Jaanale ja iirlasele Markile ühtaegu kodu ja külalistemaja. Üks ei sega teist, kinnitab 1200 ruutmeetri perenaine.
Roosa võõba saanud graniidist maja tervitab Toilasse sissesõidul ja ärkas uuele elule tosina aasta eest. Kunagi Viru Rannale kuulunud hoone, kus oli aastaid tegutsenud baar, oli viletsas seisukorras, meenutab Jaana Nurro, kes ei lasknud end sellest kohutada. "Toilas ja siin majas on nii hea energia," põhjendab ta omaaegset ostuotsust.
Esimest korda sattus soomlanna siia kanti koos sõbrannaga, kes tegi koostööd Toilas elava Jõhvi käsitööpoe omanikuga. "Kui sõbranna tuli jälle materjale ja näidiseid tooma, tulin mõnel korral kaasa ning alati vaatasin ja mõtlesin, miks see maja on tühi, miks seda korda ei tehta."
Ühel hetkel tekkis Jaanal tahtmine jätta vana energia seljataha ja teha midagi muud. "Ma usun, et see oli saatus, et siia tulin. Esimesel siinelamise aastal jäin laevast maha ja kohtasin Marki, kes on süvaveesukelduja ja pani parajasti Tallinna-Helsingi vahel merekaablit. Usun, et kõik asjad juhtuvad mingil põhjusel."
Kui iirlane Mark on sageli töö pärast lennus ja näiteks praegu otsaga Bruneil, siis Jaana on ehitanud Toilas üles oma kuningriigi, kust ta kuigi sageli minema ei kipu, ehkki korter Helsingis on siiani alles. "Võin alati käia Helsingis, kui tahan, aga mulle meeldib see koht. Siin on nii vaikne! Mulle meeldivad rand ja park. Jõhvi kontserdimaja ja spaa on lähedal. See on nüüd minu kodu ja ma olen otsustanud, et panen selle koha perfektselt tööle."
Õige aeg
Jaana usub, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle saab. Ja kui midagi ei tööta, siis pole selleks järelikult õige aeg. Meretare tuli tema ellu just õigel ajal. "Mul ei olnud restorani ega hotelli pidamise kogemust, minu ettevõte Soomes tegeles hoopis haldusega ja mul oli tööd kuhjaga. Aga kolm aastat tagasi astusin oma endisest ärist täielikult välja."
Enne kui teostus plaan külalistemaja avada, tuli maja üles vuntsida. "Alguses aitas mind renoveerimistöödel isa. Õnneks oli maja tühi, nii ei pidanud midagi välja viskama, aga selle kordategemine oli tohutu töö," meenutab Jaana.
Et Meretare on pika ajalooga, oli uue omaniku meelest pigem boonus kui puudus, olgugi et villa ajaloost on tal õnnestunud vähe välja uurida. Jaana jutustab, et Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev, kes ehitas Oru lossi, rajas villa oma naisele ning sellel on lossiga sama arhitekt.
Soomlanna ei tea, mis oli 20. sajandi algusaastail valminud maja esimene nimi, aga esimese Eesti Vabariigi ajal tegutses seal pansionaat Villa Inda. Nii et Villa Meretare on kunagise katkenud traditsiooni jätkamine. "Tahaks selle maja ajaloost rohkem teada, aga väga keeruline on midagi leida. Palju materjali on Oru lossist ja pargist, aga väga vähe teistest Toila ajaloolistest majadest."
Iga tuba isemoodi
Et Villa Meretarel on vanust rohkem kui sada aastat, on ta saanud ka väärika sisekujunduse. "Tahtsin säilitada vana ja soovisin, et majal oleks hing. Seda enam, et majal on juba vaim, kuigi ta tegutseb ainult vanemas osas. Mingil põhjusel pole ma teda näinud uuemas osas, mis ehitati pärast sõda," räägib perenaine.
Kõik üheksa numbrituba on eri ilmega ja Jaana enda kujundatud. Selleks on tulnud kammida antiigipoode ja -oksjoneid. Isegi seinad on kaetud antiigipahtliga.
Lilled ja küünlad on Jaana nõrkus, millele ta on nõus palju raha kulutama. Kõikjal torkab silma ka armastus kangaste vastu. Näiteks sviidi vannitoas on ukse asemel hoopis paks kardin. Sajaruutmeetrise söögisaali lagi on kaetud õhuliste kangastega, jättes mulje pilvisest taevast. Ja taevast on selles kerge ette kujutada, sest lagi on kuue meetri kõrgune.
Majapidamisel on perenaisel abis üks, suvisel ajal kaks töötajat. Süüa valmistab perenaine meeleldi ise. "Minu tütar on Soomes ühe restorani peakokk, mu õde on kokk ja kokki on ka minu sõprade hulgas. Saan alati helistada ja küsida, kuidas midagi teha. Mulle meeldib kokata - see on minu kirg. Aga kui ise klientidele süüa teha ei jõua, siis tellin toidu."
Usub Ida-Virumaasse
Jaana meelest pole Ida-Virumaal raske turismiäri ajada. "Ma usun sellesse piirkonda ja arvan, et Ida-Virumaast saab turismihitt, kuigi paljud kohalikud sellesse ei usu. Näiteks mullu oli meie majas oluliselt rohkem turiste kui varasematel aastatel. Ja kui ma küsisin, miks nad valisid puhkusekohaks Eesti, siis kas te teate, mida paljud vastasid? "Sest Eesti võttis kasutusele euro"."
Jaana sõnul on huvitav, et eelmisel suvel ei peatunud nende juures mitte traditsiooniliste maade turistid, vaid hoopis inimesed Hispaaniast, Belgiast, Itaaliast, Prantsusmaalt. Oli palju neid, kes läksid Peterburi või tulid sealt. "Soomlasi polegi nii palju. On kuid, kui mul pole ühtegi Soome klienti."
Jaana tunnistab, et Ida-Virumaad on soomlastele raskem turundada kui Tallinna, Saaremaad või Pärnut. "Seal tuntakse end turvaliselt. Ida-Virumaal kardetakse seda, et kõik räägivad ainult vene keeles ja nad ei saa midagi aru."
See-eest tuleb üha rohkem kliente Venemaalt. "Nädala keskel on peamiselt inimesed, kes on siin kandis tööl, aga nädalavahetustel on rohkem puhkajad, kelle seas on palju Eesti ja Venemaa elanikke."
Idast saabunud turistidega saab vahel nalja, sest Jaana vene keelt ei oska. "Peab hakkama saama inglise keeles. Kui eestlased tavaliselt oskavad inglise keelt, siis Venemaa turistid seda eriti ei räägi. Ja nad muidugi eeldavad, et siin saab suhelda vene keeles. Mõni ütleb, et tunneb alles meie juures, et on välismaal, sest on harjunud, et siin räägivad kõik vene keelt."
Jaana meenutab üht hiljutist klienti Moskvast, kes töötab Microsoftis ja ütles, et oskab küll inglise keeles lugeda ja kirjutada, aga rääkida pole tal vaja. "Vahel ta mõtles tükk aega, kuidas midagi öelda, ja siis küsis, kas võib selle kirja panna. Aga mõne päeva pärast hakkas ta rääkima."
Turismist võidavad kõik
Jaana rõõmustab, et ümbruskonda on tekkinud uusi majutusasutusi, näiteks Pühajõe motovilla ja Aluoja puhkekeskus, mida saab turistidele soovitada, kui endal on maja täis. "Kui piirkonda tekib rohkem majutus- ja söögikohti, siis need annavad kohalikele tööd. Ja mida rohkem turiste tuleb piirkonda, seda rohkem erisuguseid teenuseid ja kohti tekib. Sellest võidavad kõik."
Jaana kinnitab, et külalistemaja pidamine ei tundu tööna. "Kui tekib tunne, et see muutub tööks, siis on midagi valesti. Kui olen väsinud, siis mediteerin ja tellin endale massaai," räägib tervislikest eluviisidest lugupidav naine, kes on süvenenud Hiina meditsiini, peab lugu võimlemisest, mis paneb energia kehas liikuma, ja praktiseerib reikit - iidset käega tervendamise kunsti.
Nii ei maksa imestada, et Villa Meretares on toimunud feng shui kursus ja perenaine mõtleb dieedilaagri läbiviimisele, kus oleks rõhk tervislikul toidul.
Tervislikkust peab Jaana silmas ka hommikusööki serveerides. Samuti pole villa numbritubades telekat, et vähendada elektromagnetvälja. "Tahan, et klientidel oleks tervislik uni. Teleka vaatamiseks on alumisel korrusel puhketuba. Kui sinna istuma minnakse, siis telekas küll mängib, aga inimesed hoopis meelsamini suhtlevad omavahel."