Hansalodjal meenutati endisi aegu
10. september 2012, 12:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arhailine kaubapurjekas, lodi Jõmmu, tegi sel nädalal loodusõppesõite Lohusuust Peipsile, et idavirulased saaksid Euroopa suurima piirijärvega lähemat tutvust teha.
14. sajandi keskelt 20. sajandi keskpaigani seilas Eesti sisevetel üle 600 lodja, enamik neist Peipsil. Tartust viidi nendega Novgorodi poole soola, kalevit, kanget õlut, veine ja idamaised vürtse, tagasi toodi karusnahku, mett ja vaha. Lotjadega veeti ka kala, sibulaid, küttematerjali, heina ja inimesi.
Suurem osa lotjadest hävis kahes maailmasõjas, veel möödunud sajandi keskel kasutati viimaseid järelveetavate pargastena.
Kaheksa aastat tagasi asutasid lodjahuvilised Tartus Emajõe lodjaseltsi, et lodjasõidutraditsioon taastada. Et ühtegi lotja enam alles ei olnud, otsiti ajalooarhiividest jooniseid ja kirjeldusi ning lõpuks leiti Lohusuust ka paadimeister Herman Mölder, kelle käe all ehitati valmis kuue meetri pikkune Peipsi lootsik. Hermiine Rääbiseks nimetatud lootsikuga sõideti Lohusuust Piirissaare kaudu Tartusse.
Järgmisena võeti ette juba lodja ehitus ja 26. aprillil 2006 sulpsatas Emajõele maailma ainuke lodi, 12 meetrit pikk, 7,5 meetrit lai ja 20 tonni kaaluv Jõmmu. Sealtmaalt on lodjaselts igal aastal lodjaretki korraldanud: alguses Tartumaal, eelmisest aastast alates ka kaugemal.
Mootor purjele toeks
Ida-Virumaale tahtis lodjaselts juba ammu tulla.
"Peame esimesena valminud Peipsi lootsikut Jõmmu emaks, nii et siin on Jõmmu emakodu," nimetab lodja kapten Priit Jagomägi Lohusuud lodjaseltsile tähenduslikuks paigaks.
Paraku on Peipsi põhjapoolses otsas lodjasõit keeruline, kuna pole kodusadamat. Lohusuusse saadi tulla ainult tänu sellele, et kohalikud ettevõtlikud inimesed rajasid Jõmmule ajutise sadamakoha.
Lodja meeskond on kolmeliikmeline - nagu ka vanal ajal, kui lotja majandas tavaliselt üks perekond, kes selles aastaringselt ka elas. Lisaks kapten Priidule olid Lohusuu retkedel ametis madrused Urmas ja Pluuto, kelle ülesanne oli sõidu ajal purjega tegeleda: pärituult seilates üles tõmmata ning pärast jälle alla lasta ja kinni siduda, et mootor saaks aidata lodjal edasi liikuda. Urmas on kohalik mees, Vilusi külavanem Urmas Salu, ja Pluutol olevat ikka teine nimi ka, aga seda ei mäletavat ta isegi.
Vanadel aegadel veeti siis, kui tuult ei olnud, lotju kaldalt inimjõul riidest rakmete ja köite abil. Jõmmul asendab inimjõudu 95 hobujõudu ehk diiselmootor. Kui see välja arvata, on lodi üdini keskkonnasõbralik.
Kaksteist tundi pardal
Lodja loodusretked saaavad Tartust kaugemates maakondadest teoks tänu keskkonnatoetusele, mistap suur tähtsus on just lastele mõeldud retkedel. Ka Lohusuus sõidutas Jõmmu kõik viis päeva enamjaolt ümbruskonna kooli- ja lasteaialapsi, vaid õhtused reisid olid kõigile soovijatele avatud. Iga päev sõideti Peipsile ja tagasi sadamasse viis-kuus korda, pardal lisaks meeskonnale 36 reisijat ja loodusgiid.
"Huvilisi oli üllatavalt palju," tunnistab Priit Jagomägi, et vabu kohti polnud ainsalgi reisil ja teha tuli koguni lisasõite. "Me just lausa ei uurinud, kui kaugelt keegi tuli, aga päevastel sõitudel käisid ikka enamjaolt naabervaldade koolid ja lasteaiad. Õhtused reisid olid samuti kõik ette täis broneeritud, hommikuti kell üheksa alustasime ja läks õhtul üheksani välja."
Kiitust pälvivad lodja meeskonnalt kohalikud elanikud, kes neid lahkelt vastu on võtnud ja igal õhtul sauna kutsunud. Sügisest ilma arvestades - sõitudel on jagunud nii kõledat tuult kui ka kõva vihma - kulub 12 tundi lodja pardal seda kõike stoilise rahuga talunud meestele kuum saun marjaks ära.
"Madrus Pluuto kollektsioneerib meil saunu, eile sai tal 445. saun kirja," nendib kapten, et vähemalt üks neist saab Lohusuus kahe hobiga ühtaegu tegeleda.
Lodjal näeb asju teistmoodi
Neljapäevased sõidud loodusgiidina kaasa teinud Mikk Sarv on kah poolenisti kohalik mees, sest elas ta ju ligemale kümmekond aastat Vilusi külas ja teab rannarahva elust mõndagi pajatada.
"Kui vanasti sõideti lodjaga mööda rannapiiri kümme tundi Tartusse, siis oli pilt hoopis teine: karjamaad ulatusid veeni välja ja pilliroost polnud märkigi. Nüüd on vaid üksikud kohad, kus mõni pere on endale järveni läbi pajuvõsa kanali raiunud ja rannalõigu pilliroost puhtaks teinud," ütleb Sarv, et see on ühtpidi kulukas ja teistpidi suurt paberimajandust nõudev ettevõtmine.
"Seal, kus võsa ja pilliroog maha on võetud, anti võimalus teistele taimedele kasvama hakata. Sealjuures ka üsna haruldastele, näiteks ida-raudrohi, mida mujalt Eestist harva on leida."
Peipsi on Euroopa üks kalarikkamaid järvi, kus elab 36 liiki kalu. Rannarahvale on kalapüük läbi aegade eluliselt oluline olnud. Koguni nii oluline, et Mustvees keelati mõisaajal kirikukellade helistamine ära, kui latikas kudes. Ikka seetõttu, et kala rahus kudeda saaks ja head latikasaaki võiks loota.
"Lodi aitab inimestel jõgede ja järvedega uuesti sõbraks saada," usub Mikk Sarv, et vee pealt nähtut osatakse hiljem ka kaldal teistmoodi mõtetega vaadata.
Talvel läheb ehitamiseks
"Jõmmul on ikka teine kapten ka," ütleb Priit Jagomägi, et pidevad lodjasõidud varakevadest talveni välja ei tähenda, et mõni mees sel ajal üldse puhata ja perega koos olla ei saaks. "Tavaliselt me ikka nädala tagant vahetame. Aga jah, kunagine hobi on muutunud tööks. Peab hakkama uusi hobisid vaatama, et mõni hobi ikka ka oleks."
Et lodjasõitudele vaheldust saada, võetakse talvisel ajal, kui nagunii sõita ei saa, ette uue lodja ehitamine. See tuleb Jõmmust suurem: 4-5 meetrit pikem ja paar meetrit laiem ning kahemastiline, nõnda et purjetamisomadused peaksid sel paremad olema. Materjal uue lodja jaoks on seltsil juba olemas ja kogemused muidugi ka, seda enam, et möödunud talvel tehti Jõmmul suurem remont ning kõrvaldati ehitusaegsed möödalaskmised. Näiteks vahetati täielikult välja vaheteki kontruktsioon ja muudeti kaldeid, sest varem kippus sealt vesi sisse tilkuma.
Lodjausk levib
"Tundub, et lodjausk levib," näitab kapten Priit lodja kaubaruumi seinale kinnitatud kaarti, millel on tähistatud kõik vanade laevade taastajad Eestis. Peamiselt on piltidel viikingilaevad - kaks sellist on ehitanud Emajõe lodjaselts -, aga ka kaled, jaalad ja kaljased.
Täna õhtul võtab Jõmmu Lohusuust suuna Mustvee peale - järgmisel nädalal saavad loodusretkedest osa Jõgevamaa inimesed.
Ida-Virumaal saab Jõmmut jälle näha tuleval suvel Lohusuu kalalaadal. Juba sel talvel aga teevad Lohusuu mehed, täpsemalt MTÜ Lohusuu Lodi, algust oma lodja ehitamisega. Emajõe lodjaselts tuleb kogemuste ja nõuga appi.