Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
/nginx/o/2012/09/26/11991397t1h60b9.jpg)
"Meie eesmärk pole mitte täita suuri seenekorve, vaid leida midagi uut ja põnevat, mida pole enne tarbinud," juhatas Ingrid Kuligina sisse esimese juhendatud seeneretke, mida on siinkandis laiemale avalikkusele korraldatud.
Kui läinud reedel kammisid Kõnnu ja Kurtna metsi loodusainete õpetajaid ning keskkonnahariduse spetsialistid, siis laupäevaks kuulutati välja seeneretk nn tavainimestele.
Kui 30 õnnelikku kaunil sügispäeval bussist välja pääsesid - pooled huvilised seekord peale ei mahtunud -, algas tõeline jaht. Ja sedakorda ei otsitud esmajoones tuntud söögiseeni, vaid just selliseid, millest on siiani mööda kõnnitud.
"Mis seen see on?", "Aga see?" pommitasid retkelised lakkamatult loodusmeest ja Virumaa seenevanaks ristitud Urmas Kaja, kelle abil sai turvaliselt avardada silmaringi söödavate seente osas, millele tavaliselt ei kingita ühtegi pilku või mida peetakse lausa jalahoobi vääriliseks.
"On palju väga häid söögiseeni, mille puhul imestan, miks inimesed neid ei korja," rääkis Kaja ja tõi näiteks ookerkollase kübaraga kitsemampli, mille tunneb ära omapärase lillaka härmatise järgi kübara keskel. Saatuslikuks on kitsemamplile saanud rõngas jalal. "Seetõttu paljud kardavad teda korjata, sest järsku on tegemist kärbseseenega, aga kärbseseen seda värvi ei ole. Nii et kitsemamplitesse suhtutakse põhjendamatult pahatahtlikult."
Samamoodi võiks Kaja meelest rohkem väärtustada kuldharikut, mis on erinevalt teistest harikutest kopsakas, lihakas ja meenutab lillkapsast, mistõttu teda on kena serveerida.
Maitsetesti lemmikud
Et praegu on metsas limanuttide aeg, soovitas seeneasjatundja teha lähemat tutvust kitse-limanutiga - pealt mustjashalli seenega, mille eoslehekesed on hästi valged ja harvad ning mis kasvab samblarikastes laanemetsades kuuskede ja mändide naabruses. Kui teised limanutid on pealt väga limased, siis see on kuivem ja paksu seenelihaga. "Möödunud aastal tegime väikese seltskonnaga maitsetesti, kus valmistasime iga seene eraldi pannil võis ja võrdlesime. Kitse-limanutt oli maitselt number üks," ütles Kaja.
Teiseks maitsetesti lemmikuks osutus must torbikseen, kuigi paljusid peletab selle seene must värv, mis ei kutsu sööma. Vaatamata oma välimusele on torbikud nii mõnegi arvates ühed maitsvamad. Seene, mida mõnes keeles kutsutakse surmatrompetiks, võib muide otse korvist pannile panna.
Väga hea söögiseen, mida peaaegu keegi ei korja, on Kaja kinnitusel ka pealt hallikasvalge, alt roosakate või beežikate eoslehekestega tavaharmik, mida leidub kõige rohkem männimetsades. "Selle seene kõige tähtsam tunnus on märja jahu või taigna lõhn. Inglise keeles ongi tema nimetus Miller (mölder)."
Tasub nuusutada
Kaja nentis, et osa mükolooge ei pea nuusutamist millekski, aga tema soovitab alati seeni nuusutada, sest lõhnal võib olla liigi määramisel väga oluline osa.
Nii leidsime metsast seepliimiku, millel on kergelt aimatav seebilõhn, ja pisarhebeliku, mille aroom meenutab kartulit. Ja puidulõhnalise punaka puiduheiniku ning haisva limanuti, mis oma nimele vääriliselt haiseb.
Et lõhna paremini tunda, soovitas Kaja vigastada seene jalga. "Visuaalne vaatlus on kindlasti kõige tähtsam, aga eriti siis, kui seen ise on mittemidagiütleva välimusega, tasub kohe nuusutada. Lõhnamälu on väga tugev mälu ja see on treenitav."
Kaja kinnitas, et inimesed on üldiselt seenemetsas konservatiivsed ja peavadki olema, ent oma teadmisi saab ka turvaliselt laiendada, kui kahtluse korral asjatundjalt kinnitust küsida.
Seeneretke teine giid, Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina ei ole suur seente hoidistaja, vaid armastab korjata just erinevaid ja põnevaid seeni.
"Minu silmad on seente suhtes avanenud viimasel 4-5 aastal, kui olen koos Urmas Kajaga metsas käinud ja seenenäituste jaoks eksponaate otsinud. Puravikke, mida enamik inimesi armastab, mina väga hästi ei tunne, aga minul on jälle suurem huvi puuseente vastu."
Söödavatest seentest maitsevad Kuliginale krõmpsuvad metsaannid. "Kuna ma kupatada ei viitsi, eelistan neid, mida saab panna otse pannile: erinevad kukeseente liigid, must torbikseen. Minu arvates on üks maistvamaid seeni vähetuntud pihkane liimik, millel on kergelt hapukas maitse."
Hea saak
Kahe päevaga leiti pühapäeval Pannjärvel toimunud seeneperepäeva näituse tarbeks rohkem kui 150 liiki seeni, millest kõiki ei suutnud ka asjatundjad tuvastada.
Kaja tõi näiteks vöödikute perekonna, mis on kõige suurem, segasem ja vähemtuntud. "Eestis on vöödikuid umbes 300 liiki, aga 200 ei ole üldse eestikeelset nimegi. Nad on üsna ohtlikud seened, nende seas on paar surmavalt mürgist ja palju halvamaitselisi ning mõned üksikud söögiseened. Üks, mis kuulub söödavate hulka, on pealt hästi limane ja erksa punakaskollase värvusega limavöödik."
Et huvilised saaksid vähetuntud söögiseente söödavuses veenduda, avanes seeneperepäeval lisaks näituse uudistamisele võimalus seeni mekkida: seenekorvi kõrval oli pann ja õli, mida võis igaüks kasutada.
"See oli perepäeva üks populaarsemaid tegevusi. Inimesed olid julged proovima, ise näitasime muidugi ette, et meie sööme," rääkis Kuligina. Perepäeval tekkis ka grupp inimesi, kes tahaksid saada koolitust talvel korjatavate seente kohta. "Seda ei saa välja lubada, aga proovida ju võiks. Kindlasti toimub järgmine juhendatud seeneretk aasta pärast."