Ida-Viru keskhaigla kunstikonkurss pärsib loojate mõttelendu

Ida-Viru keskhaigla uues hoones hakkab patsientide silma rõõmustama ligi 60 000 euro eest kunsti. Foto: Matti Kämärä

Ida-Viru keskhaigla otsib uuele hoonele kunstilist lahendust enneolematu ideekonkursiga, kus kunstnikele dikteeritakse ette, mida nad tegema peavad.

Eestis jõustus mullu jaanuaris kunstiteose tellimise seadus, millest ei saa üle ega ümber ükski avaliku otstarbega hoone püstitaja. Nüüdsest on tal kohustust tellida hoone jaoks kunstiteos, mille maksumus on üks protsent hoone hinnast.

Kevadel uue haiglahoone ehitamisega ühele poole saav Ida-Viru keskhaigla on üks nendest, keda see poisikeseohtu seadus puudutab.

Töövõit

Kunstiteose tellimise seadust kahe käega pooldanud Eesti kunstnike liidu esimees Jaan Elken on nimetanud seda töövõiduks. Kunstnikud saavad tööd ja tavainimesed silmarõõmu - mida enamat tahtagi? Kellel peaks olema midagi selle vastu, et Eesti kunstnike taiesed jõuavad nüüd ja edaspidi senisest jõulisemalt avalikku ruumi? Ei kellelgi.

Kuid Ida-Viru keskhaigla hiljuti välja kuulutatud kunstikonkursi suhtes on Elkenil kerged kahtlused, sest loovinimeste mõttelendu see suurt ei soodusta.

Kuidas nii?

Sest konkursi väljakuulutaja dikteerib punkthaaval, mida ta oma uues hoones näha tahab.

Ja näha tahab ta fotosid, ruumilist seinaala kujundust, haiglakompleksi maketti ja ilmastikukindlat püsivat teost.

Kõiketeadjad

Konkursi tingimused dikteerivad, et uue hoone kunstilahendus seisneb korruste üldaladel selles, et seal leiab koha tosin suurt seinafotot. Personaliruumides tahetakse näha 30 väiksemat. Peasissekäigu tsoonis ja korruste liftihallides soovitakse näha viit ruumilist seinaala kujundust. Hoone peasissekäigu alal tuleb eksponeerida haiglakompleksi maketti ning sissepääsu juurde tuleb pakkuda ilmastikukindel püsiv taies.

Eesti kunstike liidu esimees Jaan Elkeni sõnul pole lähteülesannete detailiseeritus ühest küljest paha. "Teisest küljest on konkursi projektijuht ja arhitekt-sisekujundaja võtnud kõiketeadja positsiooni ning kunstnikult oodataksegi vaid täpselt väljamõõdetud ruutude illustreerimist, konkreetse visuaalse vormi loomist ettenähtud gabariitides ja parameetrites," nendib ta. "Projekteerija seisukohalt on see ratsionaalne käik, kuid mulle tundub, et see on siiski liialt n-ö rakenduskunstiline suhtumine, tootes kunsti ruumikunsti konteksti."

Elkeni sõnul käitutakse teistes Euroopa maades, kus kunstiteose tellimise seadus on juba aastakümneid edukalt kasutusel, natukene teistmoodi: kunstnikud kaasatakse seal juba ideede genereerimise faasis. "Samas on nüüd tore vaadata ja vaagida, kas selle konkursi tulemused on eelmistest edukamad," märgib ta Ida-Viru keskhaigla ideekonkursi žüriiliikmena.

"Võimalik, et ette nämmutatud lähteülesanne aktiviseerib kunstnikkonna osavõttu. Tellimuste rohkusega kunstnikest vaevalt keegi nüüdisajal kiidelda saab, teisalt, kui reglemendid juba loomingulisust algfaasis pärssima hakkavad, kas siis see, mis lõppkokkuvõttes saadakse, on üleüldse visuaalne kunst või lihtsalt visuaalse kunsti tunnustega surrogaat, n-ö juustumaitseline juustutoode?"

Pealesunnitud koostöö

Konkurss, mis otsib lahendusi uue haiglahoone kunstilisele terviklahendusele, sunnib kunstnikke koostööle, sest alahindamata Eestimaa loojaid - kas suudab keegi nimetada kedagi, kes oleks ühtviisi võimekas nii fotokunstis kui ka skulptuuris? "On muidugi multitalente, kes kõike valdavad," märgib Elken. "Üldjuhul tähendavad taolised suurprojektid aga eri kunstialadel tegutsejate koostööd."

Loovinimene on reeglina vägagi minakeskne ja teise omasugusega koostööd teha pole tema jaoks lihtne. "Eestis ei ole mõnikord nõus koostööd tegema isegi skulptor ja arhitekt," tõdeb Elken. "Või kui ka nende koostöö peaks laabuma, ei suudeta näiteks monumendi puhul šrifte tasemel lahendada."

Aga aeg näitab, kas Ida-Viru keskhaigla enneolematu ideekonkurss õigustas ennast või mitte, ehk - kas tulemuseks on kunst või kunstilaadne toode.