Produtsent on režissööri sõber

Sabina Jeremejeva: "Enne iga filmi protsessi suhtleme režissööriga pikalt, joome väga palju kohvi ja saame aru, et meile mõlemale on olulised ühed ja samad asjad." Foto: MARILIIS MIHHEJEV

Käesoleva aasta Pimedate Ööde filmifestivali raames linastub sel neljapäeval Narva kinos Astri Kirill Serebrennikovi film "Reetmine", mille produtsent Sabina Jeremejeva rääkis Põhjarannikule oma filmist, produtsendiks olemisest ja oma käesolevast tööst, mis võeti üles Eestis.

Vene filmi jaoks pole just tavaline, et peaosades on välismaa staarid. Teie toodetud "Reetmises" mängivad Saksa täht Franziska Petri ja Dejan Lilic, kes on hoopis Makedooniast.

Film jutustab universaalse loo, mis võib toimuda nii Venemaal, Eestis kui USAs. Tahtsime leida uusi nägusid ja usun, et välismaa näitlejad tõid endaga kaasa rahvusvahelisuse. Et kaasasime välismaa näitlejaid, tähendab ka seda, et filmikeelt pole vaja tõlkida - ehkki film on venekeelne.

Casting toimus Euroopa eri paigus eesmärgiga leida näitlejad, kelle me ka leidsime. Venemaal on palju suurepäraseid näitlejaid, aga kaugemalt tulijad meenutavad meile, et oleme üksteisele lähemal, kui tundub, ja seda just kinoalal.

Usun, et autoritele ja produtsentidele ei tarvitse  meeldida, kui nende lapsuke pannakse raamidesse, aga ikkagi - mis žanrisse te ise filmi "Reetmine" asetaksite?

Tegu on trillerielementidega draamaga. Lugu ise on abielurikkumisest, aga meie eesmärk polnud luua melodraamat. Tegime raske, psühholoogilise draama, mis sisaldab ka detektiivseid momente.

Lisaks tunneb "Reetmises" ära ju ka müstikaelemendi?

Filmis on moment, kus tiitrites võiks seista "Mitme aasta pärast", aga režissöör lahendab selle väga väljapeetult. Autor vahetab keset filmi žanrit: draama muutub melodraamaks ja hiljem trilleriks. Publik kaotab järje ja sestap lakkab kasutamast oma kätteõpitud vaatajaskeemi ning hakkab kasutama seda, mida pakub režissöör.

Teame, et kõigil suurtel režissööridel on oma  käekiri. Kas ka produtsendil on oma käekiri?

Hiljuti ühes kataloogis oma resümeega tutvudes mõtlesin, et on tore, kui sul on 36aastasena selline filmograafia - ühes auhindadega Veneetsiast, Cannes'ist ja Berliinist. Kõrvalt vaadates on kõik lihtne ja loomulik, aga seal taga on igapäevane rügamine koos mõttekaaslastega.

Mind ei huvita sotsiaalne film. Mind huvitavad tõsiste autorite otsingud, töötan alati sellistega. Ja me otsime väga põhjalikult teemat, mis meid võiks erutada. Lisaks finantspoolele osalen väga aktiivselt ka loomeprotsessis, alates stsenaariumist ja lõpetades filmi väljalaskega. Osalen casting'ul, jälgin montaaži jne.

Mulle on rõõm olla režissööriga dialoogis ja mul pole kordagi olnud kokkupõrget autoriga n-ö globaalsetes küsimustes. Muidugi esineb erimeelsuseid tööprotsessis. Seega olen kõigi oma projektide kaasautor ja ühtlasi režissööri sõber. Just sõbrana püüan teda kaitsta ja mingil hetkel, vastupidi, tuleb endale öelda: "Stopp, ära sega, lahku! Praegu on režissöör kõige tähtsam." Ma ei käi peaaegu kunagi võtetel - olen enne ja pärast neid väga aktiivne. Oluline on, et mul pole režissööriga maitse-, kultuuri- ega haridusalaseid lahkarvamusi.

Enne iga filmi protsessi suhtleme režissööriga pikalt, joome väga palju kohvi ja saame aru, et meile mõlemale on olulised ühed ja samad asjad: filmid, raamatud jm. See on oluline, et järgnevad paar aastat koos elada.  See ei tähenda, et jäämegi kokku.

Kõik teavad, et filmi tegemisel pole kohta demokraatiale, aga võib-olla on ka totalitaarne riik filmi tootmiseks soodne?

Praegu arutatakse Venemaal N. Liidu järelmina tsensuuri võimalikkuse üle. Et riik osaleb aktiivselt filminduses ja arvatakse, et loomulik oleks, kui midagi selle eest vastu nõutaks. Saan riigilt regulaarselt raha ja kordagi pole tõstatunud küsimust, kas me peaksime mõnda kindlat teemat käsitlema.

2004. aasta, mil Putin oli kandideerimas teiseks ametiperioodiks, ütles ühe mu filmi kangelanna: "Tahaks sõita Moskvasse ja keppida Putinit!"  Kui hakkasin seda filmi kesktelevisioonile müüma, ütles üks ahela madalam lüli, et see koht tuleb välja lõigata. Ma seletasin, et Putin on seksuaalne iidol ja statistika järgi väga paljudele naistele. Hiljem tunnistas kõrgem lüli, et see koht filmis on suurepärane.

Aga te ei kanna ka valget linti, mida Putin preservatiiviks (hiljuti oli Venemaal valitseva režiimi oponentide märgiks valge lint rinnal - T.K.) nimetab?

Ma ei osale üldse ühiskondlikus elus.

Kui te aga osaleksite, jääks vahest osa riigipoolsest toetusest saamata?

Mul on väga palju kolleege, kes on osalenud protestimiitinguil. Mulle on tähtis minu töö ja mul pole selliseks ühiskondlikuks eluks jõudu.

Kuidas saadakse heaks produtsendiks?

See on väga suhteline. See on antud, see kas on või seda ei ole. Kas on anne, võimalus ja maitse. Tuleb aru saada, et produtsenditöö pole pelgalt raha leidmine. Produtsent peab aduma trende, ta peab ära tundma, milline projekt on nõutud paari aasta pärast, sest filmi tehakse kaua. Edu on samuti suhteline asi. Täna tegid eduka filmi, aga homme teed läbi kukkuva - keegi pole selle eest kindlustatud.

Üks võimalus on tabada trende, aga teine neid luua?

Edu ongi see, kui oled välja mõelnud midagi oma. Pole valemit, mis seda seletaks.  Ühtpidi on film väga ratsionaalne, aga teisalt on edu põhjused irratsionaalsed. Sageli on selle taga mõni viga. Pole võimalik välja rehkendada, kuidas see viga tekib. Olen suhelnud paljude produtsentidega ja nad pole alati kõige targemad inimesed. Nende puhul töötab omaduste kooslus, mis laseb neil olla edukad. Veidi talenti, veidi töövõimet, veidi suhtlemisoskust, veidi psühholoogiatundmist ja muidugi vedamine!

Eestis mõeldakse eriti viimasel ajal palju sellest, kuidas meelitada filmitegijaid meie maale võtteid tegema. Mida me peaksime selleks tegema?

Seadusandlikul tasandil peaks kehtestama soodustusi; looma pädeva infrastruktuuri. Praegu planeerin võtteid Itaalias ja Lazio regioon garanteerib mulle kohapeal tehtud kuludest tagasimakse 40 protsendi ulatuses! Äsja olid võtted Marseille's, kus linn doteeris meid, et seal töötaksime. Infrastruktuuri ja staff'i poolest on Tallinn võteteks väga hea paik.

Teie praegust filmi, tööpealkirjaga "Südamepuudulikkus", võetaksegi üles praegu Tallinnas.

Ehkki tegu on Vene filmiga, on osa võttegrupist eestlased ja filmi operaator on Rein Kotov. Filmi võtab üles maestro Svetlana Proskurina ja see on tunnustatud noore dramaturgi Vassili Sigarevi stsenaariumi järgi. Tegu on kammerliku psühholoogilise looga "Anna Karenina" motiividel. Keskendume Karenini ja poeg Serjoža tunnetele. Tänapäeval on palju aktiivseid, tugevaid naisi ja mehed on rohkem haavatavad - seda adub eriti Euroopas.