Aafrika unilane - tilluke oravasabaga näriline

Suured punnis silmad ja lontis kõrvad annavad unilasele vastupandamatu ilme. Foto: TEELE SAAR

Aafrika vihmametsadest pärit unilane on lemmikloomana nii uus tegelane, et Eestis on neid kõigest neli ja esimene jõudis siia alles mullu septembris.

Neljast unilasest kolm elavad Tartumaa piiril, neljas rändas kuu aega tagasi sealtsamast Eesti teise otsa.

"Looduslikult elavad nad Aafrika vihmametsades puude otsas ja on väga osavad ronijad. Maas liiguvad kohmakalt ega kipu seepärast ka eriti puu otsast alla tulema," on unilaste Eestisse tooja Teele uute lemmikute kohta uurinud.

Ronimisoskus on kodustes tingimustes igati kinnitust saanud: "Mööda klaasi just ei roni, aga klaasiserva mööda - üks jalg ühel, teine teisel pool klaasi - lähevad üles küll. Jalad on neil alt pisut kleepjad, seda on tunda ka, kui neid käes hoida."

Unilase käes hoidmisega on nii ja naa.

"Nad ei ole nii taltsad kui hamstrid või rotid või merisead, keda on juba pikka aega lemmikloomadena peetud - unilast müüdi loomapoes esimest korda alles 1990. aastal Inglismaal. Kätte võtta neid siiski saab, ehkki alguses tuleb arvestada ka hammustustega."

Rahvusvaheline seltskond

Teele kolm unilast, igaüks eri riigist pärit, on kõik ise nägu ja oma iseloomuga.

"Lätist toodud poiss Susuru on kõige vanem ja kõige paremini sotsialiseeritud. Piisab mul vaid käsi puuri panna, kui ta kohe käe peale ja edasi õlale ronib. Susurule meeldib kapuutsis istuda ja vahepeal sealt välja tulla, et ümbrust uudistada. Kui tema mul õlal on, võin oma tegemisi toimetada, plehku panema ta ei kipu. Poolast pärit Shira saan vabalt kätte võtta, aga ta väga ei fänna mind ja kipub peatselt puuri tagasi. Shiral on pidevalt kiire, kogu aeg on vaja midagi teha - nagu emastel loomadel ikka. Tšehh Seiju - algselt tüdrukuks peetud poiss - kardab isegi seda, kui ma toas ringi liigun, ja kipub ka puuris teistest eraldi hoidma. Kätte võtan ma teda ikka ja loodan, et ehk ajapikku läheb asi paremaks."

Kindlasti on unilaste suhtlemisvalmiduses suur osa selles, kui palju nendega "lapsepõlvekodus" tegeldud on, aga tähtsusetu pole seegi, mitmendat põlve loomake juba inimesega koos elab.

Olgu loom kui pisike tahes - 8 sentimeetri pikkuse keha ja 7sentimeetrise sabaga Susuru kaalub vaid 25 grammi, Shira kõigest 19 grammi -, oskab omanik neil nägupidi vahet teha.

"Susuru on kõige "isasema" näoga ja eksimatult äratuntav, kasukas on tal ka kollakam kui teistel. Shira ja Seiju nägu on lapselikum, aga kummalgi omamoodi, nii et vahet teen neil küll."

Soojus on elutähtis

Selge, et Aafrikast pärit loomake vajab sooja eluruumi, vähemalt 21 kraadi peab olema. Lühemat aega pisut madalam temperatuur midagi hullu ei tee, aga kui see kauem kestab, jääb loom talveunne ja kuna ta pole selleks ette valmistunud (rasva kogunud), ei pruugi ta sellest enam ärgata.

"Kui tuba on jahedam ja unilane õhtul ei ärka, tuleb ta kohe pihku võtta ja kiiresti üles soojendada," räägib Teele. "Igaks juhuks peab olema valmis puuri lisaks soojendama, kas siis soojenduskivi, -mati või -lambiga."

Nii soojuse hoidmise mõttes kui pagemisvõimaluste vältimiseks sobib unilaste eluasemeks terraarium, mitte võrepuur. Teele ehitas selle näiteks vanast akvaariumist, millele lükanduksed ette ja õhuvahetuse tarvis võrgutükid külge sobitas. Loomade ronimisvajadust arvestades on kõrgus olulisem kui laius ning selsamal põhjusel peab terraariumis kindlasti olema puuoks või mitu, samuti jupp köit, millel turnida saab. Ja pehmed pesad - kuigi kõik kolm magavad sõbralikult koos, peab igaühel olema võimalus eraldi pessa tõmbuda.

Kärbsed ja prussakapojad

"Unilast on keerulisem toita kui näiteks hamstrit, kellega ei juhtu midagi, kui talle ainult hamstrite kuivtoitu anda," tunnistab Teele, et alguses tundus sobiva toidulaua tagamine päris hirmuäratav.

"Spetsiaalset kuivtoitu neile kusagil ei müüda, see tuleb ise kokku segada. Õnneks sobivad segusse päris paljud asjad, alates inimestele mõeldud pähklisegudest - loomulikult ökopoest ostetud, et need poleks vääveldioksiidiga ära rikutud -, mitmesugustest seemnetest ja kuivatatud puuviljadest.  Lisaks pidevalt ees olevale kuivtoidule tuleb iga päev anda ka värskeid puu- ja köögivilju, samuti peavad nad aeg-ajalt saama loomset toitu. Kui ühtegi kärbest, jahuussi või ämblikku pole kusagilt võtta, ajavad asja ära ka kana- ja lõhefilee tükikesed ning kassipoegade krõbinad."

Teele ise pakub neile madagaskari sisiprussakate pisikesi poegi - loomade toidulaua täiendamisele mõeldes ta endale prussakapaari soetaski.

Looduses söövat unilased ka tooreid linnumune. Kuidas tillukesed loomad need katki saavad, ei oska Teele ette kujutada. "Võib-olla lükkavad üle pesaääre ja kukutavad katki? Jõudu on neil küllalt palju, päris suure kurgitükiga sibavad oksa mööda üles."

Ise ta oma unilastele toorest muna igaks juhuks ei anna, ikka keedetult. Lisaks natukese kaupa mett ja õietolmu (loodused söövad nad hästi palju nektarit), kevadel kavatseb ka vahtramahla pakkuda.

"Kui ära harjuda, siis pole söötmine sugugi keeruline ega lähe ka väga kalliks - ostan poest korraga ühe õuna või viis viinamarja," naerab ta. "See on nagu väikesele lapsele söögi tegemine: jälgin, et nad kõik vajaliku kätte saaksid ja menüü üksluiseks ei muutuks."

Armastus esimesest katsumisest

Unilased avastas Teele enda jaoks aastat poolteist tagasi, kui üks loomakest pildi peal näinud tuttav temalt uuris, kellega tegemist on. Loomaaia giidina oli Teelel lihtne näole nimi juurde otsida ja siis juba guugeldada, mis loom see unilane õieti on.

Riias peetud lemmikloomade näitusel sai ta unilast lõpuks oma silmaga näha.

"See oli armastus esimesest katsumisest. Nunnud olid nad juba enne, aga kui ma ta kätte võtsin, siis oli otsustatud," sõitis Susuru sealt temaga koos Eestisse.

Et tegemist on karjaloomaga, oli endastmõistetav hakata talle kaaslasi otsima. Ka selle mõttega, et tulevikus saaks näha, kuidas nad poegade eest hoolitsevad, ja võiks aluse panna uue pisilemmiku teadlikule levikule Eestis.

Üks Poolast toodud kahest unilasepojast seetõttu Teele juurest teise kohta rändaski, et esialgu emaseks arvatud loom kasvades isaseks osutus ning õe-venna paaritumine tuleb täie kindlusega välistada.

"Olen nende loomade kohta juba päris palju infot kogunud - inglise, saksa ja natuke ka soome keeles seda internetis ikka on - ja kavatsen peatselt selle eesti keeles kättesaadavaks teha," loob ta tulevastele unilaseomanikele turvalist tausta.

Aretuskogemus olemas

Aretustegevuse koha pealt on Teelel kogemusi küllaga - liivahiirte aretamisega on ta koostöös Soome ja Rootsi asjatundjatega tegelnud juba kaheksa aastat ning kogu geneetika poole endale põhjalikult selgeks teinud.

"Liivahiired on ideaalsed lemmikud," kinnitab ta. "Nad ei haise, ei hammusta, toimetavad ja kaevavad oma terraariumides ja on iga kell valmis suhtlema, kui nad välja võtta. Liivahiirel on niivõrd mõnus nägu ja ilme, et neist on võimatu ära tüdineda. Olen viimasel ajal üritanud nende arvu kümnega piirata, aga kunagi ei või teada - kui ikka kusagil mõnda ägedat hiirt näen, siis pean ta endale saama."

Need hiired, kes aretuseks ei sobi - on tigedad või liiga arad või (haruharva) tervisehädaga -, elavad oma elu lihtsalt lemmikuna - olgu siis Teele juures või mõne üksiku poja kaaslasena uue omaniku juures.

Lapse lemmikuks ei sobi

Unilane pole kindlasti lapsele sobiv lemmikloom. Isegi täiskasvanule ei soovita Teele teda esimeseks lemmikuks.

"Mingi kogemus suurema närilisega peaks ikka enne olema, et oleks mingi ettekujutus, kellega tegemist on. Süleshoidmiseks on nad liiga vilkad ja nendega väljaspool puuri tegelemiseks on vaja päris head reaktsiooni."

Teele enda kolmeaastane poeg teeb unilastele küll pai, aga neid enda õlale võtta ei taha - ütleb, et ei tunne, kus pisike loom on. Liivahiirtega on teine lugu, need ronivad mööda diivanil istuvat Gerti üles-alla ega kipu kusagile põgenema. Kätte võtma poiss neid ei kipu - liivahiirte teravad ja tugevad küüned on lapse nahale liiast.

"Liivahiire ladinakeelne nimetus tähendab tõlkes küüntega sõdalast," täheldab Teele.