Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut

Mihkel Mutt: "Kunst ja kirjandus ajasid meil ju vabadusvõitluse ja rahvuse säilitamise asja. Need kaks suundumust täitsid kokkuvõttes oma missiooni väga hästi. Nüüd ei ole enam kummalgi teise järele nii suurt vajadust." Foto: SCANPIX

Järjekorras 25. Virumaa kirjandusauhinna pälvis Mihkel Mutt romaaniga "Kooparahvas läheb ajalukku", mis kujutab meie looveliidi lootusi okupatsiooniaja lõpukümnenditel ja nende lihaks saamist Eesti taasiseseisvudes. Autor lahkab ideaalide purunemist ja tõdeb, et täiust ei ole olemas.

Mihkel Mutt, millise tundega võtsite kaugel Ameerikamaal vastu sõnumi, et olete pälvinud oma raamatuga "Kooparahvas läheb ajalukku" Virumaa kirjandusauhinna?

Eks ikka rõõmuga. Virumaa kirjandusauhinda määrab küll žurii, nii et tegu pole  n-ö rahva auhinnaga. Ometi tundub mulle, justkui väljenduks selle puhul  veidi laiem tunnustus, mitte üksnes spetsialistide heakskiit. Selle romaani puhul on see mulle väga tähtis, sest ma panin enda meelest kirja ühe lõime kogu Eesti ühiskonnast viimase poole sajandi jooksul, mitte ei tegelnud mingi kitsama grupi probleemidega. Üht- või teistpidi  peaksid "Kooparahva" probleemid puudutama paljusid inimesi, seepärast loodan, et lugejaskond on seinast seina. Teie kui juhtiva kirjandusajakirja Looming peatoimetaja käest peab küsima Virumaa kirjandusauhinna iseloomu kirjeldust veerandsaja teose põhjal, mis selle auhinna on pälvinud. Mida need teosed auhinna ja auhinnažürii kohta kõnelevad? Kuna olen ajaloofänn, on mul säärase nimekirja üle  juba iseenesest hea meel. Mõistagi vastab mõni teos mu maitsele rohkem - nt Kross, Traat, Kivirähk - kui teine. Nagu statuut ütleb, peab auhinnatav teos seostuma ajalooga. See on küllaltki avar määratlus. Nii on ka seni auhinnatute seas neid, mis vastavad sellele kriteeriumile kitsamas ja traditsioonilises tähenduses, nagu Jaan Krossi või Mats Traadi romaanid. Nendes kujutatu jääb praeguste põlvkondade elueast  ettepoole.

Samas võib ajaloolisust käsitleda ka mitteajalises tähenduses. Siis see märgib millegi tähtsust, st miski "on ajalooline". Niisugused olid Eesti jaoks ka 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse sündmused. Ehk sellest lähtuvalt kvalifitseerus mu enda "Rahvusvaheline mees" ajalooliseks romaaniks. Tunnistan ausalt, et olin 1994. aastal seda preemiat saades natuke hämmingus, sest kirjutasin ju sündmustest, milles olin ise alles neli (!) aastat varem osalenud. Praegu jälle kiusab mind kahtlus, kas "Kooparahvas" oleks ikka žürii tähelepanu pälvinud, kui tema pealkirjas poleks olnud sõna "ajalugu".

Kui C. G. Jung jt on koostanud oma inimtüüpide atlase, siis teiegi raamatut võib üheks selliseks nimetada. Juba praegu on EPLis ilmunud skeem, mis näitab, et "Kooparahva" Mati on Ants Juske, Teedu Aadu Must, Kroonik Mihkel Mutt ja Manglus Ando Keskküla. Kui arhetüüpsed/universaalsed  "Kooparahva" tegelased on, kas leiaksime samad tüübid nt ka Pätsu-aegsest Eestist?

Tõenäoselt leiaksime, sest paljud praegused probleemid on esimese Eesti ajaga  põhimõtteliselt sarnased. Näiteks see, kuidas vaimustusepuhang oma riigi loomisest ja üldine idealism asendusid kiiresti kainema ellusuhtumisega, seejärel aga skepsisega. Kartulikoorte ühissööming jäi ka toona päevakorralt vargsi välja, poliitilist lehmakauplemist oli nii, et küll sai, rahvas ei suhtunud poliitikutesse kuigi hästi. Vaimuinimesed kirusid rahamehi ja publikut, et nood ei mõista nende kunsti ega osta nende teoseid, nood jälle heitsid loovisikutele ette elukaugust ja veiderdamist  - nagu nüüdki. Kõik see on vahepealse poole sajandi jooksul  ununenud.

Aga tasub meenutada, sest siis suhtuksime ka oma praegusesse ellu teistmoodi, teaksime, et täiust ei ole olemas. See võiks olla ajaloo tundmise otsene praktiline kasu.

Prototüüpide otsijad on praegu pooltel juhtudel küll puusse pannud. Enamasti lähtutakse  tegelase välisilmest (kongus nina), mõnest seigast (uus noor naine) või silmatorkavast sündmusest (enesetapp), mis prototüübiga kokku langeb. Selle põhjal arvatakse, et ka kõik muu on elust üle võetud.  Pean valmistama lugejatele pettumuse. Enamik mu tegelasi on mitmest kokku traageldatud. Tõsi, mõne juures on üks eeskuju olnud domineerivam kui teiste puhul. Aga ma ei loodagi, et lugejad mind usuksid.

"Kooparahva" puhul otsitakse prototüüpe eriti agaralt, sest kujutatud on kunstiinimesi ja poliitikuid, kes on juba  loomu poolest prominendid. Pealegi on Eesti nii väike, igaüks tunneb igaüht. Ma saan prototüüpide otsimise lõbust aru ja suhtun mõistvalt nagu igasugusesse inimlikku uudishimusse, aga tagant õhutama ei hakka. Sest peamine on ikkagi see, kas üks või teine tegelane väljendab midagi, mis oli toonasele elule iseloomulik, kas ta kehastas mingit üldist tendentsi.

Paljud lugejad saavad sellest raamatust ilmselt äratundmisrõõmu. Nii see peabki olema. Ent tõeline kohtunik on siiski aeg. Et kas raamat ütleb midagi ka neile, kel  pole nõuka- ning üleminekuajast isiklikke mälestusi? Kas selles väljendub midagi, mis on inimsaatustele omane laiemalt, üleajaliselt?

Kui teie "Kooparahvas" satuks ajamasina abil Kuku klubiliste kätte nt 1981. aastal, kas sealne rahvas tunneks ennast ära?

Tunneks küll. Kuigi mõne mu teise raamatu põhjal, nagu "Hiired tuules", tunneks veel rohkem, sest "Kooparahvas" on Kuku klubist ju napilt viiskümmend lehekülge.  Aga nad ei usuks seda, mis nendega romaani järgi toimuma hakkab. Ei usuks, milliseks kujuneb nende seisund tosina aasta pärast. Nad ütleksid mulle, et ma olen pessimist, et ma ei usu Eesti ühiskonna helget tulevikku, ei usu eesti rahva erandlikku lugemishuvi ja vaimurikkust ning  muud säärast. Arvan, et mul oleks olnud raske pärast selle romaani ilmumist Kukusse minna. Aga mis siin arutada - tookord ei näinud ma seda kõike isegi ette ega oleks võinud säärast teost kirjutada.

Lisaks tegelaskujude äratundmismängule on "Kooparahva" teemadeks loominguvabadus, vabadus üldse, konformism, vaimueliit, ka eestlus kui selline. Kui raamatust leiab diagnoosi, kas seal peituvad ka ravi alged või viited sellele, kuhu selle saamiseks pöörduda?

Seda kõike on seal tõesti ka. Minule on peamine,  kuidas maailma toimlemise üldisem muster avaldub Eesti sündmuste kaudu. Konkreetsemalt on  asi nimelt nõnda,  et igasuguse ühiskonnas toimunud suure muutuse järel tõrjutakse osa selle läbiviijatest kõrvale. Seda teevad need, kes seni olid olnud  varjus, alalhoidlikumad, kavalamad  ja praktilisemad. Nad ootavad, kuhupoole saatus tüürib. Kui tulemus on juba enam-vähem kindel,  hakkavad nad tegutsema, võtavad kiiresti positsioonid üle. Revolutsiooni puhul vahel öeldakse, et see sööb oma lapsi. Meil ei olnud revolutsioon, vaid iseseisvuse taastamine, ja meil kedagi ära ei söödud.  Aga sarnasusi on siiski.

Ma ei tahtnud neid kaht inimrühma teineteisele vastandada, vaid neid lihtsalt kujutada. Seda enam, et mõlemat on vaja.  Tõdesin, et nii need asjad maailmas paraku käivad.  Põhjused on inimloomuse igavestes seadustes. Murrangu ettevalmistamine ja läbiviimine  nõuab teistsuguseid omadusi kui sellele järgnev rahulik ülesehitustöö, majanduse ja rahanduse arendamine, osalemine demokraatlikus erakonnapoliitikas jms. Tunglakandjad-välikomandörid - ja mitmed eesti loovharitlased olid ju seda - muutusid kibestunuks, kui nad ei näinud endale ühiskonna juhtimises enam rolli. Liiati kui nende ideaalid ei täitunud soovitud kiirusega. Ka nende seast küsisid mõned: "Kas me sellist Eestit tahtsime?" Aga nad küsisid seda vaikselt, iseendalt.

"Kooparahvas" ja teie "Mälestused" - kuidas nad teineteisega suhestuvad? Vahest on "Kooparahvas" mälestuste kõrvalprodukt?

Vastupidi. Mälestused olid pigem romaani eeltöö. Viimast tahtsin kirjutada juba kümmekond aastat. Selleks uurisin varasemaid ajastuid, tõin neid oma teadvusse. Vaatasin kõike, mis meie kodus säilinud - fotosid, vana ajakirjandust jms -, lugesin, vestlesin vanemate inimestega, mõtisklesin ja püüdsin tabada asjade seoseid. Sain peagi aru, et kõike seda ei lähe romaaniks tarvis, aga oleks kahju lasta sel materjalil tuulde minna. Nii hakkasingi mälestusi kirjutama. Kahtlemata on huvitav neid koos lugeda, üks täiendab teist. Siiski, mälestustes on palju isiklikku, mis romaanis kuidagi ei väljendu.  Näiteks terve esimene köide käsitleb aega, mis jääb minu sünnist ettepoole. Üldse lõpevad mälestused 1990. aastaga, romaani mahust hõlmab aga üle poole sellele järgnenud aeg.

Just kohtusin kirjanik Andrei Ivanoviga, kes leidis, et ta ei tahagi oma seisukohti nt päevapoliitika kohta avaldada - pigem usaldab need oma tegelasile, et siis vaadata, kuhu nood nende seisukohtadega välja jõuavad. Teie erinete mõtlejana Ivanovist, sest avaldate järjest päevakajalisi kolumne. Kui palju saab teie arvamusartikleid teie kirjanduslikust loomingust eraldada? Milline side neil on?

Side on see, et mu põhilised ja kõige üldisemad vaated ning hinnangud väljenduvad mõlemais. Vaevalt saab keegi osundada,  et ma räägin endale kusagil suisa vastu. Üks nüanss siiski. Kirjanik kujutab elu. Ja elus on ju inimesi, kes üldse ei mõtle nagu sa ise, vaid vastupidi. Aga ka nemad kuuluvad ajastu  juurde, järelikult tuleb neidki kujutada. Seevastu kolumnis ma küll ei hakka kellegi teise seisukohti esitama.

Ainevald ja käsitlustasand on kolumnil ja ilukirjandusel suhteliselt  erinevad.  Leheveergudel  käsitled rohkem päevakajalisi küsimusi. Elutempo on ju kiire, ajakirjandus on operatiivsem.  Eriti käib see välispoliitika kohta. Kui tahad ühiskonnaasjades  sõna sekka öelda, siis on kolumn selleks õigem kui novell või romaan.  Tagasiside on ka hoopis teisel tasemel. Kommentaar arvamusloole tekib tunniga, ajakirjas ootad arvustust pool aastat. Juhtub, et ei tulegi.

Teiselt poolt on kolumnil oma nõrkused. Ikka see täheruumide  hulk... Kuidas oma "suur mõte" ja "tark jutt"  5000-6000 märgi peale ära mahutada? Pead kontsentreerima. See võib harjumuseks saada. Selge stiil on mu meelest lugupidamine lugeja vastu ka ilukirjandust tehes, aga selgus ei tähenda tingimata lihtlauseid. Ja vajadus kiiresti kirjutada on ka vahel tüütu. Vahel tekib  valvearvaja-kompleks. Küsid endalt, mis kuradi elukas mina sihuke olen, et pean iga asja kohta midagi arvama!  Paljud asjad siin ilma peal ei lähe mulle ju korda...

Kokkuvõttes need kaks tegevusliini täiendavad üksteist. Ja muidugi pole ma ainus, kes mõlemaga tegeleb. Kirjanikud on ilmas alati ajakirjandusega leiba teeninud.

Kohe jõuab kätte päev, mil oleme olnud sama kaua vabad, kui oldi enne nõukogude okupatsiooni.  Mis võiks olla priiusepäeva moraal?

Esiteks: jumal aitab seda, kes end ise aitab. Teiseks: kui tahe olla oma elu peremees selle sõna kõige laiemas tähenduses nõrgeneb, kui tekib mugav moonakamentaliteet, vastutuse kadumine, siis algab laugjas allakäik nii riigi, ühiskonna kui rahvusena.

Ma ei ole originaalne, kui väidan, et meie kirjandusmaastik on ime; et üks miljonirahvas jõuab seda luua ja ülal pidada. Kuidas teie loomingu taga olevat jõudu defineerite?

Me oleme alles noor ja kulumata, osa ärkamisajal vallandunud  hoost on veel alles. Vahepeal see ei saanudki maha käia, sest mõju tingib vastumõju. Ja Nõukogude okupatsioon hoidis meie vedru vinnas. Kunst ja kirjandus ajasid meil ju vabadusvõitluse ja rahvuse säilitamise asja. Seetõttu kuulus  neile  rahva poolehoid, peaaegu imetlus. Need kaks suundumust täitsid kokkuvõttes oma missiooni väga hästi. Nüüd ei ole enam kummalgi teise järele nii suurt vajadust. Rahval on palju muudki teha ning kunst ja kirjandus võivad tegelda oma traditsiooniliste ülesannete, mitte rahva vabaks võitlemisega.

Ma tean hästi, et väliselt on kultuurielu praegu intensiivsem kui iial varem meie ajaloos, aga see on suuresti tänu sellele, et meil on vaba turumajandus.  Olen nõus ka sellega, et peale kvantiteedi on ka kvaliteeti, igal aastal ilmub mõni tõeliselt hea raamat. Ometi olen valvas, sest muretsen kõige rohkem sellepärast,  missugune on inimeste suhtumine, nende hoiak  - niihästi vaimsetesse väärtustesse kui ühiskonda. See määrab kokkuvõttes kõik.