Riigikogu liige Kaja Kreisman ei armasta kukkumist

Kaja Kreisman tõi omavalitsuste talispartakiaadil tänavu Ida-Virumaale taas kord medali. Foto: Erakogu

Hiljuti Toompea lossis koha sisse võtnud Kiviõli ettevõtjal Kaja Kreismanil on alpinistidega ühine kirg - mäed. Ainult et kui mägironijad rügavad alt üles, siis 16 aastat mäesuusatamisega tegelnud Kreisman kihutab ülevalt alla.

Mitu konti on teie hobi teil murdnud?

Mitte ühtegi. Ma pole isegi valusalt kukkunud.

See ei ole võimalik! Mäesuusatajaks ju ei sünnita, selleks tuleb õppida.

Tuleb õppida tasa ja targu.

Nii lihtne see ongi?

Nii lihtne see ongi. Tuleb alustada lastemäest ja siis liikuda kõrgemale. Ma olen omal ajal Lüganuse koolimäel päris palju tavalise murdmaasuusaga slaalomit sõitnud, nii et mul oli mingi kogemus olemas. Ma ei ole tõesti isegi Norra mustades mägedes (kõige keerulisemate nõlvade ning kõige järsemat laskumist võimaldavad mäed - toim) kukkunud. Ma olen üldse 16 aasta jooksul kukkunud vaid 6-7 korda ja mitte kordagi valusalt.

Kui hirmuäratavalt kõrge see Lüganuse koolimägi siis oli?

(Naerab.) 6aastase jaoks oli see ikka päris suur mägi. Aga muidugi pole see mingi mägi, vaid küngas.

Ja need mustad mäed -  mis neil kõrgust on?

Kõige kõrgem, kus ma käinud, oli Austrias - 3500 m. Nõlva pikkus oli 10 km.

Kiviõli mägi on küll tunduvalt väiksem, kuid algaja jaoks ikkagi paras katsumus. Üks mu tuttav sõitis liftiga uljalt tippu välja ning palju ei puudunud, et ta olekski sinna hirmu pärast kükitama jäänud.

Kuigi mul on olemas võrdlus väga kõrgete mägedega, ei takista see mind Kiviõli mäel sõitmast. Möödunud pühapäeval läks seal viis tundi märkamatult, sest see mägi ei ammenda ennast. Ta on piisavalt kõrge ning korraliku, ühtlase nõlvaga.

Jah, aga mida teha, et ta algajal hinge hinni ei võtaks? Ringvaate-Muttika kombel sealt kelguga alla põrutada oleks ka narr, pealgi pole see lubatud.

See probleem on järgmiseks hooajaks lahendatud, kui saab valmis harjutajate nõlv - mullatöödega hakatakse juba varsti pihta. Mina soovitaksin algajal sealt alustada, sest siis seda hirmu ei teki. Ma olen ise näinud ka seda situatsiooni, kus inimene viiakse kohe kõrgele mäele, ta kangestub seal ega julgegi edasi proovida. Kui aga alustada normaalse nõlvaga, saad maitse suhu ning nii see läheb. Mina sain selle maitse suhu esimese korraga, kui sõbra mahitusel Soome suusatama läksin. Mu noorem tütar alustas aga juba nelja-aastaselt. Kaheselt ta veel keeldus. 

Ma ei hakka siin küll kõva häälega halama, et mis ema see Kaja Kreisman on, kes oma lapsega niimoodi teeb...

Oma lapselast üritasin ma õpetama hakata juba siis, kui ta oli 10kuune. Panime talle saapad jalga, kuid selleks ajaks, kui ka suusad jalga saime, oli tal isu otsas. [Naerab.] Aga minu suuskade peal sõitis ta küll alla - mitte tipust, aga veerandi mäe pealt. Ja see talle meeldis nii, et hakkas hõiskama.

Nalja teete! 10kuune laps - see ei oska veel kõndidagi!

Meie poiss siis juba kõndis ning kindlasti hakkab ta ka suusatama. Meie peres harrastavad seda kõik: mina, abikaasa ja neli last. Tütred sõidavad mäesuuska, pojad lumelauda. Ka väimehe viisime Norrasse ning õpetasime ta päevapealt sõitma. Mis see väike poiss siis välja õpetada pole!

Millised suhted teil lumelauaga on?

Olen proovinud, kuid mulle see ei istu. Lumelauasõitjad - isegi kui nad on väga head - kukuvad pidevalt, see käib selle asja juurde. Minule kukkumine aga ei meeldi, ma ei saa sinna midagi teha. Kuid oma suusareisidel olen ma küll ja küll kohanud neid, kes on kümneid aastaid sõitnud suuska, kuid läinud siis lumelauale üle ning on väga rahul. Alguses panid nad endale pehmendused tagumiku alla ning kannatasid selle kõige hullema aja ära. 

Nii et kui algajal on valida, kas haarata mäesuuskade või lumelaua järele, oleks targem alustada esimestest?

Kui inimene on piisavalt sportlik, siis ei ole ausalt öeldes vahet, kas enne lumelauaga alustamist on mäesuuskadel sõidetud või mitte, kuna need on täiesti erisugust lähenemist nõudvad asjad. Suusatamisest alustada oleks ainult sellepärast mõttekam, et mitte saada kohe ebamugavate kogemuste osaliseks.

Kust tuleb Kaja Kreismani sportlikkus? Igahommikusest võimlemisest ja külma duši all käimisest?

Võimelnud pole ma kunagi - ma ei paindu hästi. Aga sportlikkus tuleb perekonnast. Mu ema mängis võrkpalli ja ma käisin temaga juba väga väiksena trennis kaasas.  Sealt ka mu võrkpalliarmastus. Nii et - lapsi tuleb enda kõrval õpetada.

Loeme siinkohal teie hobid üles. Ma saan aru, et ka võrkpall kuulub nende hulka.

Jah. Kahjuks olen ma pidanud riigikogu töö tõttu oma Kiviõli võistkonna maha jätma. Sellest on väga kahju.

Viimati silmasin teid Jõhvi kirikus toimunud kontserdil, laulmas Kiviõli segakoori Poolkuu ridades. 

See koor tegutseb juba ligi 20 aastat ning ma olen laulnud seal algusest peale, kuuludes koori asutajaliikmete hulka.

Mäesuusatamine, võrkpall, laulmine... Veel mõni hobi, mida me pole silmanud?

Ma olen koos noorema tütrega käinud üle viie aasta suviti maalimas, osaledes ühe kunstiajakirja korraldatavates maalilaagrites. Ma tegeleksin sellega rohkem, aga aega lihtsalt ei ole.

Ene Ergma portree joonistaksite riigikogus ära?

Ei. Ma ei avalikusta ühtegi oma maali. See on puhtalt endale.

Ükskord tuleb ikka esimene kord - ka esimene näitus.

Kindlasti mitte. Maalimine on minule nagu mõnele inimesele jooga. Istud kuskil merekaldal kaheksa tundi jutti ja joonistad ühte pilti.

Millal te riigikogu Kiviõli mäele viite?

Paljud on juba käinud. Ma olen ühe oma fraktsioonikaaslasega mäesuusatamises ka võistelnud. Ta esindas omavalitsuste spartakiaadil Rakveret.

See spartakiaad lõppes teile taas kord medaliga. Eelmisel aastal saite hõbeda, seekord pronksi - ainuke medal Ida-Virumaale slaalomis. 

Konkurents oli tänavu hoopis tugevam. Mu tütar, kes mullu sai samuti hõbeda, jäi tänavu seitsmendaks, kuid tema kiituseks tuleb öelda, et enne teda olid kõik profisõitjad. Üks asi on mäest alla laskmine, teine asi slaalom - see tahab siiski eraldi harjutamist.