Oonurme väike kogukond rakendab tervisevankri ette nii keha kui vaimu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus suurele ringile - kus kohas Ida-Virumaal on toimunud tänavu järgmised intrigeerivad loengud: "Oma väe avastamine muutusteks", "Tervenemine läbi seitsme energiakeskuse tundmaõppimise", "Kuidas mõtted mõjutavad meie tervist" ja "Kes olen MINA"? Võiks ju arvata, et maakonna keskuses või siis mõnes suuremas linnas, aga ei - neid loenguid peeti suurte karulaante vahel väikeses Oonurme külas.
Nende loengute korraldamise taga on Oonurme külaseltsi juhatuse liige Mare Rennel, kellest sai ühe terviseedenduse projekti käigus tervisetoetaja.
See Kodanikuühiskonna sihtkapitali toel ning koostöös külaliikumisega Kodukant ellu viidud projekt kannab nime "Uus tervis". Mis sel vanal tervisel viga oli?
Eks ta kipu meil kõigil vanusega käest minema. Selle projekti eesmärk ongi muuta inimese tervisekäitumist - et me ei loodaks liigselt arstide ja ravimite peale, vaid hakkaksime mõtlema, mida saaksime ise oma tervise heaks ära teha.
Selleks pole vaja mõelda, vaid tegutseda - rohkem liikuda ja tervislikumalt toituda. Nii lihtne see ju ongi.
Tegelikult jah - me teame seda, kuid millegipärast ei tee nii. Me loeme igasuguseid tarku raamatuid ja vaatame tervisesaateid, kuid tegudeni alati ei jõua. Inimesi on vaja tegudele innustada, sellepärast ma "Uue tervise" projektiga liitusingi, et oma kogukonnas vastavaid üritusi korraldada ja oma eeskujuga teisi käivitada.
Teist on saanud esimene tervisetoetaja Ida-Virumaal. Kes see tervisetoetaja üldse on? Kubjas, kes istub kaikaga kukil, et lõpuks ometigi sõnadelt tegudeni jõutaks?
(Naerab.) Kas just sellisel moel, aga tahaks tõesti loota, et inimeste mõtlemises õnnestub ühtteist selles suunas muuta. Eks me ole ju kõik mugavad - inimene ongi üks suur laisk loom, kes lükkab liigutamise meelsamini homse varna, ning vaatamata teadmisele, et üks või teine toit pole talle tervislik, sööb seda edasi.
Üksinda on selle "laiskus kondites"-nimelise haigusega raske võidelda. Terviseedendaja - nagu ma aru saan - võimaldab seda kogukonnal üheskoos teha.
Jah, mõnikord ei juletagi üksinda asju ette võtta, peljates, et mida teised must arvavad, kui ma hakkan korraga kõndimas või jooksmas käima. Ja teine aspekt on see, et ennast on ju kerge petta, leides üha uusi põhjusi, miks mitte juba täna selle jooksmisega alustada. Aga kui oled teistele lubaduse andnud, et saame kokku ja alustame üheskoos, siis sellist lubadust on tunduvalt raskem murda. Me saame korra nädalas kokku ja käimegi, kes keppidega, kes ilma. Selliste ühistreeningute ajal hakkavad ka mõtted liikuma, et mida me võiksime külas üheskoos ära teha.
Samuti on nende loengutega, mis aitavad avastada oma sisemist väge ning seda nii enda kui kogukonna heaks tööle panna.Viimane neist toimus teemal "Kes olen mina" ning see loeng võeti väga hästi vastu. Inimesi oli tulnud kohale ka väljastpoolt meie kogukonda ning me oleme lektorile, holistilise teraapia instituudi koolitajale-terapeudile Kristiina Garancisele väga tänulikud.
Ma küsiks selle peale murelikult, kas ka maainimesed on ära pööranud, et nad ilma selliste teraapiateta, mis tegelevad ka regressioonidega eelmisesse ellu, kohe kuidagi enam elada ei saa.
(Naerab.) Aga ka need maainimesed käivad enamasti juba linna tööle ning tormavad läbi elu. Ka meie kontakt loodusega jääb üha nõrgemaks. Kuid meil on see eelis, et me ei pea enda liigutamiseks minema treeningsaali, kus küsitakse raha. Meil on see kõik paari sammu kaugusel - rajad, kus joosta, ning värske õhk pealekauba. Mine, millal tahad!
Märtsis toimus teil loeng teemal "Tervenemine läbi seitsma energiakeskuse tundmaõppimise". Oonurme inimestel on need sisemised energiakeskused nüüd kõik selged?
Jah, me teame nüüd, et sellised keskused on olemas.
Minul pole, ausalt öeldes, neist õrna aimugi, nii et ma oleks pidanud teiega kampa lööma. Kuid need teemad on ikka üksjagu intrigeerivad... Et mitte öelda - paras abrakadabra.
Aga kui endist viisi enam ei saa? Kui oled konfliktis iseendaga? Siis ju tuleb hakata otsima uusi lahendusi ja võimalusi. Mina jõudsin teadmiseni, et tuleb hakata liikuma. Alguses kõndisin, pärast läksin jooksmisele üle ning avastasin, et ohhoo!, ma jaksangi joosta. Ma olin ennast lihtsalt mõtlemisega piiranud, ma ei uskunud endasse. Ma olin arvanud, et kuna olen ülekaaluline, siis ma ei jaksagi joosta ning mu põlved seda kindlasti ära ei kannata. Ühel hetkel aga avastasin, et mu võimed on tegelikult palju suuremad, kui ma olin ette kujutanud ja julgenud mõelda. Seda on vahva kogeda, kuidas mõtlemine võib olla vabastav ning kuidas su keha sellele reageerib ning kuidas hakkavad ilmnema tulemused. Su elu hakkab pisitasa muutuma. Ma olen selle läbi teinud.
Nii et need teemad - "Kuidas mõtted mõjutavadd meie tervist" ja "Oma väe avastamine muutusteks" - see polegi abakadabra?
Ma olen tõesti seda ise reaalselt kogenud. Ma tegin eelmisel aastal suve lõpus esimest korda jooksmiseaga algust ning aasta lõpuks olin ma 200 km maha jooksnud. Kokku tuli selle ajaga 1000 tervisekilomeetrit.
1000 kilomeetrit? Poole aastaga?
Jah. Alustasin vaikselt, sammhaaval, kuid aasta lõpuks olin jooksnud 200 km, sõitnud rattaga 300 km, kõndinud ning sõitnud rulluiskudel. Ma panin need möödunud suvel esimest korda jalga, suve lõpuks oli aga 200 km maha sõidetud ning minust oli saanud heas mõttes sõltlane. Nii need 1000 km kokku tulidki.
Radikaalsed muutused, pole midagi öelda.
See tuli kuidagi möödaminnes, aga kui palju muutis see minu sisemist mina - see on uskumatu. Mul on hea meel, kui suudan oma kogemuse najal teisi nakatada ning anda neile energiat. See on vahva ning innustab ennast jätkama. Näiteks mais plaanime teha ühise matka, kus õpime tundma Eestimaa taimi. Paljud ei julge ravimtaimi korjata sel lihtsal põhjusel, et nad ei tunne neid.
See projekt oli avatud kõigile, kuid millegipärast oli Oonurme ainuke, kes teie näol endale tervisetoetaja sai - terve Ida-Virumaa peal ainukese.
Ma ei tea, kas see teave ei jõudnud teisteni või polnud lihtsalt soovijaid. Minul oli aga juba enne seda tiksunud peas mõte, et vaja oleks kirjutada projekt "Terves külas terve vaim". Siis aga jõudiski see koolitus ise minu juurde ning asjad läksid liikuma. Ma sain vastused päris paljudele nii füüsilise kui vaimse tervisega seotud küsimustele, et miks mul siit ja sealt valutab ning kes ma selline üldse olen. Ma võin öelda, et ega mina seda tüüpi enda sees väga hästi ei tundnud. Kui sa käid terve elu sissetallatud rada mööda ning juhindud kindlatest mõttemallidest - siis sa ei pruugigi teada, millised on su sisemise mina tegelikud vajadused.
Tegelikult on kõik vastused meis endis olemas. Nendeni tuleb vaid jõuda ja jõutaksegi, kui sellelt sissetallatud rajalt lahkuda ning mõttemalle muuta. Uskumatuid asju hakkab juhtuma ning see on hästi lahe.
Oonurme küla on maakonnas tuntud oma tugeva segakoori pärast. Kas nüüd on nii, et külarahval on terviseedendamisega käed-jalad tööd täis ning laulmas enam ei käidagi?
Me laulame ikka edasi - kuni jätkub dirigente, kes tahavad meiega tegelda. Laulmine on ju samuti väga tervendav tegevus ning võibolla see ongi meid siin metsas rõõmsatena hoidnud.