Kukrusel võimutseb raudne naine

Ülle Železnova Lichtfeldti raudses haardes on kogu teatrilava, rääkimata sellest, et tema tegelaskuju tahte järgi elab kogu tema pere, ühteaegu vihates ja armastades. Foto: Peeter Lilleväli

Kukruse polaarmõisa kõrval traktorikuuris keerleb Ülle Lichtfeldt matroon Vassa Železnovana mööda lava nii, et Kohtla-Järve kultuurikeskusest remondi eest Kukrusele saadetud kardinad lehvivad. Aga see on ka ainus kord, kus naine maailmas keerleb. Enne seda, kaks vaatust, pöörleb maailm ümber Vassa just tema tahtmist mööda. 

Kukruse polaarmõisa kõrvalhoone on üksteist kuud aastas tõeline meeste mängumaa, õhk õlist ja diisliaurudest paks, ümbrus maskuliinselt porine. Üheks kuuks aastas taandub kogu maskuliinsus aga girlpower'i ees, mille puhub lõkkele lavastaja Eili Neuhaus. Kahel suvel vahetati traktorid välja õmblusmasinate vastu, sellel aastal on kuuriuksed saanud endale katteks klassikalised lavakardinad ning kuur annab peavarju tõelisele näitlejate kompotile, kus Eesti mõistes suuri staare ja kohalikke taidlejaid.

Tehte kohustuslikud osad

Neuhausi ja girlpower'i vahele võib viimastel aastatel tõmmata võrdusmärgi. Girlpower on küll igal etendustel iga kord ise nägu, aga käib Neuhausi kannul nagu vari. Olgu see siis paljukiidetud Ontikal mängitud "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", kaheaastane "Vabrikutüdrukute" tsükkel Kukrusel või koduteatris Rakveres lavale toodud "Kaasavaratu" ja "8 armastavat naist".

Kui tükki pole võimsaid naisi sisse kirjutatud, siis teeb Neuhaus selle tasa suurte näitlejatega või õigemini näitlejannadega, alustades Eesti lavaraudvara Ines Aruga ja lõpetades uue põlvkonna staari Natali Lohuga.

Viimane teeb kaasa ka Kukrusel. Tegi seda ka juba kahel varasemal aastal "Vabrikutüdrukutes". Toonasest ansamblist on kohal veel Terje Pennie, Marin Mägi ja Hannes Prikk. Ja loomulikult Ülle Lichtfeldt, kes on Neuhausi ja girlpower'i tehte kolmas kohustuslik komponent.

Peale nende veel kunstnik Reili Evart, kelle ülesandeks on sellel korral olnud traktorikuur ümber ehitada 19. sajandi jõukate jõelaevnike perekonna koduks. Ja on sellega edukalt hakkama saanud, abiks Kukruse polaarmõisa kolakambrist leitud lühtrid, mida jätkub ka publiku pea kohale, lõpetades Kohtla-Järve pompöössest kultuuritemplist masinakuuri kolitud kardinate varuga, mis leiavad siin kodumaja remondi ajaks väärilise peavarju.

Kas selle tehte tulemus võiks olla sama uhke nagu Ontika "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", millega lõikasid loorbereid nii Neuhaus lavastajana kui Lichtfeldt peaosatäitjana, jääb publiku otsustada.

Nädal enne esietendust vaatab Neuhaus läbimängu ja vangutab pead. "Nii kehva läbimängu meil veel olnud pole." Aga aega ju veel on ja kõik kaardid pole avatud.

Klaas puruneb koos perekonnaga

Kui Gorki kirjutas iga kirjutamiskorraga "Vassa Železnovas" klassivõitluse teemat juurde, siis Neuhaus keerab seda võimalikult madalaks. Klassivõitlus on väike kõrvalmaitse, oluline on jõuline naine. Naise elu, naiseks olemine, tema valikud, otsused ja suhted on keeratud põhja. Sealt tuleb otsida seda sõnumit, mida lavastaja vaatajatele öelda tahab.

"See on lugu töötavast naisest. Sellisest, kes teeb seda liiga palju ja pere peab sellelt lõivu maksma. Ja selliseid naisi on palju. Üks istub siin," räägib Neuhaus, viidates endale. Kell on kaugelt üle üheksa õhtul. Näitlejad jäävad pärast läbimängu lõppu avatud uste vahele seisma ja vaatavad küsivalt lavastajale otsa. "Minge pange teised riided selga, siis räägime," saadab Neuhaus seltskonna laiali. Tööpäev pole veel kaugeltki lõppenud ning läheb veel aega, kui nad puhkama pääsevad.

Lugu, millega näitlejad just ühele poole on saanud, ei räägi armastusest. Küll on see kirjutatud ridade vahele. "Vassa Železnova" on ühe perekonna lugu, mis leiab aset 19. sajandi lõpus Volga-äärses linnakeses. See on lugu ühe perekonna vaimsest enesehävitamisest, kus igaüks hävitab ennast omal viisil. Seda teevad nii Ülle Lichtfeldti mängitud peategelane, kes on võimas, halastamatu, raudne naine. Selline, kelle käsi ei värise, kui perekonna nimel on vaja reeta lähedasi või sooritada mõrva. Põhimõte "raha eest saab kõike" on raudse leedi trump. Ärimaailma suurkujuna valitseb ja võimutseb ta kõigi ja kõige üle, kuid see illusioon on kerge purunema. Või nagu lavastaja seebiooperit tsiteerides seda tõlgendab: ka rikkad nutavad.

Gorki on kujutanud näidendis tolleaegset vene perekonda. Kohalikke tüüpe. Erilist eluviisi: pidutsevat, patust, arutut. Peostseen võtab laval sellise tuuri üles, et Marin Mägi peast lendab šinjoon kus seda ja teist ning Meelis Rämmeld viskab rätiku klaaside vahele niisuguse hooga, et killud taga. Perekond laguneb sama tempokalt nagu pihta saanud veinipokaal.

"No mina küll ei kujuta ette, kust ma nüüd uue pokaali saan," tõstab Neuhausis pead inspitsient, kes enne etenduse algust kõik vajalikud pisidetailid paika seadis.

Polnud esimene valik

Kui "Vabrikutüdrukud" materjalina polnud väga sügav, vaid pigem oli suurem rõhk mängulustil ja humoorikatel inimestel nagu ka "8 armastava naise puhul", siis vene klassika on täpselt nii sügav, kui sügavale vaataja sukelduda viitsib. Kui tahab, kõlgutab jalgu ja vaatab lihtsalt lahti rulluvat lugu. Kui näeb vaeva, saab aru, et lavastaja räägib lugu nendest peredest, kus ülejäänud materiaalse alla tambitakse, perekondadest, kus emad-isad lähevad rahajahile välismaale ning perekond rebitakse tükkideks. Kõik on tõlgendamise küsimus. Klassika on klassika. Seda võib istutada ükskõik millisesse aega ning ikka räägib ta asjadest, mis on olulised.

Neuhaus tunnistab, et vene hing on talle südamelähedane. See on ka põhjus, miks ta on vene klassika juurde viimaste aastate jooksul pöördunud nii mitu korda. Selleaastase suvelavastuse puhul polnud see aga esimene valik - esmalt pidi tulema hoopis teine näidend. Loomulikult naistest. Pooldokumentaalne lugu kohalikest naistest, kes mõisniku vastu läksid. Loo pidi valmis kirjutama Urmas Lennuk, kes dramatiseeris ka  Nikolai Leskovi "Mtsenski maakonna leedi Macbethi". Toetust selle näidendi kirjutamiseks aga ei saadud.

Nii tuli teha teistsugune valik. "Tegelikult minult lausa paluti vene lugu," tunnistas Neuhaus, et tal polnud ühtegi selget lugu ega ettekujutust, milline tükk lavale tuua. Valik langes "Vassa Železnovale".

Tuuleveski uuenenud tulemine

Ja kui on Neuhaus ja vene klassika, siis on ka teater Tuuleveski. Koostöö selle väikese Jõhvi teatriga sai alguse neli aastat tagasi, kui Neuhaus Ida-Virumaa avastas. Ontikal oli Tuuleveskil umbes sama ülesanne nagu dekoratsioonil koos helipuldiga - nende ülesandeks oli anda etendusele õige raam ja muusikaline kõla. Aga mida näidend edasi, seda olulisemat rolli nad etendavad - "Kaasavaratus" tulid muusikale juurde esimesed arglikud eestikeelsed repliigid ja nüüd on nende kanda lausa kolm rolli. Sõnalist rolli.

"See on korralik integratsiooniprotsess olnud," tunnustab Neuhaus Tuuleveski näitetruppi. "No ja minuga on ikka nii, et eesti näitlejatega ma räägin vene keeles ja Tuuleveski näitlejatega eesti keeles, aga kõik saavad aru."