Ettevaatust! Tarantlid! tõlkesse lühendan

Sinine iludus või sinine peletis? Ilu on vaataja silmades. Foto: Erakogu

Olgu siinkohal kohe ära öeldud, et nõrganärvilistel ei tasu tänast lemmikloomakülge lugeda, sest teie silmad ei peta: juttu tuleb ämblikest ja mitte lihtsalt ämblikest, vaid mürgiämblikest - tarantlitest.

Anna-Liisal on neid kodus 13 - üks ilusam kui teine ja üks mürgisem kui teine.

Enne kui ma ütlen kõva häälega välja, mida ämblikest arvan, olen ma sunnitud tõdema, et vähemalt piltide peal on need sinu elukad paganama ilusad. Kas see võibki olla üheks põhjuseks, miks sa neid pead?

Jah, tarantlid on paganama ilusad, aga on ka teisi suuri plusse. Mõni liik nõuab väga vähe hoolt, ja söövad nad samuti harva. Vastupidi kassidele, koertele ja muudele loomadele ei vaja nad konkreetset tegelemist. Ma pigem samastaks tarantlite pidamist akvaariumi olemasoluga. Asjal ongi põhiliselt visuaalne eesmärk.

Ma olen suhteliselt laisk inimene ja seepärast on tarantel "lemmikloomana" minule ideaalne valik.

Esmasel valikul tahtsin endale muidugi kohe seda kõige-kõige ilusamat ja haruldasemat, aga - õnneks ei tormanud valikut tehes, vaid uurisin päris põhjalikult eri liikide kohta. Kes mürgisem, kes agressiivsem, kes õrnem jne. Ka tingimused, mida eri liikidele võimaldama peab, erinevad tohutult. On isendeid, kelle paned terraariumisse, hoiad temperatuuri 23 kraadi lähedal, täidad joogikausi, viskad paar-kolm toidupala kuus ette ja ongi kõik. Selliseid liike soovitatakse just esmakordsetele tarantliomanikele - minul on selliseid lihtsaid, pommikindlaid tegelasi kolm: Grammostola Rosea, Grammostola Pulchripes ja Brachypelma Smithi. Nemad on kõik n-ö maatarantlid, sest ei vaja puid ronimiseks ega paksu pinda kaevumiseks.

Teiseks on siis tigedad "puuämblikud" Poecilotheria alaliigist. Pokey'd, nagu neid kutsutakse, on ühed mu lemmikutest: kirjud, kiired, kurjad. Nemad vajavad täiskasvanuna ca 45 cm kõrgust terraariumi, et oleks piisavalt kõrgust, kus ronida. Puutüved, oksad, peidukohad - need on selle liigi puhul tähtsad.

Kõige õrnem isend, kellega kokku olen puutunud, on Avicularia Versicolor. Tema vajab juba pidevat jälgimist, sest õhusoojus ja niiskus on päris kriitiliselt olulised.

Olen veendunud, et koledat tarantlit polegi olemas - on natuke vähem ilusad. Siiski tuleb ilu alati koos mõne muu "lisaga", nii et visuaalset pilgupüüdjat ei tasuks vähemalt minu arvates kohe soetama hakata.

13 ämblikku - mürgiämblikku... Seda on ikka üle mõistuse palju! Mina küll sulle enne külla ei tuleks, kui oleks veendunud, et iga ämblikupuur on varustatud tabalukuga. Sinu sõbrad on ilmselt su veidrustega harjunud ega kõõrita umbusklikult nende elukate poole. Kuid seda ma nüüd ka ei usu, et nad kiirustaksid neid paitama.

Kõigepealt oleksin natuke tähenärija - tarantlid on selgrootud, mitte ämblikud. Paljude mu tuttavate suhtumine ongi selline olnud, et tule taevas appi - inimesel on ämblikud terraariumis! Minu vastus on alati üks - tegu pole ämblikuga. Aga see selleks.

Reaktsioone on olnud igasuguseid, ka mu Facebooki tarantlipiltide all on olnud suures koguses kommentaare sisuga "fuihh". Ma ei ole seda kunagi pahaks pannud ega üritanud inimeste negatiivset suhtumist muuta. Paljud inimesed lihtsalt tõesti kardavad neid. Mina isiklikult kardan kalasid ja liblikaid - absurdne, kas pole? Aga hirm on hirm ja ebameeldivat vastu tahtmist meeldivaks naljalt ei muuda.

Nagu akvaariumikalad, on ka tarantlid vaatamiseks. Jah, nad on selles mõttes igavad - neid ei saa paitada ja kõrva tagant sügada. Tarantel õlal, naljalt jalutama ja poodi ka ilmselt ei läheks. Tuttavatele olen selgitanud, et pigem tasub terraariume ja neis olevat võtta kui erilist sisustuselementi, ning paljud unustavad mu tarantlite olemasolu esimestel minutitel.

See hirmus loom olevat tegelikult väga õrn.

Tarantel on tõepoolest ääretult õrn loom ja sellepärast on tema koht kindlas ja stabiilses anumas/terraariumis. Omal küll õnneks kogemust ei ole, aga tuttaval kukkus tarantel 10 cm kõrguselt ja ta tagakeha purunes. See suur tagaosa, mis tarantlitel on, on väga õrn! Sellepärast ei poolda ma ka nende terraariumist väljavõtmist.

Samuti võib alati hammustada saada, pealgi pole tarantel koer, kes enne hoiatuseks uriseb. Seega - näppida ei tasu! Ei enda ega ka eksootilise looma heaolu ja turvalisuse nimel.

Kui oled naisterahvas, siis tundub ämblikufoobia - kindlasti on sel hirmul olemas ka mingi peenem nimi - olevat kohustuslik. Mina õnneks kasvasin sellest hirmust välja, kuid leian siiani, et ämblikud on väga kenad loomad, aga ainult sel juhul, kui nad asjatavad väljaspool minu elamist. Sina ilmselt tassisid juba lapsena kõik oma ümbruskonnas elavad ämblikud endale tuppa, panid nad voodisse magama ja tõmbasid teki ka peale.

Ütlen ausalt, et ma ei ole siiani aru saanud, miks ja kuidas ma tarantlite austajaks muutusin. Olles ise Skorpioni tähemärgis sündinud, sain kunagi pisikesena isalt kingituseks skorpioniga võtmehoidja ning mäletan, et juba sel ajal vaimustusin selle eluka eriskummalisest välimusest. Mulle üldse meeldivad teistsugused asjad.

Aga ämblikke ma tuppa ei toonud, küll aga ehitasime sõbrannaga tigude lasteaeda!

Tarantlite pidamine on mulle puhtalt hobi - alates sobivate liikide selekteerimisest kuni nende kättesaamiseni. Tarantlitel on meeletult palju alaliike ja samuti on nende hinnad väga varieeruvad. Iga kord, kui uute liikide tellimise peale mõtlen, võin neid nimekirjasid teha vist kümneid. Iga korraga praagin kellegi välja: kas on siis tegu liiga õrna liigiga, kes ei pruugi transporti üle elada, või on see liik halvatust tekitavalt mürgine. Ja siis on veel neid, kellele tol hetkel rahakott peale ei hakka. Õnneks on mul Saksamaal hea kontakt, kellelt saadud isendid on kõik elusalt-tervelt kohale jõudnud.

Kui koduämblik koob toanurka võrgu ja seal ta siis elab nii, kuidas oskab, ja püüab endale ise kärbseid, siis tarantlitega need asjad nii lihtsalt ei käi. Neile on vaja terraariumisse termomeetrit ja niiskusemõõdikut ja ma ei tea mis imealuspanu, et kes tahab kaevuda, saaks kaevuda, ja kes tahab ronida, saaks ronida... Või tundub see ainult võhikule kõik nii tülikas? Ja lõppude lõpuks ta tahab ju ka süüa! Mida? Vaevalt et kärbseid.

Ei ole see asi tegelikult nii tülikas. Esiteks vajab tarantel enda suurusele vastavat elukeskkonda. Pisemaid hoitakse alguses nt analüüsitopsides. Sealt edasi suuremasse topsi, siis näiteks säilituskarpi, edasi ferplasti kasti ja alles lõpuks terraariumisse. Tarantli elupinna põhi peaks olema 4x tema siruulatus. Kõige tüüpilisemad mõõdud on 30x30x30 ja 45x30x30 - viimane siis liikidele, kes vajavad kõrgust.

Kui ükskord on isend nii suur, et on aeg ta terraariumisse kolida, siis on see tegelikult ühekordne ettevõtmine: sisustust ei pea kunagi muutma, kui kõik vajalik on olemas. Kord aastas vahetad aluspanu ära, pesed terraariumi seinad ja ongi kõik!

Söök on ka selline väga suhteline asi - peamine on see, et roog oleks elus. Põhiliselt on neil toiduks prussakad. Neid müüakse loomapoodides, aga võib ka ise kasvatada. See on lihtne: paljunevad nad tihti - nagu prussakad ikka - ning toiduks sobivad juurviljad ja koerte krõbinad. Maiustuseks mõnikord puuvilju ja elu on nagu maasikas! Apelsin pidavat nad eriti aktiivselt sigima panema.

Suvel olen ma ka tülikaid kärbseid üritanud elusalt kätte saada ja siis tarantlile andnud. Söövad nad eri kasvuperioodidel erinevalt: väiksemad võivad vist iga päev mõne suupärase tüki nahka panna, samas kui täiskasvanud ei toitu mõnikord mitu kuud.

Tarantlite toidu kohta kehtib veel üks reegel - see ei tohiks olla suurem kui nende keha tagumine osa.

Lugesin kunagi ühest inglasest, kes pidas ka kodus tarantlit ning sai endale sellise silmapõletiku, et anna olla! Vähe sellest, et tarantel hammustab - küll mitte surmavalt -, ta katkub rünnakuks enda kõhult karvu ning paiskab need õhku, ja kui need karvad satuvad silma, pole arstil ka operatsioonimikroskoobist kasu, et neid sealt välja saada. Aga kellele ma seda räägin - sa tead minust ju paremini. Kas sa oled näinud oma lemmikuid niimoodi käitumas?

Tarantleid on kahte liiki: ühed hammustavad, teised loobivad ärrituse korral karvu. Päris nii see nüüd ei ole, et need karvad läbi terraariumi lendavad ja kohe otse silma. Pigem võivad need karvad sattuda käe peale ja sealt nühib inimene nad endale ise silma. Kui tarantel, kes on karvaloopija, ärritub, hakkab ta kiiresti jalgadega enda tagakeha hõõruma - nii ta neid sealt siis loobib.

Olen endiselt seisukohal, et tarantel ei ole selles mõttes lemmik, et teda paitada ja nunnutada. Seega mina isiklikult neid katsuma ei kipu - kuigi ühele pildile sai siiski üks leebem loom mu käsivarrel jäädvustatud.

Räägi seda lugu, kuidas üks su ämblikest hakkas kestuma, sina aga arvasid, et tema viimane tund on tulnud!

Oeh - see oli tol hetkel hirmutav, aga tagantjärele mõeldes ei suuda enda lollust ära kiruda. Tarantel kasvab kestudes: tema luustik kasvab pidevalt ja kui ta vanasse kesta enam ära ei mahu, viskab ta selle maha. Enne kestumist hakkavad nad üldjuhul palju võrku panema ning endale mugavat ja varjatud kohta otsima.

See intsident juhtus ühe õrna tegelasega - Avicularia Versicolor'iga. Olin ta just mõne päeva eest Saksamaalt saanud kirjaga "I hope your little Avic is fine". See liik ei talu temperatuuri ja niiskuse kõikumisi. Tõenäosus, et ta nädalase reisi üle elab, oli juba väike. Aga elas! No ja siis - mõni päev hiljem tundus ta nii lootusetuna. Kössitas enda võrgus, aga mitte tavalises asendis - tarantlid kestuvad nimelt selili. Tema oli kuidagi kööbakil. See on teine tarantel, keda olen sihilikult katsunud. Võtsin ta anumast välja ja hoidsin enda peo peal. Ta oli väike - ca 3-4 cm kogu siruulatus.

Seal ta siis lebas... Ja mina arvasin, et mu helesinine unistus on otsi andmas. Mõni hetk hiljem märkasin, kuidas vana kest "pea" küljest lahti lõi, ja siis tabasin asja ära. Kiirelt üritasin ta õrnalt ümber keerata, et ta kestumise jaoks loomulikus asendis oleks. Nägin tookord ära terve kestumise protsessi ja kolm tundi, mis selleks kulus, möödus märkamatult. See helesinine sädelev loom, kes vanast tuhmunud kestast välja tuli, oli tõeliselt ilus...

Kuidas sa oma ämblikke kutsud, kui sa tahad neile midagi hellitavat öelda? Pluti-pluti-pluti? Oh sa mu tupsununnu-musirullike?

Pluti-plutitamiseks on mul kodus teised imearmsad lemmikud: 4aastane laikapoiss Tony ja poolteisene tuhkur Mattias. Tarantlid ei taju emotsioone, vähemalt mulle tundub nii. Nad mõjuvad pigem lihtsalt rahustavalt - enda stoilise apaatsusega. Ei tea, kas keegi üldse on kunagi mõnele tarantlile nime pannud. Pean uurima....

Sul on koer, sul on tuhkur ja sa hoolitsed ka tänavakasside eest. Nii et vaatamata sellele, et pead vabatahtlikult kodus mürgielukaid, oled sa tegelikult hea südamega inimene!

Paraku ei tegele ma enam õnnetute tänavaloomadega aktiivselt: inimese elu on pidevas muutumises ja on muutusi, mis muudavad palju. Tol hetkel olid mu ümber inimesed, kes tegelesid sellega päevast päeva, ja ise kaasalöömine tundus loomulikuna. Peaaegu neli aastat sai hoitud igasuguseid õnnetuid: kasse, koeri - päris tittesid ja muldvanasid.

Esimene pesakond, kellele hoiukodu pakkusin, oli 8pealine kassipojakari. Emakass oli kadunud ja need imetillukesed karvakerad peitsid end ühe Tallinna kesklinna maja juures põlvini rohu sees. Majarahvas tahtis aga hakata muru niitma...Need kaheksa olid nii väetid, pisikesed ja armsad - praegugi tuleb neile mõeldes selline pisut kurva alatooniga õnnelik nostalgiatunne peale. Neid sai lutist toidetud ja pissitatud, kakatatud, sest nii väiksed ise hädasid ei tee. Ütleme nii, et need olid hullud kaks kuud!

Mingil ajal aga vahetusid elu- ja töökoht ja nii mõndagi veel, nii et sellest vabatahtlikust tegevusest olen nüüdseks eemal. Kuid ma tean, et ei jätaks kunagi ühtegi rääbakat, õnnetut, vigastatud looma tänavale ripakile.

Pole tähtis, mis loomad sul on või kui vähe või palju. Nad on siiski vaid loomad ja sõltuvad OMA INIMESEST, nii et hoolige oma lemmikutest!