Meie igapäevast parti anna meile tänapäev!

Pekingi part. Foto: Internet

Kui ma järjekordselt Põhjaranniku toimetuses kiitlen, et olen valmistanud mõne ülimaitsva pardiroa, küsib töökaaslane ikka, et mida ma siis jõulude ajal valmistama hakkan. Ma tõesti veel ei tea, aga on vahest aeg püüda selgust saada, miks see lind selliseid neelusid tekitab - saati võib seda va lindu poodides nii tervelt kui osadena üha sagedamini leida!

Seda lehekülge koostama hakates meenus esmalt ammune lugu Saaremaalt.

Kingissepa part

Kolm punkarit - kadunud Ivar Allik, Raul Saaremets ja mina - võtsime suvel pärast seitsmendat klassi pähe, et peame Saaremaale minema. Üks põhjus oli see, et Ivar teadis mingist sealsest mehest, Hull-Mardist, kellele teised hullud vabast maailmast ägedaid vinüüle saadavad. Tahtsime nendega tutvuda.

Kuna okupatsiooni ajal pääses Saaremaale vaid erilubadega ja meil neid ei olnud, pidime minema salaja. Ivar, muide, jäi hiljem vahele, kui ta tahtis salaja Soome põgeneda. Kui õhtul veendusime, et piirivalvureid pole võimalik alkoholiga ära osta, pöördusime praamiga Virtsu tagasi. Hommikul vara sõitsime taas Kuivastusse ja roomasime seal piki muuli piirivalvuritest mööda.

Mõne bussipeatuse vahe hiilisime jalgsi ja siis sõitsime juba nagu õiged mehed bussiga Kingisseppa (sellist nime kandis tollal Kuressaare). Ühesõnaga - kondasime seal linnuse ümber ja nägime parte, keda tiigile ja selle kaldale ikka jagus! Kuna nälg oli suur, leidsime, et tark tegu oleks mõni neist lindudest kinni püüda ja ära küpsetada. Püüdsime telliskiviga lindu tabada, et ta siis vardasse lükata ja... mässasime nõnda mitu tundi. Lind jäi kätte saamata!

See on kindlasti üks freudistlik põhjus, miks ma parti igal võimalusel poest ostan - et kompenseerida nooruspõlves saamata jäänut!

Täidetud part

Aga mida ma pardiga teen? Üks lemmikroog on õunte ja hapukapsaga täidetud pardipraad. Selleks on vaja üht keskmist parti, soola, 500 g õunu, 2 sibulat, 200 g hapukapsaid, 100 g rosinaid ja 1 klaas vett.

Pesen puhastatud pardi, kuivatatan paberiga ja hõõrun seest soolaga. Õunad tükeldan ning segan hakitud sibula, hapukapsa ja rosinatega. Täidetan pardi tihkelt ja õmblen avause kinni. Tõstan linnukese äärisega pannile, määrin teda pealt võiga, valan panni põhja vee, katan kogu kupatuse fooliumiga ja küpsetatan praeahjus, aeg-ajalt parti fooliumi alt praeleemega kastes. Leemest valmistan kastme: lisan hapukoorega segatud jahu ja keedan mõne minuti. Juurde sobivad ahjukartulid või kapsad, mis on hautatud eelmisest parditegemisest jäänud rasvaga. Pardirasv võiks pidevalt külmkapis oodata, millal seda jälle vaja on roogadele väärt mekki andma!

Aga mida ütlevad pardi kohta spetsialistid?

Mio Mare peakokk Tiina Truupõld ütles: "Hiina köögis tuntakse parti juba tuhandeid aastaid ja prantslasedki ei suuda temast ära öelda, ent eestlase toidulaual on ta veel vaid pidupäeva külaline. Kuid ajad ja maitsed muutuvad ja nii oleme meiegi temast aina rohkem võlutud.

Pardiliha on tumedam kui kana- või kalkuniliha ning ka rikkalikuma ja tugevama maitsega. Liha sisaldab hulgaliselt kasulikke mineraalaineid, nagu rauda, fosforit, tsinki, vaske ja B-rühma vitamiine, mis ühtlasi aitavad võidelda stressiga ja turgutavad immuunsüsteemi. Liha on suure rasvasisaldusega, keskmine kalorsus on 365 kcal, ent kui eemaldada nahk ja rasv, võib seda võrrelda kanalihaga.

Parti võib valmistada mitmeti: hautada, praadida, röstida, suitsutada, grillida. Liha sobib nii salati ja supi sisse kui ka ahjupraeks - jõulude ajal on mõnus ahjus röstitud, täidetud part. Pardimaksa pasteeti loetakse samaväärseks hanemaksa pasteediga. Pardimunad on kanamunadele heaks asenduseks küpsetamisel. Ka pardirasva tasub koguda ning kasutada ahju- ja pajaroogades, ahjukartulite peal, hapukapsaste hautamisel, salatikastmetes. Rasv säilib külmkapis pikka aega."

Püha lind

Õigeusu kiriku vaimulik, muusik, kokk ja muidu tore sõber Sakarias Leppik kirjutas mulle: "Part on linnuliha kulinaaria kontekstis geniaalne tegelane. Tema naha struktuur on selline, et oskuslikult valmistades saad ilusa krõbeda pinna. Liha on samas kiuliselt lihane, mitte nagu kanal. See tähendab, et liha jääb nutika koka käe all mahlaseks, samas kui nahk on krõbe. Maailma köökides on laiemat publikut ikka rõõmustanud need road, mille tekstuur on väliselt krõbe ja seesmiselt mahlane. Part garanteerib selle.

Lisaks on pardil spetsiifiline oma maitse, mille hõrkuses mängib kaasa veelinnule omane päranipunääre. Part on ka rasvane lind. Diabeetikutel ei soovitata prääksu eriti tihti süüa. Lind, sõltuvalt tõust ja nuumatasemest, annab välja üpris suure hulga rasva. See on suurepärane põhjamaise inimese jõulurõõm: nt praekapsa pruunistamisel või kartulivormi valmistamisel." Vot!

Kuulus roog on pardikoiva confit, mida olen palju teinud ja julgen kiita! Retsepte leiate guugeldades. Igati kiidan ja julgen soovitada Juku-Kalle Raidi tulist lindu murakamoosis, mille retsepti leiate ajalehe KesKus juuli-augusti numbrist. Lõpetuseks tahaks, jah, kiita meie kaubandusvõrku, kust aina sagedamani leiab nii terveid parte kui tema osasid - rinnafileed või koibi. Tiina mõtet alla joonides: part võiks olla sagedasem külaline toidulaual.

Pardikoiva confit

Neljale:

4 pardikoiba,

2 spl soola,

2 suurt kodumaise küüslaugu küünt,

4 pooleks murtud loorberilehte,

mõni oks tüümiani,

värskelt purustatud musta pipart.

Pardikoivad pane 24 tundi enne roa valmistamist maitseainetega seisma. Puista vormi põhja natuke soola, aseta peale koivad ja raputa peale teine osa soolast. Hõõru sisse. Torka pooleks lõigatud küüslauguküüned ja loorberilehed koibade vahele ning puista laiali tüümianilehekesed. Pane külmkappi maitsestuma.

Enne ahju panemist vala vormist välja sinna tekkinud lihamahl ja purusta koibadele musta pipart. Seejärel küpseta 220 kraadi juures 20 minutit ning edasi 150kraadi juures 3 tundi. (Allikas: internet)

Tiina borš pardilihaga

Sügisest värvidemängu sobib hästi täiendama pardilihaga borš. Puljongi valmistamine ei nõua palju vaeva, tarvis on vaid aega ja tahtmist.

Puljongi jaoks läheb vaja: 

1 part,

2 sibulat,

2 porgandit,

varssellerit,

vett,

küüslauku,

loorberileht,

petersellivarsi,

musta terapipart.

Tükelda part väiksemateks osadeks ja rösti ahjus kuldpruuniks. Eemalda rasv ja pane lind külma veega keema. Keeda vaiksel tulel umbes 2 tundi aeg-ajalt vahtu korjates. Rösti ka aedviljad ja lisa need koos ürtidega puljongisse. Keeda veel 4 tundi vaiksel tulel. Siis kurna puljong ja eralda liha luudest. Tükelda liha.

Supi jaoks läheb vaja:

1 suurem peet,

veerand väikest valget peakapsast,

1 porgand,

100 g juursellerit,

1 sibul,

4 kartulit,

1tl 5-6%-list äädikat,

400 g purustatud konservtomateid,

2 l pardipuljongit,

toiduõli,

peterselli,

soola,

suhkrut,

hapukoort (serveerimiseks).

Pese, koori ja tükelda kõik supiköögiviljad ribadeks. Kuumuta pannil veidi aega peediribasid koos soola ja suhkruga, siis lisa äädikas ja konservtomatid. Hauta peedid soovitud pehmuseni ja jäta ootele.

Kuumuta supipoti põhjas vähese õliga kapsas, sibul, seller, porgand. Lisa siis pujong ja pardiliha ning keeda, kuni aedviljad on poolenisti pehmed. Lisa nüüd kartul ja natukese aja pärast peet leemega. Keeda supp valmis. Maitsesta soola ja suhkruga. Serveeri peterselli ja hapukoorega.