Mida teeb naine õhtul köögis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lüganusel elav Marju Mõru askeldab õhtuti köögis... No millega siis veel, kui mitte pottide ja pannidega! Seda ka, kuid kui potid-pannid tulelt maas, tuuakse lagedale pintslid.
Kaks aastat tagasi sai Marju Mõrust vanaema ning kaks aastat tagasi võttis ta esimest korda ette õlivärvid. Kunagi pole hilja - pole hilja hakata ka maalima!
Marju koduaed Lüganusel on paistnud silma ka üle-eestilistel konkurssidel. Mõni ime, sest ainuüksi erisuguseid lilleliike kasvab seal ligi 70.
Lilleilu, mis paitab meeli aias, teeb seda ka Marju maalide peal.
Moonidesse armunud
Marju pole kunsti päevagi õppinud. Ei mäleta ta, et kooliajalgi oleks neid, jütse, pintsliga ilutegijateks õpetatud. Ju siis väikeses maakoolis piisas pliiatsitestki. Kuid oma käelise osavuse eest on ta saanud siiski kiita - hiljem kutsekoolis õppides. "Kuid see ei olnud joonistamine, see oli joonestamine," muigab ta.
Joonistamisega on ta aga tasapisi tegelenud kogu aeg, tehes sõpradele õnnitluskaarte ning kujundades lasteaiaõpetaja abina rühma stende. Kolme aasta eest pistis ta pintsli värvipotti ning tegi oma esimesed akrüülmaalid, aasta hiljem katsetas juba õlivärvidega. Julge samm iseõppija jaoks! "Aga või ma siis karta oskasin," naerab Marju, kes tegutseb nagu sisekujundaja: 18 maali, mis ta koduseinu kaunistavad, on saanud alguse tuppa sobivate värvide valikust. Ja ka sõpradele ei tee ta oma maalidega üllatuskingitusi, vaid laseb neil endil valida, et kingisaajal ei tuleks pärast kukalt kratsida: ilus pilt, aga näe, nagu võõrkeha mu toas.
Veebruaris Kurtna seltsimajas näituse avanud Marju maalitud lilleilu püsib seal märtsi lõpuni. Edasi oodatakse ta tööde väljapanekut Toilas, kuid selle tarvis tuleb autoril väledalt pintslit välgutada, sest paljud maalid on vahetamas omanikku. Marju lilledel on minekut! "Kohalik kunstnik, mitteõppinu. Aga niipea kui neid tema moone nägin, siis armusin kohe," kirjutab oma e-päevikus näituse avamisel käinud Anneli Lamp - kohalik kirjanik, mitteõppinu, aga esikteose tiraa on läbi müüdud.
Köök-ateljee
Marju maalid on viinud mõne ta tuttava mõttele, et mis oleks, kui joonistaksin ise - et mis see ära ei ole: ostan värvid ja hakkan pihta! "Küsisin ühe tuttava käest, et kuidas siis oli. Ta ütles, et jah, ostsin värvid ja hakkasin pihta, aga mitte midagi ei tulnud välja," vahendab Marju.
Maalimine nõuab aega, kuid kust seda aega võtta naisel, kes päeval tööl ja õhtul koduste toimingutega rakkes? Mõnel õhtul tahaks ka ju telepilti kas või ühe silmaga piiluda. Marjul käivad need asjad käsikäes. Kui köögis toidud vaaritatud ja pere toidetud, saab sellest... Ateljee! Ja kuna "ateljees" on ka televiisor, saab sedagi ühe silmaga piilutud. "Ainus miinus selle asja juures on, et pärast tuleb kõik ära korjata," kostab ta. "Seda luksust pole, et jätad asjad sinnapaika ja pärast teed rahumeeli edasi."
Kuidas Marju teinepool sellesse suhtub, et kallis kaasa vabal ajal köögis värvidega haisutab? "Alguses, kui kasutasin tärpentini, oli asi küll hull - ei saanud isegi hingata -, nüüd on aga küünte lakkimisega rohkem probleemi kui maalimisega, sest kui on õige lahusti, tunned lõhna vaid siis, kui nina päris juurde pistad," muigab ta.
Marju maalidel on laiust ja kõrgust, õigemini küll kas siis laiust või kõrgust. "Piklik ühtepidi või piklik teistpidi - minule need väikesed kandilised tööd ei meeldi," märgib ta.
Kõige mastaapsemad on Marju meremaalid, tehtud fotode järgi, mis üles võetud Ida-Virumaa ilusamates randades: Kalvis, Mahus, Moldovas. "Nende tegemine võtab aega," tõdeb ta. Lillepildid - need lähevad ladusamalt, paari-kolme päevaga saab hakkama. On seda palju või vähe, ei oska Marju hinnata: "Ma ju ei tea, kaua päris kunstnikel aega kulub!"
Halva tujuga pole võimalik
Marju sõnul suudab ta maalida vaid siis, kui hinges on rahu. "Siis kõik toimib, pintsel käes liigub iseenesest," märgib ta, et õnneks ei tulegi tal hingerahu puudumise üle kurta. "Ükskord oli küll väga stressirohke päev ning ma mõtlesin, et ehk läheb maalides olukord paremaks, aga pintsel ei liikunud üldse - täitsa null! Nii et jah, halva tujuga polegi võimalik maalida."
Olgu tuju kui tahes hea - kevadel ja suvel ei tule maalimisest suurt midagi välja, sest aiatööd tahavad tegemist.
Lilleilu saab hakata taas lõuendile kandma siis, kui need 70 lilleliiki aias on oma osa perenaise hoolest ja armastusest kätte saanud.