Afereesidoonor aitab haigeid kiiremini

Tatjana Jermilova näitab aparaati, mille abil jagatakse doonori veri kohe komponentideks: ühte kotti plasma, teise erütrotsüüdid. Seejärel kantakse plasma doonorile tagasi. Foto: Peeter Lilleväli

Ida-Viru keskhaigla vereteenistus saab juurde üha rohkem doonoreid, tänu kellele saab kiiremini vereülekandel enim nõutud verekomponenti - erütrotsüüte. Kuidas see toimub, sellest räägime lähemalt teenistuse juhataja Tatjana Jermilovaga.

Kuidas afereesiprotseduur käib?

Tavalise vereloovutuse käigus tuleb iga doos tsentrifugaalmeetodiga spetsiaalses masinas ehk separaatoris eraldada erütrotsüütideks, plasmaks ja trombotsüütideks. Afereesiprotseduuri ajal eraldatakse doonori verest vajalik verekomponent ning ülejäänud verekomponendid kantakse doonorile tagasi.

Meil on olemas spetsiaalne aparaat, mille abil jagatakse doonori veri kohe komponentideks: ühte kotti plasma, teise erütrotsüüdid. Seejärel kantakse plasma doonorile tagasi.

Tallinnas ja Tartus võetakse teisi verekomponente - trombotsüüte ja plasmat -, teil aga erütrotsüüte. Miks?

See on seotud sellega, et erütrotsüütide järele on näiteks plasmast ligemale kaks korda suurem vajadus. Plasmaülekanded patsientidele on näidustatud hüübimishäirete korral, kuid mitte kõik massiivsete verejooksudega patsiendid ei kannata selle all. Lisakomponendid, mis satuvad tavameetodil võetud doonorivere ülekandel patsiendi organismi, on siiski võõrad ning võivad põhjustada allergilise reaktsiooni või muid kõrvalmõjusid. On parem, kui patsient saab doonorilt vaid seda, mida tal hetkel tarvis on.

Teil on juba oma doonorid, kes tulevad ainult afereesile. Enamik käib siiski tavalisel vereloovutusprotseduuril. Kas see tähendab, et inimesed ei ole afereesiga nõus või  lihtsalt ei sobi selleks?

Afereesi jaoks valitakse doonoreid rangemalt. Nõudmised on mõnevõrra teistsugused kui tavaprotseduuri puhul. Me ei võta protseduurile esmaseid doonoreid. Inimene peab olema vähemalt paar korda verd loovutanud, siis me näeme, kuidas on tal lood vereanalüüsidega, kui hästi ta talub vereloovutuse protseduuri. Peale selle peavad tal olema protseduuriks sobilikud ja paremad veenid kui tavadoonoril, kuna lisaks vere võtmisele kantakse seda doonorile ka tagasi.

Afereesidoonor peab vastama kindlatele kehakaalu ja kasvu nõuetele. Mida pikemat kasvu ja suurem inimene, seda suurem on tema tsirkuleeriva vere maht ning seda ohutum on talle afereesiprotseduur. Sageli ei sobi naised selleks kasvu või kaalu tõttu. Hemoglobiinitaseme normväärtus peab nii meestel kui naistel olema vähemalt 140, samas kui tavalise vereloovutuse puhul on see meestel 135 ja naistel 125.

Lisaks sellele mängib rolli veel üks oluline faktor. Kui tavaprotseduuri puhul kestab vereloovutus 10-15 minutit, siis afereesi korral vähemalt 25 minutit. Mõnele inimesele on see juba psühholoogiliselt raske ning ta ei nõustu protseduuriga.

Kui palju oli eelmisel aastal afereesiprotseduure ja kuidas on üldiselt lood doonoritega?

Afereesiprotseduure oli 139, kokku andsid doonorid mullu verd 3200 korral. Meie nimekirjades on praegu umbes 2000 doonorit, kellest igaüks loovutab verd keskmiselt 1,5 korda aastas.

Doonorite arvu märgatav kasv oli 2007.-2008. aastal ning sestsaati ei ole see kahjuks kasvanud, kuid õnneks ka ei lange. Selleks, et katta meie ja Narva haigla verevajadust, oleks meil tarvis veel 1500 vereannetust.

Meil on väga vaja doonoreid, kelle veregrupp on О (-), АВ ( -), В (+).

Millist veregruppi esineb meie inimestel kõige sagedamini?

Kõige enam on Eesti elanike hulgas A-veregrupiga inimesi, teisel kohal on 0, kuid see vahe on üsna väike. Euroopas on vastupidi - natuke rohkem on inimesi, kellel on A-veregrupp -, Aasias on aga enim esindatud B-veregrupp.

Mida kontrollite doonoril lisaks veregrupile?

Enne vereloovutust kontrollime kindlasti hemoglobiini, mõõdame vererõhku ning pärast igal vereloovutusel, olenemata sellest, kas inimene teeb seda esimest korda või mitte, kontrollime verd B- ja C-hepatiidi, süüfilise ja HIVi suhtes. Eelmisel aastal selgitasime välja 9 C-hepatiidi juhtu, kõik esmastel doonoritel, st inimestel, kes ei olnud varem verd loovutanud.

Seame vereloovutusele 6kuulise piirangu juhul, kui inimene on lasknud teha tätoveeringuid või nahaaugustamist, käinud nõelravil, st läbinud neid protseduure, mille käigus on vigastatud nahka või limaskesti.