Tagavälja talu küpsiseteost ja mitte ainult

Suus sulavad tatraküpsised - nii ongi, see ei ole reklaamijutt. Foto: Peeter Lilleväli

See oli õige ammu, kui ühel üritusel said Tagavälja talu perenaise tehtud küpsised ära proovitud. Kuna nende maitse on meeles ka üle mitme-setme kuu, võttis Põhjaranniku köögitoimkond jalad selga ning käis kohapeal uurimas, kuidas neid häid küpsiseid teha.

"Mis küpsised need olid?" pole Tagavälja talu perenaisel Vilve Niinel enam meeles, millega täpselt ta toona kostitas.

Mine võta kinni. Need olid... Ühed väga head küpsised olid!

See Vilvet palju ei aita. Millal ta enne halba kraami teinud on?

"Kas need olid paksukesed ja pealt kumerad või õhukesed ja muredad?"

Õhukesed ja muredad.

"Meepätsikesed need järelikult polnud. Aga kas need olid šokolaadi- või pähklimaitsega?"

Pähklimaitsega.

Seega on Vilve sõnul ka kaerahelbeküpsised välistatud.

"No need said siis olla vaid tatraküpsised."

Mis asja? Tatraküpsised?!

"Gorit, gorit!"

Vilve võtab välja väikese, kuid tubli köögikombaini, mis on saanud vett ja vilet, kuid on jätkuvalt hakkaja, nagu ka veelgi vanem Straume kohviveski, mida on praegu vaja sarapuupähklite purustamiseks. "Ütle veel, et Vene ajal tehti vaid praaki," muigab Tagavälja talu peremees Kalev ja − kutsub uut suitsusauna kaema.

Selle suitsusauna pärast oleks Tagaväljale äärepealt tuletõrje kutsutud, sest möödasõitjad ei osanud majast, mille seina sees olevast august tuli suitsu, muud arvata, kui et"gorit, gorit!".

Aga tänan kutsumast, praegu ei saa: meil hakkab siin kohe kibe küpsisetegu.

"Alustame võist," ütleb Vilve ning vaatab otsiva pilguga ringi.

Või peab olema toasoe, kuid perenaise tahte vastaselt on pakk tagasi külmkappi rännanud.

Kalev võtab süü omaks. "Kust ma teadsin? Aga laske juuksefööniga üle!"

Tänan soovitamast! Kuid köögikombaini mikser saab ka külmema või suhkruga vahustatud.

Suhkrut on vaja 200 grammi − pruuni suhkrut.

"Urr, urr, urr," uriseb mikser tainast segades.

"Kõrr, kõrr, kõrr," kõriseb Straume pähkleid purustades.

Pähkleid läheb vaja samuti 200 grammi ning neid ei pea päris jahuks jahvatama. "Mõni tükk võiks jääda ikka hamba alla krõmpsuma."

Enne pähkleid tuleb aga taina hulka lisada kaks muna ja needki peavad olema toasoojad, et tükke ei tekiks.

Ka jahu läheb enne pähkleid - tatrajahu. Ja selle jahuga on kaks võimalust. Vilve kasutab Viljandis Koksvere veskis jahvatatud tatrajahu. Seda aga Ida-Virumaal mujalt ei saagi osta kui Tagavälja talust.

Aga kui kasutada igas toidupoes müüdavat tatrajahu?

Valgest jahust või pruunist?

Siis on lood niiviisi, et küpsised tulevad tatrapudru maitsega, ütleb Vilve.

Koksvere veski jahvatatud jahu on peaaegu valge, poes müüdav jahu aga pruun. "Kuid mõnele meeldivadki just sellest pruunist jahust tehtud küpsised."

Kui aga valgest jahust teha, siis söövad neid küpsiseid ka need, kes muidu tatart suu sissegi ei võta. "Tatra maitset pole absoluutselt," kinnitab Vilve.

Ega's me muidu pidanud alguses tükk aega mõistatama, missuguseid küpsiseid toona pakuti.

Tatrajahu on vaja 300 grammi, selle hulka tuleb lisada 2 teelusikatäit küpsetuspulbrit.

Siis lähevad pähklid ning lõpuks neli supilusikatäit vett.

"Tordipritsiga või lusikaga?" küsib Vilve, kui tainas valmis ning ootab panni peale panemist.

Ikka lusikaga, hakka veel tordipritsi määrima.

Panni peale mahub ühte ritta viis tainatupsu. "Hingamisruumi peab ka jääma," kostab Vilve. Ridu on viis, seega saab ühelt plaadilt 25 küpsist.

Tupsud tuleb vette kastetud kahvliga lamedamaks suruda ning siis polegi enam muud kui praeahjul suu lahti ning pann suhu.

Nurmenukud ja kanavarbad

Küpsised rändavad elektripliidi praeahju, kuid Vilve köögis on veel teinegi ahi − leivaahi.  Ja kus sellel ahjul on alles suu! Nii umbes täpselt 24 halgu tuleb sisse panna, enne kui saab hakata leiba küpsetama.

"Kui halud on põlenud, võtad söed välja ning tõmbad märja luuaga põranda üle," tutvustab Vilve leivaahju "kasutusjuhendit".

Põranda üle... Sealt siis tulebki see nimetus − põrandaleib!

"Kas sa tead, kuidas proovida, kas ahi on valmis?" küsib Vilve.

Või veel! Kui ma sedagi ei teadnud, miks põrandaleival selline nimetus on.

"Võtad jahu ja viskad ahju põrandale. Kui jahu läheb põlema, on veel vara panna leiba ahju, kui aga hakkab suitsema, on õige aeg."

Kõige maitsvam leib pidi Vilve sõnul tulema kapsalehega − kui kapsaleht pätsile alla panna.

Nina ütleb, et tegelikult peaksime praegu vaatama hoopis elektriahju suhu, kust tuleb magusat lõhna.

"Ongi valmis, isegi varem oleks võinud välja võtta," tõdeb Vilve, pann näpus.

See pann läheb veel kaks korda ahju, sest topeltportsust tainast, mis me tegime, saab kaks ja pool pannitäit.

"Kas te tahate küpsise juurde nurmenukuteed või kohvi?"

Seda kohvi on lürbitud täna juba küll ja küll, nii et ikka nurmenukuteed.

Kuigi Vilve lapsepõlvekodus öeldi nurmenukkude asemel kanavarbad − heal taimel ju mitu nime −, hoidub ta seda viimast nime kasutamast − pärast seda, kui tallu ekskursioonile tulnud lasterühmas puhkes üks väike tüdruk nutma, et tema küll kanadel maha raiutud varvastest tehtud teed ei taha. "Tõsijutt! Täitsa nuttis kohe."