Balletifestival saab sissejuhatuse peitlite, haamrite ja ketaslõikuritega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Lapsena näitasin ma saalist meessolistile rusikat, et kui kaua ta seal laval kepsutab," meenutab naerdes oma esimest kokkupuudet balletiga Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud Lauri Tamm, kes koos tudengitega juhatab Jõhvi balletifestivali sisse peitlite, haamrite ja ketaslõikuritega.
Sissejuhatus leiab aset kontserdimaja ees, kuhu Viru Keemia Grupp paigaldas 2,5meetrised tuhaplokkidest kokku liimitud kuubikud. Neljapäevaks, mil festival algab, on nende asemel balletiteemalised raidkujud.
Pehme materjal
Poisikesena nähtud "Luikede järv" ei jäänud Tammele õnneks viimaseks kokkupuuteks balletiga. "Toona jäin ma jah etenduse ajal isegi magama, sest see kõik oli minule nii igav," muigab ta. "Kaks aastat tagasi käisin "Luikede järve" aga uuesti vaatamas ning mulle väga meeldis."
Peale klassikalavastuse Estonias on ta osa saanud nüüdisballetilavastustest Vanemuises. "Modernsed lavastused meeldivad mulle eriti," tõdeb ta.
Balletist pole suure kaarega mööda käinud ka teise kursuse tudeng Kahrut Vilbaste, kelle tuhaploki peale tõmmatud piirjoonte järgi võiks arvata, et nelja päeva pärast saab Jõhvi endale isikliku skulptuuriklassika − kätetu Milose Venuse. "Käed tegelikult tulevad," nendib ta ning võtab välja paberi peale joonistatud kavandi. "Siin on käe sisemine piirjoon ja siin välimine, keskele jääb auk."
Tamme sõnul on tudengid varemgi oma kätt ja kunstimeelt tuhaploki peal katsetanud. "Pehme, kergesti töödeldav materjal," ei avalda see juhendaja sõnul väga palju vastupanu. Ja ka balletiteema on tänuväärne ega seo tudengeid käsist ja jalust. "Ballett on väga lai kunstimõiste," tõdeb ta, pidades väljenduslaadi kõrval silmas ka kostüüme.
Plokid, mida tudengid seni raiunud, on olnud aga tunduvalt väiksemad.
Mida oodata?
Vilbastele pole see siiski esimene kord monumentaalskulptuuri teha. Ta on üks tänavu talvel Tartus Raekoja platsi ehtinud jäähobuse autoritest, nagu ka esimese kursuse tudeng Uno-Tanel Kalle, kes samuti Jõhvis sae, peitli ja haamri abil balletifestivali sisse juhatab.
Milliseid taieseid võib tudengite käe alt neljapäevaks oodata? 2,5meetriseid varvaskingadel kõrguvaid baleriine? Või midagi abstraktset? Sedavõrd abstraktset, et vahet pole, kas need kujud juhatavad sisse balletifestivali või meistrivõistlused maadluses?
Varvastel seisvaid baleriine ei tasu Tamme sõnul oodata. Õige ka, sest neid näeb 8.-11. maini festivalilaval. Samas pole võetud suunda ka puhtalt abstraktsionismile. "Kõik saavad sellest aru, mida me teeme," nendib ta, et käiku lastakse nii abstraktne, geomeetriline kui figuraalne kompositsioon.
Ootame ära. Neljapäev pole kaugel.