Kaunis hoov oma kätega

Vanast rehvist tehtud papagoi. Foto: Peeter Lilleväli

Möödujad kiikavad sageli Kohtla-Järve Järveküla tee 54. maja tagahoovi, et imetleda ebatavalisi hoovikaunistusi, mis on tehtud vanadest autorehvidest, kividest, laua- ja traadijuppidest ning muudest asjadest, mida võib koluks nimetada. Aga usinal peremehel kulub majapidamises kõik ära. Kohe näha, et selles majas just sellised inimesed elavadki.   

See on meie linnapildis täiesti tavaline ja küllaltki vana 48 korteriga viiekorruseline maja. Ümberkaudsete elanike sõnul ei erinenud see aastakümneid teistest mitte millegi poolest, aga viimastel aastatel on näha, et siinsed elanikud hoolivad oma majast.

Kuus aastat tagasi rajati siia lillepeenrad, nii peatänavapoolsesse külge kui ka maja taha. Kuigi fassaad on Järveküla tee poole, mis eeldanuks linnavõimude kaasalöömist, ei mallanud entusiastid oodata, millal linnal raha tekib, vaid hakkasid territooriumi omal jõul kaunistama. Maa kaevati üles, toodi oma aiast lilli... Igal aastal lisandus hoovi midagi uut. Eelmisel aastal tekkis mõte lillevaasid püsti panna, aga kuna betoonist vaasid on kallid, mindi teist teed - vanad autorehvid keerati teistpidi, värviti üle ning nii saadigi sümpaatsed valged vaasid, millel möödujate silm puhkab.

"Idee autor on juhatuse liige Fjarid Rahimov," räägib ühistu esimees Maria Vesselova. "Ta käis Venemaal ja silmas seal selliseid hoovikaunistusi. Me jäime nõusse, kuna rehve leiab iga kell. Tegelikult päris libedalt kõik ka ei läinud - rehve ju jagub, aga vaaside tegemiseks peavad need olema koos velgedega. Palusime siis abi sõpradelt ja tuttavatelt ning neid toodi isegi rohkem kui tarvis."

Ideedest puudu ei tule 

Peagi ilmusid hoovi valged luiged, papagoid, piimapudelitest karikakrad, puu otsas leidis koha sõbraliku moega hiigelämblik. Üks viimastest on roosa flamingo. Naljakad meisterdised toovad naeratuse näole, kõige rohkem rõõmu valmistab "loomaaed" aga mudilastele. Pingid, liivakast - ilusa ilmaga ei ole hoov enam inimtühi, siin puhkavad meelsasti jalgu pensionärid ja mängivad lapsed.

Vesselova sõnul tuli sellise idülli loomiseks hoovis üksjagu vaeva näha, ka aega kulus omajagu. Seda enam, et kõige selle taga on vaid kolm inimest.

"Meil oli täiesti tavaline hoov, siin oli nii koli kui võsa nagu kõigil," meenutab ta. "Koristasime ja tegime oma territooriumi tasapisi korda. Algul mõlkusid mõttes vaid lillepeenrad, aga siis, kui ilmus üks luik, tahtsime veel teistki, ja nii see läks. Kõik hoovi asukad on valmistanud juhatuse liige Fjarid Rahimov, kes on elukutselt ekskavaatorijuht ja ühtlasi iga töö peale meister.

Fjaridil juba ideedest puudu ei tule, vahel kiikab ta inspiratsiooni saamiseks ka internetti, kus temasuguseid meistrimehi on teisigi. Abikaasa Galina sõnul meisterdab ta praegu igal vabal minutil krokodill Genat ja Potsatajat, et põnnidele heameelt valmistada.

Mis see maksab ja kelle raha eest seda tehakse, küsitakse Maria Vesselova käest sageli ning ollakse hämmastunud, kuuldes vastust: "Ei maksa midagi."

"Miks on maailm nii pragmaatiline, et kõike mõõdetakse rahas?" on ta nukker. "Me teeme seda ju endale, et omaenda elukeskkonda paremaks muuta. Kui ümbritseme end iluga, kingime rõõmu nii endale kui ka teistele."

Nüüd toovad inimesed igal kevadel meelde tuletamatagi hoovi lilleistikuid, isegi esimesel korrusel asuva hambaravikabineti töötajad annavad oma panuse, et hoov oleks kaunim.

Parem kohe ja kauaks    

2006. aastal valiti majas esimeest ning Maria Vesselova sõnul ei olnud tal kavaski maja juhtima hakata, aga koosolekul räägiti talle auk pähe.

"Ega ma kohe nõusse jäänud. Mis majandusmees mina, meditsiinitöötaja, ka olen?" meenutab ta. "Aga süda valutas maja pärast, seepärast jäin lõpuks nõusse. Toona mõistsin vaid, et mitte keegi ei hakka meie eest midagi tegema, probleeme aga oli majas hea hulk. Väga palju oli abi kogenud raamatupidajast Elmira Müürsepast, nii sõnas kui teos."

Hakatigi siis töödega pihta: juba järgmisel aastal võttis ühistu pikaajalist laenu, vahetas täielikult välja katuse ning tegi korda kütte- ja veevarustussüsteemi.

"Vahetasime välja kõik kanalisatsioonipüstikud ning veeprobleemid said lahenduse - süsteem võimaldas viia eraldi torud igasse kortrisse, mõõturid aga keldrisse, tänu sellele kadusid ka valusad probleemid veetarbimise arvestusega. Kõik ümberkorraldused nõudsid suuri investeeringuid, aga minu kindel seisukoht on, et me ei ole nii rikkad, et matta raha aukude lappimisse, parem on teha kohe ja kauaks. Vaidlusi oli meil väga palju, aga loodan, et nüüdseks on kõik võinud veenduda, et juhatuse seisukoht oli õige. Õnnestus ka veenda korteriomanikke 15 aastaks laenu võtma."

Vesselova lisab, et suuri muudatusi kavandades loodeti linnavõimudele, kes lubasid hüvitada osa kulutustest, ent siis saabus kriis ja lubadused jäid täitmata. "Jäime hiljaks ka taotluse esitamisega KredExile, seega tuli loota vaid oma jõududele. Aga pool tagasimakse tähtaega on möödas ja tuleme toime: korteriüür on 75 senti ruutmeeter, raha on arvel alati."

Kui peamised probleemid on majas lahendatud, saab hakata tegelema ka selliste "pisiasjadega" nagu ilu. Nende maja on korduvalt osalenud linna konkurssidel ning leidnud äramärkimist kõige kaunima uusaastakaunistuse kategoorias. Fassaadil ilutseb kiri "Hea korteriühistu" - korteriühistute liidu tunnustus.

"Tänavu me jõulukonkursist osa ei võtnud, mõtlesime, et ei ole hea mõte juhtida tähelepanu nii inetule fassaadile nagu meie oma," selgitab Maria Vesselova. "Kui jõuame elanikega veel ühe laenu võtmises kokkuleppele - selle küsimuse tõstatame lähimal koosolekul -, teeme fassaadi lõplikult korda ja siis mõtleme ka kaunistamisele."

Suurematest töödest on jäänud teha veel kolm: fassaad, trepikodade kosmeetiline remont ja tee asfalteerimine. Seda pole küll vähe, aga enam ei aja ka hirmu nahka, kui meenutada, millest kaheksa aastat tagasi alustada tuli.

"Õueloomaaed" täieneb   

Hoovikujunduse ideid on entusiastidel veel küllalt varuks. Fjarid meisterdab, Galina ja Maria värvivad.

"Teisi abilisi meil üldjuhul ei ole, aga me oleme sellegagi rahul, et vähemasti ei lõhuta seda, mis tehtud," arvavad nad. "Alguses tuli ette, et lilli kisti välja, viidi minema, lõhuti. Meie aga istutasime ikka juurde, tegime korda. Nüüd on ära harjutud ja püütakse ilu hoida. Eks rahulolematuid leidub ikka, kuid sellised inimesed kritiseerivad alati kõike, ise aga ei vaevu lillegi liigutama. Nende peale pole mõtet pahane olla, seepärast me lihtsalt tuleme ning teeme seda, mida peame oluliseks ja vajalikuks."