Arstiga tuleb suhelda enne treeningut, mitte pärast seda või selle asemel

Spordiarst Julia Ossipova kohtub narvalastega harrastusspordiklubist Motus. Paljudel inimestel tuleb aga arstiga tutvust teha sootuks teistsugustes tingimustes − kui endale on juba liiga tehtud. Foto: NATALJA MJATŠINA (MTÜ Motus)

Inimeste üleüldine aktiivse kehalise tegevuse ja spordi harrastamine teeb vaid rõõmu. Mida teha, et kasu asemel ei sünniks kahju, sellest vestlesime spordiarst Julia Ossipovaga Tallinnast. Ta on kategooriliselt endale ise diagnoosi panemise vastu ning rääkis muudki kasulikku ja huvitavat.

Praegusel ajal on tõusuteel harrastussportimine: jooks, rulluisutamine, rattasõit, kepikõnd, tavaline kõnd. Kas selle tõttu on ka spordiarstide töökoormus kasvanud?

Jah, eriti on seda laste puhul märgata. Täiskasvanutega puutun aga sagedamini kokku kui spordiarst: tullakse nõu küsima, kuidas alustada, kuidas trenni teha või mida tekkinud probleemide puhul ette võtta.

Lapsed tulevad meie juurde spordimeditsiini keskusse peamiselt koormustesti tegema ehk siis profülaktika mõttes. Eestis on käivitunud haigekassa rahastatav kava, ennetamaks probleeme, mis on seotud sportimisega väljaspool kooli. See tähendab probleemide varast diagnoosimist, võimalikult varast ravi või spordist loobumist, kui on probleeme, millega pole võimalik toime tulla. Meie juurde tulevad aga enamasti terved, probleemideta lapsed, lihtsalt tervisekontrolli. Olenevalt sellest, kui palju nad nädalas treenivad, tehakse neile kas koormustest või lihtsalt ülevaatus, kardiogramm, täidetakse põhjalik ankeet. Tegu pole uue kavaga, lihtsalt enne oli see mõeldud lastele alates 7. eluaastast, hiljem aga  vanusepiiri tõsteti ning praegu on see suunatud 9-19aastastele noortele.

Te ütlesite, et sagadamini tulevad spordimeditsiini seisukohast terved lapsed. Millega aga pöörduvad teie poole aktiivse eluviisiga täiskasvanud?

Asi on selles, et spordiarsti teenust täiskasvanutele haigekassa ei rahasta ning paljud eelistavad pöörduda ortopeedi vastuvõtule. Vahel on nii õigemgi, kuna ortopeedil on rohkem võimalusi nii diagnostikaks kui raviks. Peale selle võivad spordiharrastajad pöörduda oma perearsti poole, ning oma perearstikogemuse põhjal näen, et sageli ka pöördutakse. Tavaliselt siis, kui tekivad valud.

Iseasi, et on palju muid küsimusi, mis on harrastusspordiga tegelevatele täiskasvanutele olulised: kuidas õigesti trennitegemist alustada, kuidas treenida, mida edasi teha. Maailmas on levinud teha enne sportimise alustamist koormustest, eriti kui enne seda pole aastaid millegi säärasega tegeldud.

Seega tuleb spordiarstiga tutvust teha enne sportima asumist?

Oleks soovitatav, kui võimalik. Peale selle, et me aitame välja selgitada võimalikke varjatud terviseprobleeme, anname ka trennisoovitusi. Tegevusväli on lai, ent Eestis on spordiarste vähe, nõudlus nende järele kasvab aga iga aastaga. Nõudlus ületab praegu pakkumist − vastuvõtule soovijaid on väga palju.

Mida koormustest endast kujutab? Ja kui palju see maksab?

Ma võin öelda konkreetselt meie keskuse kohta. Tavaliselt sisaldab kompleks kliinilist vereanalüüsi, kardiogrammi enne ja pärast koormust, spirograafiat − hingamistesti − enne koormust ning koormustesti ennast − jalgrattal või jooksurajal −, mille ajal registreeritakse EKG, mõõdetakse vererõhku. Peale selle täidetakse küsimustik, me vestleme inimesega, analüüsime pärast koormust ning teeme järelduse. Kõik see võtab 1,5-2 tundi ja maksab 79 eurot. On ka keerukamaid komplekse, näiteks selliseid, mille käigus määratakse koormuse ajal laktaadi tase veres, täpne aeroobne ja anaeroobne lävi jne, kuigi harrastusspordis ei ole see nii oluline.

Rääkige veidi ka nendest, kes on rattasõidu või jooksuga endale liiga teinud: milliste hädadega peamiselt tullakse?

Kuidas kunagi. Küllatki tihti esineb organismi, muu hulgas südame-veresoonkonna ülekoormust. Sageli pingutatakse üle just jõusaalis: kasutatakse liiga suuri koormusi, mis mõjub pärast halvasti südamele ja vererõhule. Vatti saavad ka liigesed − peamiselt jalaliigesed, mis sportimisest vahetult osa võtavad. Ülekoormussündroomid tekivad siis, kui inimesed oma tegelikke võimeid üle hindavad ja kiireid tulemusi saavutada tahavad, kui organism ei ole selleks lihtsalt valmis, kuna alles eile ei pruukinud see inimene üleüldse treenidagi.

Ka traumasid on igasuguseid, sagedamini on need seotud profi- või poolprofispordiga. Harrastustasemel üldjuhul ei ole sellist motivatsiooni, et sõita või joosta võiduka lõpuni, hoolimata valust ja probleemidest.

Annate ehk aktiivsetele inimestele konkreetset nõu, kuidas sportida nii, et vältida haigusi?

Ei tasu riskida: kulutage veidi aega ning läbige elementaarne tervisekontroll. Kui te ei näe erilist mõtet pöörduda spordiarsti poole, teha koormustesti, siis võiks perearsti juures lasta teha kas või tavalise vereanalüüsi ja kardiogrammi.

Sageli on aga nii, et aktiivselt liikuv inimene lähtub eeskätt oma enesetundest treeningu ajal, mitte ei lähe arstikabinetti tervisekontrolli tegema...

Õigem oleks arstil ära käia. Ja seejärel võib treenides juba oma sisetunnet usaldada.

Hea, kui oleks ka treener − keegi, kes soovitaks, millise koormusega trenni teha, kuidas valmistuda mõneks tähtsaks maratoniks.

Seega ei tunnista te üldse, et inimene võib hinnata oma organismi seisundit enesetunde põhjal?

Loomulikult mitte! Praktika on näidanud, et kõrvalekalded ilmnevad küllaltki sageli suurte pingutuste puhul, mitte aga rahulikult trenni tehes, mil enesetunne on igati hea. Nii võib täiesti ootamatult kaotada teadvuse tähtsa maratoni ajal. Õnneks juhtub seda üsna harva, aga sellisesse olukorda ei taha vist küll keegi sattuda. Kordan, et parem on end kindlustada: vaadake koos arstiga üle oma hemoglobiini tase, südame tervislik seisund. Eriti puudutab see üle 30aastasi.

Milline on organismile kõige kahjutum aktiivsport?

Rahvusvahelistel konverentsidel soovitatakse inimestele igasugu haiguste korral kepikõndi. See on meilgi viimasel ajal väga levinud. Kepikõnniga võivad tegelda nii lapsed kui eakad. See sobib haigete liigeste või ülekaaluga inimestele, kes ei tohi joosta, hüpata ega jalgrattaga sõita, kõnd on nende päästerõngas. Tuleb vaid teada, millise intensiivsusega, kui tihti ja kui kaua kõndida.

 Kas keppideta kõnd pole veelgi ohutum?

See pole nii tõhus, eriti neile, kes soovivad kõhnuda või vormis püsida, kuna käte töö kulutab lisaenergiat. Selleks, et saavutada keppideta samasugust fitnessefekti, tuleb käia korraliku kiirusega, mitte jalutada. Kepid sobivad paremini ka eakatele, andes lisatuge.

Millise spordiga te ise tegelete või olete tegelnud?

Lapsepõlves kergejõustikuga, praegu käin rulluisutamas.

See spordiala tundub küllaltki ohtlik...

Kui üldse ei oska, siis võib iga spordiala ohtlik olla. Peale kõige muu peab tundma end kindlalt, ei tohi karta. Kui inimene kardab näiteks sõita jalgrattaga, siis ei tasu ratta selga ronidagi...

Mida te arvate hooajalisest kehalisest aktiivsusest, st ainult soojal ajal?

Kui inimene spordib kevadest sügiseni 2-4 korda nädalas, siis on soovitatav talvel kas või kord nädalas basseinis või jõusaalis käia. Organism harjub ju ära ning siinkohal võib tuua näiteks profispordi: juba esimesel aastal tuleb sportlastel juurde kaalu, halvenevad kolesteroolinäitajad, tõuseb veresuhkru tase. Sest sportlase toitumisharjumused säilivad, aga koormusi enam pole.

Kas teie arvates on kasulikuks kehaliseks tegevuseks iganädalased või veelgi sagedasemad aiatööd?

Muidugi, ja mitte ainult minu arvates. Ülekaaluga inimesed on ülemaailmne probleem ning praegu arvatakse füüsilise aktiivsuse hulka isegi jalgsi tööle kõndimist. Praegune tendents spordimeditsiinis ülekaalu ja hüpodünaamia puhul on, et iga liikumine on koormus. Ja kui inimene kaevab suvilas maad, on seegi suur kehaline koormus: trenni saavad käed, jalad ja selg, ning pealegi veel värkes õhus.  Alla 50aastastel inimestel oleks soovitatav veel millegagi peale aiatöö tegelda, kui on võimalusi ja soovi. Ilma soovita ei saa.