Kas meil tasub igatseda kiviaja inimese toidulauda?

Aivar Kriiska: "Sellist retsepti annab koostada igasuguse kiviaja asula kohta. Kõigepealt tuleb uurida, mis kala luid sealt leitud on, ja seejärel vaadata hooaja järgi, mida parajasti saada on. Kõik pannakse ühte patta − kammkeraamilisse potti − keema!" Foto: Peeter Lilleväli

Kõik, kes raiskavad oma kallist aega näiteks Facebookis, on kindlasti kokku puutunud reklaamiga, mis juhatab müstiliselt kõlava asjani, mille nimi on paleodieet. See pidavat vabastama teid paljudest tervisehädadest pluss muidugi saate seksika vormi, sest kas te olete näinud mõnda ülekaalulist kiviaja inimest?! Põhjarannik otsustas pöörduda algallika poole ja võttis ühendust Aivar Kriiskaga, kes kiviajale keskendunud arheoloogina võib meile rääkida, kust me üldse teame, mida kiviajal söödi. Ja mida söövad arheoloogid ise, kui nad on parajasti näiteks kiviaega sukeldumas − kuskil ekspeditsioonil?

Kust me üldse teame, mida kiviaja inimene (Eestis 8700 kuni 1800 aastat eKr) sõi?

Leitakse loomaluid ja muidki orgaanilisi jäänuseid. Tõepoolest, suurtel kaevamistel tulevad välja loomaluud ja väga sageli on nende loomaliikide luudel, mida on söödud, ka spetsiifilised murde- või lõikejäljed − see näitab, et tegemist on olnud toiduga, mitte millegi muuga. Üle poole kiviajast söödi ainult seda, mida saadi kalapüügi ja koriluse abil, umbes 4000 aastat eKr hakkas tasapisi lisanduma maaviljelus-majandus. Umbes 2900 aastat eKr hakati loomi pidama.

Kes olid esimesed koduloomad?

Esimeste seas on peaaegu kõik olemas: siga, lammas, veis. Hiljem, juba pronksiajal, lisandus ka hobune. Rannikupiirkond eristub väga selgelt − umbes 7000 aastat eKr, kui asustati mererannik, kütiti seal päris palju hülgeid ja söödi nende liha.

Kas me teame ka, kuidas meie kauged esivanemad liha töötlesid?

Eks mingi kuumtöötlus oli, rohkem ei tea, aga sageli me leiame põlenud loomaluid. Kaugemal sisemaal on söödud kõike, mida mets on andnud − loomaliikide valik on olnud päris suur. Päris oluline roll toidus oli Eesti alal kiviajal alati põdral ja kopral. Sinna lisandusid hiljem ka tarvad, metshobused, metskitsed ja -sead.

Seega võib öelda, et toidulaud oli rikkalik?

Toidulaud oli kindlasti rikkalik ja kindlasti oli jahitavate loomade osa isegi rikkalikum kui praegu. Ääretult oluline on olnud kalapüük. Teame, et sellest ajast saati, kui Eesti alale asuti, on siin kala püütud − selliseid kalu nagu koha, ahven, haug. Umbes 4000 aastat eKr ja nooremal ajal oli ka merekaladel ääretult suur osakaal, just rannikul. Sellest ajast on meil lesta, angerja ja muude kalade luid. Siis käidi järelikult ise merel, et kala püüda.

Toitumise kohta annavad teavet veel savinõud − ajast, mil need kasutusele võeti, so 5000 aastat eKr −, kõikvõimalikud rasvad jäävad pottidesse kinni. Oleme nüüd alustanud esimest lipiidide uurimise projekti, kust on väga ilusti näha nii mageveekalade kui hülgeliha söömine. See on juba variant, kus kalu ja liha on kindlasti suurtes savinõudes keedetud. Loogiline, et siis söödi ka marju, aga sellest me teame vähe. Kindlalt on korilusest teada, et söödi pähklid − sarapuupähkleid.

Ega sa ei tea, kas keegi on välja andnud kiviaja inimese kokaraamatu?

Sellist kokaraamatut välja antud ei ole, küll on üks kiviaja inimese kalasupi retsept, mille oleme ise välja mõelnud Tallinna Vabaduse väljaku leidude baasil − st retsept põhineb sealt leitud kalaluudel. Sellist retsepti annab koostada igasuguse kiviaja asula kohta. Kõigepealt tuleb uurida, mis kala luid sealt leitud on, ja seejärel vaadata hooaja järgi, mida parajasti saada on. Kasutada tuleb kahte-kolme, paremal juhul ka nelja kalaliiki. Kõik pannakse ühte patta − kammkeraamilisse potti − keema!(Naerab.) Vaat siis tuleb kõige parem. Meie võime panna poti ahju, aga see on kergema vastupanu teed minek. Kuid ega me päris kiviaega tagasi minna ka ei saa.

Veel saab toitumist kindlaks teha n-ö stabiilsete isotoopide järgi. Inimestes ladestuvad stabiilsed isotoobid, mis on seotud sellega, mida ta on söönud.

Kirvega lüües näeme seal erinevusi rannikul; näeme väga suuri erinevusi n-ö metsatoitumises, põllumajanduslikus toitumises. Mageveekalad mõjutavad stabiilseid isotoope hästi palju. Ka Eestist on tehtud palju isotoopuuringuid ja nende põhjal näeme toitumisbaase, mis vahel on päris huvitavad, sest inimesed ei püsi ju paigal, vaid võivad muuta oma elukohta. Mõnikord tuleb stabiilsetest isotoopidest välja huvitavaid asju. Lätis näiteks on koerte kohta tulnud välja, et vaatamata sellele, et koer asus suhteliselt sügaval sisemaal, näitavad koerte isotoobid merelist toitumist. Koerad on söönud samasugust toitu nagu inimene ja me saame öelda, et mingisugune mereline etapp on koera elus olnud − teda on vahetatud sisemaale või midagi sellist.

Kas sa oled ise kursis sellise asjaga nagu paleodieet, mis on praegu väga popp ja väidabki end põhinevat kiviaja inimese menüül? Seda järgides paranevat akne, töövõime; sellega kaasnevat südamehaigustesse ja diabeeti haigestumise riski vähenemine ning kehakaalu kontrolli alla saamine.

No ma naisteajakirju ei loe ja arheoloogide ajakirjades pole sellest kirjutatud. Ma ei tea arheoloogi, kes seda ise korrapäraselt järgiks. Kui ütled, et paleodieedis ei kasutata päris soola, siis soola vahetus ulatub kiviaja lõppu küll. Pronksiajal oli sool juba väga oluline kaubandusartikkel.

Aga mida söövad arheoloogid ekspeditsioonil? See, kujutan ette, on paljudele lugejatele sama põnev teema...

Kõike, mida kätte saadakse. See sõltub tegelikult arheoloogilistest väljakaevamistest. Varem oli nii meil kui ka mujal maailmas kombeks, et toidud valmistati ühiselt. Üks inimene oli päev otsa köögitoimkonnas ja tema ülesanne oli tekitada hommikul mingisugune puder: kas tatra-, kaerahelbe- või mannapuder. Lõunaks oli supp ja õhtul söödi makarone või kartulit. Varem, ja vahel ka veel praegu, kuulus arheoloogide toidu juurde hästi palju majoneesi ja ketšupit, sest need inimesed, kes süüa teevad, ei tarvitse olla õppinud kokad − mõned teevad esimest korda süüa.

Tähendab, gurmaanil ei tasu arheoloogiks hakata?

Ei ole nõnda! Tänapäeval me ikka väga sageli tellime toitu − see valmistatakse kusagil sööklas või kohvikus ja tuuakse lõunaks kohale. Ühisvalmistamisi on jäänud vähemaks, aga neid ikka on.

Kui palju armastad sa ise köögis askeldada?

Puutun sellega ikka päris palju kokku −mulle meeldib süüa teha, see on väga mõnus tegevus! Väga-väga mõnus. Mulle meeldib näiteks suppe teha. See on vanaisalt päritud asi. Mulle meeldib panna kokku kõikvõimalikud asjad ja saavutada nõnda mingisugune mõnus rokk. Näiteks võib minna oma kasvuhoonesse − esmalt tuleb naise käest luba küsida või veel parem, kui ta korjab ise kõik, mis kasvuhoones parasjagu on. Kindlasti peab seal olema paprikat, tomatit, kaalikat, porgandit. Siis tuleb võtta korralik savipott − neid on hakatud taas ka Eestis tegema −, täita see eelmainituga, katta kogu kraam veega ning pista ahju. Seal sees võiks olla ka liha või suitsuliha. Kogu kupatus haudub ahjus umbes 45 minutit − 160-180 kraadi juures.

Ühe teooria järgi peab supp olema selline, et lusikas seal sees peaaegu püsti seisab − st see ei saa olla liiga lurr.

Piir supi ja hautise vahel ongi hägune − pajaroa ja supi vahe võib seisneda vaid vedelikukoguses. Mulle meeldib tohutult ka kalasuppe teha. Need on väga mõnusad ja võimaldavad tegelikult väga vähesega, aga samas eri kalu ühel ajal kasutades, väga põnevaid maitseerinevusi saavutada.

Just äsja kohtusin Gerbert Tsukkeriga, kes on venelastele nagu meie Fred Jüssi − loodusemees ja -filosoof. Ta rääkis mulle, et sõna "uhhaa" tuletati omal ajal sellest, et inimene hüüatas kuuma leeme rüüpamise järel "Uhh!"; et uhhaaks nimetati mitte ainult kalasuppi, vaid ka nt tulist kisselli või kompotti.

Uhhaa ei ole tegelikult kalasupp. Uhhaa on minu mõistes supp, mis on võrdlemisi käepärastest asjadest kokku pandud − ka käepärasest ja värskelt püütud kalast. See peab sisaldama kindlasti eri kalasid. Kõige paremat uhhaad oma elus olen saanud Siberis. Seal on komme, et uhhaa lõpp-produkt on selline, et vedelik ja kala on eraldi. Esmalt keedetakse prügikala, mis pärast visatakse minema, vaid leent kasutatakse. Seejärel pannakse sinna suured kalad ja keedetakse veel kord. Lõpuks valatakse leem teekannudesse ja suur kala serveeritakse kuumalt eraldi. Handid teevad nõnda kalasuppi. Neil on kala palju, see on päris rasvane ja sellest saab väga häid roogasid.