Saka mõisakompleksi taastamise lugu on unikaalne

Eelmine aasta ettevõtja Tõnis Kaasik. Foto: Matti Kämärä

Pühapäeval esitleti Saka mõisas Tõnis Kaasiku albumit "Saka mõis − varemetest pankranniku pärliks", kuhu on kirja pandud mõisa 14 aastat kestnud taastamise lugu. 1. juunil möödus kümme aastat hotelli Saka Cliff avamisest ja tänavu saab 2010. aastaks taastatud peahoone 150aastaseks.

Saka mõisa omanik Tõnis Kaasik tunnistas, et eelmise talve teine pool kulus mõisakompleksi nimel raamatut kirjutades.

Oma kuludega

"Raamat on valmis ja sama võib öelda Saka kompleksi kohta. 2001, kui varemeis kompleksi oksjonil omandasin, oli unistus ja olid mõtted, mida võiks teha, mitte midagi rohkemat. Oli ka  tohutult kahtlusi: kas üldse keegi hakkab siia tulema, mis projektist saab, kas jätkub jõudu, kas jätkub raha?" rääkis Kaasik Põhjarannikule.

Kaasik ütleb, et missioon oli tal kogu aeg, aga peale selle on vaja tunnetada ka reaalsust ja ressursse. "Mul on olnud õnne, et on olnud nii missioon kui ka võimalus seda missiooni ellu viia. See teebki mind õnnelikuks," rääkis Kaasik.

Kahel Virumaal on veel mõisahotell Sagadis, Mäetagusel ja Palmses. Kuna kõigi nende  puhul on tegemist maksumaksja raha eest üles ehitatud ja ülalpeetavate hotellidega, ütleb Kaasik, et tunneb mõnikord nende kõrval ebaausat konkurentsi, sest tema on kõik 100 protsenti ise finantseerinud ja peab selle tagasi teenima.

Mõisahärra sõnul pole tee praeguse uhke tulemuseni olnud sugugi lineaarne. Kunagi, kui oli tõsiselt kõne all Balti klindi lõigu viimine UNESCO maailmapärandi nimekirja, arvas ta, et kuna UNESCO tegeleb loodus- ja kultuuripärandiga, oleks Sakal võimalik saavutada ideaalne sümbioos, kus looduspärandi objektikeskus saab olema kultuuripärandis − ajaloolises Saka mõisas.

"Püüdsin kirjutada projekti, et avada siin suurejooneline rahvusvaheline keskus, aga selle kinnitamisest jäi puudu tühine arv punkte. Lõin käega ja tegin privaatse turismimõisa. See oli pöördekoht, mida praegu enam ei kahetse. Teha unikaalset asja rangete reeglite järgi pole võimalik," teab Kaasik.

Näiteks antiikne mööbel on taastatud peahoonesse ostetud Inglismaalt, aga riigihanke puhul oleks see olnud peaaegu võimatu, sest seal tuleb kasutada kõige odavamaid variante. Sellist mõisa pole Kaasiku sõnul võimalik taastada riigihangete ja abirahaga. "Nüüd võin panna mõisauksele sildi: "No public money used." Olen selle üle õnnelik ja rahul," kinnitab Kaasik.

Side minevikuga

Kaasik on 2003. aastal asutatud Eesti mõisate ühenduse presidendina hästi kursis meie mõisate seisukorraga. Kui 1913 mõisate ehitus lõppes, oli Eestis 1200-1300 mõisa. Praegu on Eestis üle 400 mõisa, mille peahoone on säilinud. Neist omakorda 30-40 on need, millel on reaalsed omanikud, kes pidevalt toimetavad. Kuna 15-20 mõisa on sellised, mis on kompleksidena korda tehtud ja kus pakutakse teenuseid ning kus inimesed saavad tööd, kuulub Saka uhke vähemuse hulka.

Raamatus "Saka mõis" on juttu ka mõisa kunagistest peremeestest − Lesliedest ja Löwis of Menaritest, kel mõlemal on Šoti juured. Kaasik on käinud korra ka Dresdenis Löwis of Menarite suguvõsa kokkutulekul, kus osales mitusada inimest. Üks Löwis of Menar peab Põhja-Saksamaal turismibürood, mis toob baltisaksa kultuurihuvilisi Eestisse ja olulised kokkusaamised toimuvad just Sakal.

Kuna Saka kompleksi näol on tegu nii hotelli, konverentsikeskuse kui ajaloolise mõisahoonega, on selle arendamise juures olnud mitu arhitekti: Fredy Tomps, Kalle Rõõmus, 2008. aastal lahkunud Tiit Kaljundi.

Kõige uuem Saka mõisa projektidest on kivimi ekspositsioon, mis valmib lõplikult juunikuus. Mõisa maal on eksponeeritud "Aja tee", mis hõlmab miljardeid aastaid ja annab läbilõike Eesti geoloogiast: alustades proterosoikumi 1,9 miljardit vanade kivimitega ja lõpetades siluri ja ordoviitsiumi lubjakividega, mis on geoloogiliselt kõige nooremad.