Õige supp teeb rõõmsaks!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tiina Truupõld oma maasika-rabarberisupiga, mis sobib kenasti maasikahooaja alustuseks ja rabarberihooaja lõpetuseks.
Tiina Truupõld oma maasika-rabarberisupiga, mis sobib kenasti maasikahooaja alustuseks ja rabarberihooaja lõpetuseks. Foto: Matti Kämärä

Ootamatult saabunud suve puhul otsustas Põhjaranniku köögitoimkond sukelduda supimaailma põhjatusse potti. Et liiga palavaks ei läheks, keskendume pigem külmadele suvesuppidele.

Toilas asuva restorani Mio Mare peakokk Tiina Truupõld seletab, et supp kuulub kindlasti meie argipäeva menüüsse ja ka pidulikel puhkudel leiab supimaailmast väärilise esindaja.

Puljong on alus

Suppide kodumaaks peetakse Prantsusmaad, sealt on pärit ka Eestis kasutuses olev suppide liigitus. Nt püreesupp, kreemsupp, konsomee, veloute jne. Suppi võib pakkuda mitmel käigul: eel-, pea- ja magusroana, talve pakasega kuuma ja tulisena ning suveleitsakus värskendava ja jahutavana.

Supi iseloomu määravad Tiina sõnul suuresti ära põhjaks kasutatav leem ja  lisakomponendid. Vedelikuks ehk hingeks on enamasti puljong, kuid ka piim, kali, õlu, puuvilja- ja marjamahlad, vesi.

"Alustuseks siis puljong, mis õnnestumise korral on pool võidust. Puljongit võib keeta veise-, vasika- ja ulukilihast ja kontidest, linnulihast ja kontidest, kalast, köögiviljadest ja seentest. Pole võrdset vastast oma keedetud värskele puljongile, mida võib kokkukeedetuna sügavkülmutada, et saaks vajaduse korral kasutada. Mul ei lähe kunagi meelest vanaema keedetud kana-klimbisupp. Selle supi lõhn täitis kogu köögi ja kindlasti ei suutnud ma piirduda vaid ühe taldrikutäiega. Üks rõõmsaks tegev ja jõudu andev supp, võib öelda!" räägib Tiina.

Soojendab või jahutab

Ka Ida-Virus tegutsevate kohvikute Mozart ja Muna peakokk Aleksandr Nikoškov leiab, et supp peab olema tervisliku maitsva roana meie igapäevases menüüs.

Külmad supid on Aleksandri sõnul hästi populaarsed, neis on palju vitamiine, nad on värsked. Kui väljas on 30 kraadi sooja, tõstab kuum supp veel rohkem kehatemperatuuri. Külm supp aga jahutab organismi. Populaarsed külmad supid on keefiri, jogurti, kalja või köögiviljapuljongi baasil.

Kaljaga valmistatakse näiteks külma borši. Külm borš on parim lihata. Puljongiks keedetakse sibul-porgand, lisatakse riivitud peet, kapsas ja keedetakse kokku. Kui puljong on valmis, jahutatakse see maha, lisatakse sool ja pipar ning küüslauk, et saavutada õige borši maitse. Aleksandri sõnul jahutab ka küüslauk organismi. Tema sõnul moodustabki borši maitsest peaaegu 70 protsenti küüslaugu ja peedi mekk.  Kõige lõpuks lisatakse kali ja tulemuseks on mõnus külm borš.

Aleksandr toob külmadest suppidest esile veel gazpacho nime kandva külma supi. "Suvine, tomatine, kergelt vürtsikas supp. Gazpacho ei tarvitse kõigile meeldida, sest peale vürtsikuse annab supile maitset pikantne varsseller. Suppi lähevad väga küps, punane ja healõhnaline tomat, punane paprika, värske kurk, tšilli ja saia sisu. Kõik koos püreestatakse blenderis ja lisatakse jääd," kirjeldab mees paljude suvist lemmiksuppi.

Borš on borš on borš

Rahvusköökide ürituselt Mozarti kohvikus mäletab Aleksandr juhust, kus ukrainlased pahandasid, kui kuulsid, et borš on suppide klassis. "Borš peab olema eraldi pearoog!" seletati. See märkus näitab, millisele aukohale on see supp, vabandust, pearoog tõstetud. "Borš on eraldi, ta peaaegu ei ole supp. Borši sees peab lusikas seisma!" naerab Aleksandr.

Aleksandr mainib ka uusi trende suppide serveerimisel, mis on hästi unustatud vana: keraamilise supikausi peale asetatakse  lehttaignast mütsike või ja/või juustuga. Veel on moodne kreemsuppi serveerida kukli sees. Soe supp süüakse lusikaga ära ja pärast hammustatakse kukkel peale.

Tiina võtab teema kokku õige tähelepanekuga. "Supp, zupa, suppe, soppa, soupe, soup, soep, суп... Paljudes keeltes on sõna "supp" samalaadse kirjapildi ja kõlaga, nii et ka keelt oskamata on lihtne tellida SUPPI!" ütleb Tiina.

Aleksandri hapuoblika ja spinati püreesupp toorjuustuga

Pool sibulat (30 g), üks värske kartul (50 g), värsket spinatit (50 g), värsket hapuoblikat (75 g), 100 g vahukoort, 50 g toorjuustu. Maitseks soola ja valget pipart. (Kogused ühe inimese portsjoniks.)

Kui roheline on veidi närb, saab seda värskendada jäätükkidega külmas vees − pärast 10minutilist vanni on see kohe mõnus krõmps.

Esmalt tuleb vesi (100 ml) keema lasta. Lisada kuubikuiks lõigatud sibul ja kartul ning keeta, kuni need on pehmed. Siis tuleb lisada vahukoor ja toorjuust. Kõige lõpuks lisatakse spinat ja hapuoblikas. Supp pannakse valmimise järel blenderisse ja püreestatakse. Maitsestatakse soola ja pipraga. Happeline keskkond, mille saab tänu oblikale, aitab supi sügavalt rohelise värvi saavutamisele kaasa. Püreestatud supi võib vajaduse korral nõrutada läbi sõela, et rohelisi kiudusid eemaldada. Suppi võib kaunistada röstitud saiakuubikutega. Kuivpressitud oliiviõli, mis aitab vitamiinidel organismi imenduda, võib lisada enne püreestamist või siis soovi korral pärast.

Kes ei viitsi seda maitsvat suppi ise valmistada, saab seda mekkida Narva kolledži kohvikus Muna.

Tiina kohupiimaklimpidega maasika-rabarberisupp

200 g maasikaid, 200 g rabarberit, 200 g suhkrut, 2 spl kartulijahu (triiki) ja 8dl vett.

Pane vesi koos tükeldatud rabarberi ja suhkruga potti, lase keema. Lisa maasikad. Sega karulijahu vähese külma veega. Vala peene joana supile, siis ei lähe klimpi, ja sega kogu aeg. Ära enam keeda! Tõsta jahtuma.

Klimbid

300 g kohupiima, 3 muna, 4 spl suhkrut, 6 spl jahu.

Sega ained omavahel korralikult läbi. Aja vähese soolaga maitsestatud vesi keema, tõsta ettevaatlikult teelusikaga väikesed klimbid. Klimbid on valmis, kui tõusevad pinnale. Tõsta vahukulbiga välja ja lase jahtuda.

Serveerimisel lisa klimbid supile. Sama suurepäraselt maitseb supp ka koos jäätise ja kohupiimakreemiga.

Märksõnad

Tagasi üles