Kümnes "Jazz Time" pakkus unustamatuid elamusi
10. juuni 2014, 22:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud laupäeval kogus juubelinumbriga "Sillamäe Jazz Time 2014" lisaks vanadele ka uusi sõpru, kellest paljud said selle festivali tõelisteks fännideks.
"Kõik sündis nii, nagu tahtsime," rõõmustas "Jazz Time'i" looja Toivo Unt. Päeval alanud vihm ei kohutanud kedagi ega rikkunud pidu. Festivali esimene osa leidis aset suvisel laval, vihmavarjudeta vaatajad varjusid ühte telki, kuid ära ei läinud. "Noored tegid rõõmu ja usun, et kümnendaks aastapäevaks saavutab festival taseme, mis sunnib noori muusikuid pidama sellest osavõttu suureks auks." Toivo Unt lisas, et erilist heameelt valmistab talle see, et saavutatud on peaeesmärk: noored on niimoodi kaasa tulnud, et muusikakoolis on juba kolm aastat töötanud džässiosakond, ja arenenud on ka džässipublik, mida võib järeldada kas või reageeringute põhjal − publik oskab kuulata ja väljendada emotsioone. Mitmed eesti muusikud on muutunud meie festivali headeks sõpradeks, näiteks tuntud saksofonist Lembit Saarsalu.
"Jazz kõnnib mööda planeeti ja peatub Sillamäel," muigab Unt, tervitades publikut õhtusel kontserdil, ja lisab, et käib siin alati meeleldi, sest siinne publik võtab ikka hästi vastu.
Patroon jättis tulemata
Festivali patroon Eri Klas jättis tulemata, kuigi kaalukal põhjusel − ta oli hõivatud omaenda 75 aasta juubeli tähistamisega. Kuid maestro ei unustanud sillamäelastele tervituskirja saatmast, mille kontserdi juhid ka ette lugesid.
Sillamäele tulid festivali pidama kollektiivid mitte ainult Ida-Virumaalt, vaid ka mujalt Eestimaalt ja isegi piiri tagant. Festivali direktori Vladimir Võssotski sõnul püüavad nad alati koguda lavale kõige andekamad noored. Näiteks käidi eraldi Lätis, et uurida sealsel konkursil kollektiivide taset.
""Jazz Time" on loodud eelkõige noortele ja enamik osavõtjaist on muusikakoolide või kunstide koolide õpilased, kes tihti suveks laiali sõidavad," seletavad korraldajad. "Suvi on suurepärane aastaaeg, kuid festivali korraldamise raskus seisneb selles, et see on koolivaheaeg. Sellegipoolest on "Jazz Time" suverütmidele üle läinud ja praktika näitab, et ta on leidnud oma koha.
Džässi korüfeed õhtusel kontserdil
Festivali kõrgpunktiks kujunes õhtune kontsert, mille esimeses osas astusid publiku ette eesti džässi korüfeed Lembit Saarsalu ja Siim Aimla. Publik tervitas neid kui ammuseid sõpru, aga kolm tõusvat tähte selles kvintetis − Holger Marjamaa, Heikko Remmel ja Kaspar Kalluste − olid paljudele täielik avastus, eriti emotsionaalne pianist Holger Marjamaa.
"Ta ei ole lihtsalt muusika esitaja − ta elab selles, unustades kõik muu ja haarates meid selle piiritu õnne atmosfääri," jagavad muljeid sõbratarid Viktoria ja Irena.
Programmis oli kahetunnine kontsert, kuid juba esimesel poolel oli näha, et see venib pikemaks, sest eesti muusikuid ei lastud kaua lavalt ära. Ja kui vaheaeg sai välja kuulutatud, leidsid muusikahuvilised omavahel arutades, et vähe jääb aega festivali peakülalisele − Sankt-Peterburgi orkestrile Jazz Philharmonic Orchestra. See on võimas kollektiiv, kes jätkab kuulsate bigbändide traditsioone: Ted Jones, Mel Lewis, Count Basie, Quincy Jones jt. Kartused olid asjatud, sest soojal suveõhtul ei saanud keegi pettumuse osaliseks: orkester esitas peaaegu poolteisetunnise kava, mis sisaldas peale suurepärase džässiteoste esituse ka tõestust, et iga orkestrant on isiksus.
Kui orkestrijuht saksofonist Kirill Bubjakin teatas pariislasest kaasesineja Jean-Loup Longnoni etteastest, plahvatas saal ovatsioonidest, sest esimesest sekundist oli selge, et publikut ootab tohutu rõõm.
Mitmekülgne artist
Trompetist, vokalist, naljahammas ja muusikaline "huligaan" vallutas joonelt publiku südame. Gillie Gillespie, George Gershwini, Ted Jonesi ja teiste tuntud džässmuusikute teoseid esitades nakatas ta kogu orkestrit. Selgus, et andekas prantslane on ka suurepärane beatbox'i esitaja. Saal laulis ja tantsis kaasa, kohati naerust oiates... Jean-Loup Longnoni endast andmise väge näitasid märg särk ja pintsak.
Kontsert venis, kuid see ei häirinud kedagi. Esimest korda festivalile tulnud Igor Petrovitski Jõhvist kirjeldas oma elamusi: "Ma ei saa end pidada eesti džässi asjatundjaks, aga see on üks paremaid kontserte, mida mul on õnnestunud kuulda. Eriti vaimustavad olid eesti muusikud, aga tore oli kõik. Arvatavasti saan nüüd väita, et armastan džässi. Järgmisel aastal püüan uuesti siia tulla."
Kontserdi lõpetas traditsiooniline jam-session, millele hilisest kellaajast hoolimata jätkus publikut.