Aivo Sihvart paneb jalutud koerad lippama

Lahutamatud sõbrad − Aivo ja iiri hundikoera verd Liisi. Aivo päästis Liisi elu, kui too oli jäetud puu külge seotuna surma ootama. Hiljem päästis Liisi Aivo elu, kui mehele tungiti noaga kallale. Foto: HELEN VAHER

Kui arstiteadus enam ei aita, aitab Aivo, kes paneb liikumisvõime kaotanud koerale rattad alla.

Eakate suuretõuliste koerte omanikud teavad, mida tähendab DM. See on haigus, mis halvab aja jooksul koera tagajalad ning ravi sellele ei ole. Liikumisvõimetuks muutunud koera ainuke võimalus oma peremehega veel jalutama minna on rataste abil.

Neid koeri on palju, keda sa oled aidanud. Kas sa mäletad esimest?

Ma mäletan neist igaüht. Aga esimene oli Torsten.

See üle ilma kuulus saksa lambakoer, kellel oli tippsportlastestki rohkem karikaid?

Täpselt. Ja kelle suguvõsa ulatub Ameerikast Antarktikani. Arstid teda enam aidata ei saanud, aga Torsten tahtis veel elada. Tegelikult ma usun, et rattad võivad mõnikord aidata ka täiesti lootusetu juhtumi puhul − kui vanker tõsta sellisele kõrgusele, et varbaotsad puudutavad maad, mitte ei ripu õhus. See aitab pidurdada lihaste kärbumist ning võib juhtuda, et koer võtab mõne aja möödudes ise jalad alla. [Mööda silkab väike koer ning Aivo jääb teda silmitsema, vabandades hetk hiljem, et koerad on tema "haigus" − T.L.] Torsteniga kahjuks nii ei läinud, sest ta oli liiga kaua olnud jalutu ning lihased olid jõudnud kärbuda. Sellele vaatamata hakkas ta jalgu liigutama ning liikus käruga veel päris pikalt. Üks väike valge spits, kes varem tagumikku järel lohistas, käib aga nüüd täiesti oma jalgade peal. Ta kõnnib küll vinta-vänta ja kukub pidevalt, aga käib! Vankrit pole tal igatahes enam vaja, see on kõrvale lükatud. Ma just käisin tal külas.

Millest sa neid vankreid teed? Vanadest lastevankritest?

Jah, vanadest lastevankritest ja välivoodi torudest. Materjal peab olema kerge.

Kust sa seda materjali hangid?

Inimesed toovad. Samuti kasutan ma ära praakvankreid, mida müüjad minema viskavad.

Ja õpetuse, kuidas neid vankreid teha, leidsid sa ilmselt internetist.

Jah, kuid mingit standardmõõtu siin kasutada ei saa, sest absoluutselt iga koer on ise moodi. Pealegi ei osata koeri üldse mõõta. Hiljuti anti mulle ühe taksi mõõdud.  Vaatan − no ei ole võimalik: tegemist on kas hiigeltaksi või hundikoerast taksiga. Nii et iga vanker on individuaalne, rääkimata sellest, et emaste ja isaste koerte vankrid on erinevad. Hiljuti üks Tallinna loomaarst rääkis mulle, et pidi magama panema ühe koera, kelle omanik oli teinud ise vankri. Tagajärg oli see, et koera küljed olid karvutud nagu ka mööda maad lohisenud tagajalad. Tehti küll ilus vanker, aga mõõdud olid valed.

Kuidas sul esimese vankriga läks?

See läks täiesti aia taha. Siis tuli Torsten minu juurde ning kaks ööpäeva sai sellega tegeldud − ikka proovitud ja ümber tehtud. Lõpuks mõtlesime, et Torsten ei hakkagi sellega liikuma...Kuni nägi kassi ja pani ajama!

Kass pani Torsteni rattad liikuma.

Täpselt. Aga esimese hooga kiskus külje peale pikali ning ma avastasin, et ahhaa, vanker on liiga kitsas, tuleb laiem teha. Nüüd ma juba tean, et kui koera selja laius on 25 cm, siis vanker peab olema vähemalt 40, sest kui koerad avastavad, et saavad jälle liikuda − seda on põnev vaadata, kuidas nad panevad sõna otseses mõttes jooksuga ajama −, siis nad veel ei mõista, et see on tänu vankrile, ning käivad kummuli.

Sul endal on ka kindlasti koer.

Mul on viis koera. Kõige n-ö minum koer on Liisi, kelles on väga palju iiri hundikoera verd: tõeliselt suur koer, kes oma parematel aegadel kaalus 70 kg. Nüüd, kus ta on vana ning jalad on haiged, hoian ma ta kaalu 40-50 kg juures. Kõik need koerad on elule päästetud, kaasa arvatud Liisi, kes oli puu külge kinni seotud ning talle suur lehma sääreluu sinna kõrvale jäetud. Ta oli päris õnnetu, kui me ta leidsime. Meil ongi naisega nii, et tema päästab kasse ja mina koeri. Ühel on MTÜ Kassimaja ja teisel MTÜ Jooksev Koer. Mõlemad me otsime päästetud loomadele uusi omanikke, kuid alatasa juhtub nii, et nad kasvavad otsimise ajal enda südamesse kinni ja me ei annagi neid ära. Liisi saab juba üheksa-aastaseks ning temast ma loobun ainult enda surma korral. See on koer, kes on pidevalt olnud minuga − 24/7, nagu öeldakse. Ta on saanud politseilt kaks tänukirja ning päästnud sõna otseses mõttes mu elu, kui ta hüppas mulle noaga kallale tulnud mehele õlga kinni. Tänu Liisile on saanud iiri hundikoerast minu absoluutne lemmiktõug. Kahjuks on nende keskmine eluiga ainult kaheksa aastat, nii et ea poolest peaks ta juba surnud olema. Aga elame veel! Ma olen eluaeg koeri armastanud − paaniliselt, mõni ütleb, et lausa napakalt. Sellepärast ma neid vankreid üldse tegema hakkasingi. Koerte foorumis tuli ükskord jutuks, et need vankrid on hiiglama kallid: suure koera oma maksab 1000 eurot. Ma läksin seda kuuldes tigedaks, et pagan võtaks, mida on seal sellist, mille eest peab 1000 eurot küsima. Ütlesin, et tooge mulle lapsevanker, ma teen selle käru ise valmis.

Väga harva kohtab inimest, keda tuleb manitseda: ära tee nii palju heategevust! Ma olen su tegemisi internetis jälginud ning mõelnud, millest sa üldse elad, kui neid kärusid tasuta teed. 

Ma võin võtta raha muude asjade eest, näiteks teen ma ka kandmisrihmasid, mille abil saab peremees võtta koeral nagu kohvril sangast kinni ning temaga kõndida, sest vankriga ju toas liikuda ei saa. Praegu katsetan ma uut abivahendit − jälitusseadet koertele, mis võimaldab ära jooksnud loomi üles leida. Ma tean ühte inimest, kes ei saa juba pikemat aega sellest kaotusvalust üle, et tema kahest hulkuma läinud koerast sai üks surma ja teine jäigi kadunuks.

Aga mis vankritesse puutub, siis ma sõitsin vahepeal loomataksot ning nägin, kuidas inimesed ei jaksa osta tervist, kõige vähem n-ö jalgu, sest koera jalaoperatsiooni hinnad algavad 1000 eurost. Ka pärast seda operatsiooni ei hakka koer veel nii pea kõndima, vaid vajab rattaid. Kui ma peaksin võtma veel vankri eest raha, siis see lõppeks sellega, et inimene paneb oma koera hoopis magama, sest ravi käib üle jõu. Nii ma kuulsingi inimesi loomataksot sõites ütlevat: odavam on koer magama panna. Seda on valus kuulda.

Kuidas sa kurjade koertega hakkama saad?

Ei ole olemas kurja koera, on loll peremees. Päriselt ka. Mul oli üks juhtum, kus telliti lemmikloomatakso kohale, sest koeraga oli vaja minna arsti juurde, kuid peremees ütles, et tema teda viidud ei saa, sest koer on hirmus kuri. Sõitsin kohale. Aias oli must lambakoer, keda hoiti kõigest ühemeetrise keti otsas. Ütlesin, et teeme nüüd nii, et pererahvas läheb pooleks tunniks kodunt minema, jättes mind selle hirmus kurja koeraga kahekesi. Kui nad poole tunni pärast tagasi tulid, oli mul koer ketist lahti lastud ning ma mürasin temaga aias. Taksosse läks ta mul vabatahtlikult. Nädal aega käisin temaga ravil. Peremehele ütlesin, et kuut jääb alles, aga keti kaotame ära.

Üks selline juhtum oli mul aga juba lapsepõlves. Ma olin siis 12aastane, paras pätt ning käisin Puiatu erikoolis. Sealsel direktoril oli kaks koera, keda kõik kartsid. Tegemist oli suurte tugevate jahikoertega, lääne-siberi laikadega. Kui neil sündisid pojad, pugesin peadpidi kuuti ning lükkasin ema eest ära, et näita kutsikaid. Kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis − see oleks võinud ikka väga halvasti lõppeda. Krõks! ning mind polekski enam olnud.

Ma olen selle kurja koera kohta käiva ütlemisega nõus, aga kui koer on juba kuri, siis − kuidas sa üldse julged tema juurde minna?

On elementaarsed asjad, millest tuleb koeraga suhtlemisel kinni pidada. Näiteks ei tohi kunagi näidata koerale peopesa ja mitte kunagi ei tohi talle esimesel kohtumisel silma vaadata. Võõra koera juurde, seda enam kurja koera juurde ei tohi minna üleolekutundega, et mina, inimene, olen sinust suurem ja tugevam − sa pead mulle alluma. Sellisel juhul ründab ta kohe kindlasti. Isegi väike taks võib tulla niimoodi kallale, et jube.

Miks ei tohi peopesi näidata?

Avatud peopesa on rünnakumärk, eriti kui hoida sõrmed krõnksus. Käsi peab hoidma nii, et peopesad oleksid enda poole, võimaldades koeral käeselga nuusutada. Ja kui ta on seda limpsinud, on kõik korras. Sinnamaani ei saa veel milleski kindel olla.

Ma olen koertest palju lugenud, kuid üheski raamatus pole midagi sellist õpetatud.

See on puhtalt minu elukogemus. Üks raamat õpetab ühtemoodi, teine teistmoodi, kuid koerad on erisugused ning seda tuleb arvestada. Näiteks kitsas korteris üles kasvanud koer käitub ka väljas hoopis teistmoodi kui koer, kelle kodus on ruumi johhaidii kui palju ning ta võib laiutada ka diivanil. Selline koer on harjunud, et maa ja ilm on tema päralt, ning ta annab ka väljaspool kodu mõista, et on tegija. Talle lähenedes pead arvestama, et tema individuaalne territoorium on märgatavalt suurem kui kitsas korteris üles kasvanud koeral.

Kas su lapsepõlvekodus olid koerad?

Ma olen lastekodulaps. Ainus mälupilt, mis mul on oma perega seotud, on selline, et me oleme vennaga maja taga telgis ja et meil on bernhardiin.