"Täna paneme pommid plahvatama"

Kas Sepo Seeman ja Külli Teetamm ning lapsed saavad filmis surma või siiski ainult haavata? Foto: Matti Kämärä

[nggallery id=56]

See oli üks neist kuumarabanduspäevadest − ilus suvi oli, mis? −, kui Põhjarannik käis Elmo Nüganeni mängufilmi "1944" võttepäeval.

 "Tulge, tulge," pole filmimeeskonnal midagi selle vastu, et Põhjarannik Tapal toimuvat võttepäeva kaeks. Lahkelt pakutakse ka võimalust massistseenis kaasa lüüa.

Kena. Mis kellaks tulla?

"Kella kuueks."

See tähendab õhtul kella kuueks?

"Hommikul ikka."

Jätke jutt!

"Ega meil pole siin puhkekodu," naerdakse telefoni teises otsas.

Miks mustad küünealused on head?

Mustad küünealused on head selleks, et grimeerijatel tuleb siis vähem vaeva näha, et massistseenides osalejatest räsitud sõjapõgenikke kujundada. "Minu käte kohta öeldi, et need on perfektsed," muigab eelmisel päeval garaažis mütanud mees, kes küürimisele vaatamata polnud kämblaid puhtaks saanud.

Eelmine võttepäev oli sõjapõgenikele lõppenud õhtul kell üheksa. "Vaevu jõudsin pärast seda veel poodi," räägib üks varahommikul Tapa kultuurikoja ette kogunenud meestest.

Hommikul kella kuuest õhtul üheksani?

Mu näitlejakarjäär lõpeb seega veel enne, kui alata jõuab, sest seda aega pole kusagilt võtta. Kahju.

Aga võtetele on minemas mehi, kellele pole see kaugeltki esimene film, kus vabatahtlikuna kaasa lüüa.

Üks neist on piirivalvurina töötav Aldis Saksman, Eesti filmi fanaatik, kes mänginud nii Kadri Kõusaare "Kohtumõistjas" kui Ain Mäeotsa "Deemonites", nii Asko Kase "Detsembrikuumuses" kui  Hannu Saloneni "Vashas", nii seriaalis "Riigimehed" kui Ain Prosa 12osalises draamasarjas "Tuulepealne maa".

Tegelikult oleks lihtsam loetleda filme, kus Saksman pole osalenud.

"Detsembrikuumuse" võtete ajal oli õues 25 kraadi külma," meenutab ta. "Täna on 34 kraadi kuuma."

"Mis fanaatik? Ta on puhta hull," muigab teine Rakvere mees Jaanus Lekk, kes valmistub samuti massistsseenis kaasa lööma. Tegelikult on Lekk ise väikest viisi filmimees: praegugi on tal Jaan Krossi "Rakvere romaani" ainetel dokumentaalfilmi väntamine käsil. Nii et enamasti on ta kaamera taga, seekord aga kaamera ees.

Mehed kirjeldavad värvikalt eelmist võttepäeva, kus nad ehmunud hobuse asemel ise vankrit vedasid. Muljeid on palju, üüratult palju. Ainult et selleks tuleb valmis olla, et niisama passimist on ka palju. "See on vastupidavusala," võrdleb Lekk massistseenides osalemist spordiga.

"Täna paneme pommid plahvatama"

Tapa kultuurikoda on filmivõtete stardipaik, kus massistseeni rahvas saab esmalt ajastutruud riided selga ning seejärel grimeerija käe all näod ja käed mustaks.

Garderoob näeb välja nagu taaskasutuskeskuse riideosakond, kus võib leida kõike ja kõikidele suurustele.

Filmivõtetel osalevad ka lapsed, nooremad neist pole veel aastasedki. Teismelised sõjapõgenikud teevad aega parajaks, näppides trepil istudes oma nutitelefone.

Riietaja otsib leitnandiks sobivat meest, kriteeriumiks on pikkus.  "Temast teen ma leitnandi," jääb ta pilk pikemalt peatuma ühel uksest sisse astuval mehel, kel pole eesolevast aukõrgendusest veel aimugi.

Välisukse juures aega parajaks tegevad mehed, kes mängivad filmis Saksa okupatsiooni eel ja ajal Eestis tegutsenud vabatahtliku relvastatud organisatsiooni Omakaitse  liikmeid, uudistavad kampas ühte siledaraudset jahipüssi, mis olevat kergemast kergem, ning arutavad, kust saadakse veel musta püssirohtu.

"Täna pidi pauku saama," teavad nad rääkida, et võtteplatsil läheb täna andmiseks.

Pauku saab, kinnitab ka filmigrupis osatäitjatega tegelev Hiie Flus.

Kuid pauku ei tehta Omakaitse relvadest.

"Täna paneme pommid plahvatama," ütleb Hiie.

Lõpp on filmitud

Ühel Omakaitse mehel on näpu vahel sõjaajaloolase Hanno Ojalo värske raamat eestlastest sõjameeste võitlustest teise maailmasõja rinnetel − "Velikije Luki lahing".

Sündmused selles raamatus toimuvad aasta-paar varem kui need, mis toimuvad kolonelleitnant Leo Kunnase stsenaariumi järgi Elmo Nüganeni lavastatud filmis "1944".

Kas päevakohasem poleks lugeda vabal hetkel hoopis Mart Laari raamatut "Sinimäed 1944"? Nii nagu pealkiri ette ütleb, käsitleb film "1944" Eestis sel aastal toimunud sündmusi alates Sinimägedest kuni Sõrve sääre lahinguteni.

"Laari raamat on loetud," kostab Omakaitse mees, kes on täpselt sellise näoga, et tal on loetud ka Laari raamatud "Emajõgi 1944", "September 1944", samuti "Eesti iseseisvus ja selle häving", "Eesti sõdur II maailmasõjas" ja Ojalo "1939: Kui me valinuks sõja".

Nüganeni filmivõtted algasid mullu sügisel Valga lähedal. "Lõpu filmisime eelmisel aastal ära," kostab Kirde kaitseringkonna staabi väljaõppe osakonna kapten Marek Vitsur.

Lõppu ma nüüd küll ette teada ei taha. "Ega ma ei ütlegi," muigab Vitsur ning räägib hoopis sellest, et filmivõtetel löövad peagi kaasa ka ajateenijad. Kujutan ette, et see on elamus nendele missugune.

Kaitseministeerium, kes toetas omal ajal Nüganeni filmi "Nimed marmortahvlil", toetab ka tema uut filmi − rohkem kui 400 000 euroga, lootes sellest tõepärast ning korralike lahingustseenidega linateost, mis rahva kaitsetahet suurendaks.

Filmi püütakse teha ajalooliselt väga täpselt: Leo Kunnase kirjutatud stsenaariumi on lugenud ka Mart Laar, detailide täpsust on aidanud saavutada sõjaajaloohuviliste klubi Frontline.

Et vale mees valede pagunitega ringi ei lippaks.

Võtteplatsil 83 vabatahtlikku

Flusil on riided selga ja grimmi peale saanud sõjapõgenikud ja Omakaitse mehed kokku loetud: massistseenis osaleb täna 83 inimest.

Eh, ma oleks olnud 84.

Enne veel, kui kõik see mees bussidega võttepaika sõidutatakse, söödetakse rahval kõht täis.

Söögilahvka ees sokutab ennast sappa ka varajase ärkamisega papi, kilekott saagivalmilt näpus. Paraku pole filmifirma sotsiaalosakond ning taarakorjaja peab minema mujale jahti pidama.

Kohale saabuvad ka kaitseväe meedikud, kes annavad võtteplatsil vajaduse korral esmaabi. "10kuune pidas ka selle kuumaga vapralt vastu," meenutab Kirde kaitseringkonna nooremveebel Polina Kuusik eelmist võttepäeva.

Päris juhtumiteta see siiski ei möödunud: üks suur sõjapõgenik sai herilaselt pihta ja ühe 5aastase sõjapõgeniku näo peal jalutas puuk.

"Ega valuvaigistit ei ole?" pöördub üks põgenik meediku poole juba varahommikul.

"Vaikust!" hüüab Flus kultuurikoja trepil häälega, mille peale hoiab ka läheduses kraaksunud vares oma noka koos vähemalt kolm päeva.

Kui laibad liiguvad

Flus loeb enne teele minekut sõnad peale, et sõjapõgenikud, kel kohver näpu otsas, pistaksid sinna veepudeleid, sest vett läheb sellise kuumaga ohtrasti. Ja et võtteplatsil oldaks üksteise suhtes tähelepanelikud. "Ärge mängige kangelasi," manitseb ta mehi, et need vajaduse korral ikka abi vastu võtaksid.

"Jälgige, mida teised teevad, ja ärge tehke seda, mida nemad ei tee!" Need sõnad on mõeldud rebaste kõrvadele ehk siis neile, kellele on tänane võttepäev esimene.

"Palun katsuge meelde jätta, kuhu kukute, muidu on raske monteerida, kui laibad liiguvad," kostab Flus, olles eelnevalt teada andnud, et täna on tsiviilelanikest sõjapõgenike seas esimesed langenud. "Täna läheb laskmiseks ja pommitamiseks," kordab ta.

Kell on kümme läbi, kui bussid lähevad lõpuks võtteplatsi poole liikvele.

Täies koosseisus

Sidronite pere Rakverest on tulnud võtetele täies koosseisus: 11kuune Tuuli, 2,5aastane Mihkel, 4aastane Karli, 6aastane Joosep, ema Liivi ja isa Silver ning vanaema Mairi ka.

"Vanasti oli eesti peredes lapsi pigem rohkem kui vähem, nii et me peaksime siia sobima," kostab Liivi pärimise peale, mis neid võtteplatsile tõi. "Pealegi on Karli sõdurite fänn, see oli ka üks põhjus. Täna pidi tulistatama ja ka lennuk lendama, see on ju lastele huvitav."

Paraku pean Liivit kurvastama, sest pauku küll saab ja kui eelnevalt räägiti tõepoolest lennuki kaasamisest, siis nüüd jäävat see ära.

Liivi pere näeb ajastutruus riietuses välja nagu päris − nagu ajamasinaga 1940. aastatest tänapäeva toodud.

Võtteplatsile on saabunud ka SS-mehed, õlal legendaarsed Saksa püstolkuulipildujad − šmaisserid. Tegemist on sõjajaloohuviliste klubi Frontline meestega, kes riietajate abi hommikul ei vajanud: neil on oma riided ja oma relvad.

"Sõjapõgenikud, palun tähelepanu!" See on Elmo Nüganen, kes räägib, mis täna juhtuma hakkab. "Sõbrad, istuge maha ja kuulake."

Juhtuma hakkab see, et põgenike kolonn saab ülelendavalt lennukilt paar pommi kaela.

"On arusaadav?"

"Filmime täna episoodi, kus tsiviilelanike kolonni ründavad lennukid. Lennukeid reaalselt ei ole, need tehakse arvutiga juurde," selgitab Nüganen.

Kell on 10.30, kui tsiviilelanikud jagunevad kahte kolonni, mis saavad nimeks suur kolonn ja Sepo kolonn − episoodis kaasa tegeva näitleja Sepo Seemani järgi.

Sepo peab lennukite ilmumise ajal hakkama rahvast tee pealt metsa pakku ajama. "Lennukid, lennukid! Põgenege! Minge metsa, kõik metsa!" Nüganen räägib seda, mida Sepo peagi rääkima hakkab. "Aga inimesed ei saa veel täpselt aru, nad on peata olekus. Lennuk on juba lähedal ja siis tuleb esimene kuulipildujavalang rahva suunas. See on teile täiesti ohutu. Me laseme valangu õhku kaadri taga. Pärast seda kui kuulete tulistamist ehk kui lennuk on avanud teie pihta tule, siis on täielik kaos, kisa ja karjumine, keegi ei tea, kuhu minna. Sepo karjub: "Minge metsa!" Ja te hakkategi metsa poole jooksma − päästva metsa poole. Seejärel algab pommitamine. Kõik see ei toimu jutti, vaid pisikeste juppidena ning me räägime vahetult enne veel läbi. Praegu ma räägin suures plaanis, generaalplaanis. On arusaadav?"

Tundub, et on.

Jooks laengute vahel

"Jooksutrajektoor tuleb proovis meelde jätta," loeb Nüganen sõnu peale. "Lõhkelaengud on ohutud, kui inimene on 10 meetri kauguses. Lõhkelaengud on tähistatud, proovide ajal te näete neid. Võtte ajaks võtame tähistuse ära, selleks ajaks peab teil teekond selge olema."

Kõrvalt vaadates ei tundu see üldsegi ohutu.

"Tähtis on see, et läheks suureks kisaks ja karjumiseks. Vankris võib keegi lastest püsti tõusta ja näidata näpuga lennukite peale. Vaadake ise, kes seda teeb."

Teeb näitleja Külli Teetamme poeg Rasmus.

Režissöörilt veel viimased õpetussõnad: "Täitke kõiki meie käsklusi! Varuge kannatust! Jooge veel enne! Võtke rekvisiidid ja lähme paika! Rivistada kõigepealt suur kolonn!"

Nüganen sülitab kolm korda üle õla ning võttepäev platsil võib alata.

"Läks!"

"Palun vaikust platsil! Oleme prooviks valmis?"

"Oleme valmis."

"Vaikust! Ja proov... läks!"

Sepo on unustanud päikeseprillid ette.

"Tänapäevased asjad peitu!" tuletavad režissööri ruuporitega abilised sõjapõgenikele meelde. "Proov on nagu päris!"

Duubel üks. "Läks!"

"Sepo, hakka karjuma!" nõuab Nüganen.

Sepo hakkab, koos temaga ka üks kõvast kisast ära ehmatanud poisike vankris.

"Hakka kohe karjuma: "Lennukid, lennukid! Minge metsa!" Aga keegi praegu ei lähe veel metsa!"

Duubel kaks.

"Stopp! Väga hea," on režissöör rahul. "Palun toome nüüd hobuse vankri ette ja tõstame lapsed vankrist maha."

Ohutuse mõttes, et kui hobune peaks taas hakkama perutama.

"Proov hobuse ja tühja vankriga, kolonnid paigal, Sepo karjub."

Kell on 11.30.

"Palun heli!"

"Hobune ära! Vanker meile jätta!"

Heli käib.

"Esimene kolonn, läks! Sepo, läks!"

Sepo: "Kõik metsa!"

"Sina ei lähe metsa!" on hobuse omanik suksuga hädas, sest innustava hääletooni peale läheb temagi liikvele.

"Kaader neli, duubel üks."

"Lonni, sul olid prillid ees," ei jää Nüganenile need ta näitlejast abikaasa Anne Reemanni alias Lonni ninal märkamata.

Ruuporiga abiline võtab igaks juhuks prillid ta käest üldse ära.

Aga päike kõrvetab, ja kuidas veel.

Proovis tuleb väike paus, sest mööda sõidavad tuletõrjeautod.

Neid on mitu.

Ilmselt on tulekahju suur.

Kaader viis, duubel üks.

Kaader viis, duubel kaks.

"Aitäh! Hobune ära!" jagab Nüganen käsklusi.

"Kas vankrit on vaja?"

"Vanker meile jätta!"

Ta saab surma?

"Emme, näe, vaata, lennuk!"

"Emme, näe, vaata, lennuk!"

Ja enam-vähem samas sõnastuses tehakse väikese Rasmusega jutti neli heliduublit.

Proovid läbi, järgnevad võtted − ikka duubel üks ja duubel kaks.

Kell on pool üks, kui võtteplatsil hakkab lõpuks plahvatama.

"Valmistume prooviks! Proovis on lasud, tulevad tugevad helid," hoiatab režissöör. "Märguandeks on automaadivalang."

Lapsed saavad tropid kõrva.

"Täisproov kaamerate ja liikumisega!"

Nüganen näitab Külli Teetammele, kuidas ta võiks kukkuda.

Ta saab surma?

Võib-olla siiski ainult haavata?

Külli mõlema käe otsas on väike põngerjas ja ka nemad peavad kukkuma.

Ka nemad saavad surma?

Ja ka Seeman peab kukkuma.

"Automaadivalang − varjume! Päris plahvatused − kõik metsa!"

Plahvatusi ei järgne: pürotehnikutel on tõrge.

Kui püro on valmis, katab pilv päikese.

Ootame.

Kuni pilv ära läheb.

Kaader 7, duubel 7. "Läks!"

Külli ja lapsed kukuvad, Sepo kukub. Kõmakad on kõrvulukustavad.

Kõik on korraga väga reaalne. Liiga reaalne − need kaks väikest last Külli käe otsas, kes kukuvad, pommiplahvatused ja surm.

Pisarad tikuvad seda vaadates silma. Jestas, mis siis veel kinos juhtuma hakkab!

"Me loodame, et tuleb hea film, mis liigutab eestlaste südameid," on filmi produtsent Maria Avdjuško öelnud.

Mis ajalugu see meil küll on, mis nutma ajab?

Väikese rahva ülekohtune ajalugu.