Secret Service naudib uusi hiilgeaegu Venemaal

Intervjuus võtsid juhtrolli Secret Service`i hittide põhiautor Tim Norell (vasakul) ja teine bändi asutajaliige, klahvpillimängija Ulf Wahlberg (vasakult teine). Bändi värskemad liikmed - laulja Mikael Erlandsson ja bassimängija Mats Lindberg vestlusse ei sekkunud. Foto: Matti Kämärä

Enne kui Secret Service sõitis kaevurite päeval politsei eskordi saatel Toila laululavale, vestles Põhjarannik bändi asutajaliikmete Ulf Wahlbergi ja Tim Norelliga Toila spaahotellis, kus legendaarne Rootsi bänd kolm päeva peatus.

Ma ei tea, kas olete kursis, et sel kolmapäeval väisab Eestit Barack Obama ja USA salateenistus on ammu kohal visiiti ette valmistamas. Teie ajastus on suurepärane, arvestades bändi nime, mis tähendab tõlkes salateenistust. On sellel ameeriklastega midagi pistmist? 

Ulf: Jah, loomulikult oleme Obama visiidiga kursis, me teeme ameeriklaste salateenistusega koostööd. (Muigab.)

Ameerikal pole tegelikult meie bändi nimega mingit seost. Kui me alustasime (1979. aastal tulid kokku endine laulja Ola Håkansson, Tim Norell ja Ulf Wahlberg, et osaleda populaarsel Rootsi lauluvõistlusel - toim.), polnud meil nime ja kellelgi polnud esialgu aimugi, mis see peaks olema.

Tim: Meie esimene laul, mille koos tegime, oli "Oh Susie". Inglise keeles laulmine polnud tollal Rootsi artistide seas eriti populaarne - enamik laulis rootsi keeles. Samuti ei kasutatud laialdaselt süntesaatorit. Keegi ei teadnud, kes me oleme - olime rootslastele saladus.

Ulf: Küsisime plaadikompanii mänedžerilt, kas tal on bändi nime osas ideid. Tema pakkus Secret Agency. See ei kõlanud nii hästi kui Secret Service, mis lõpuks sõelale jäi.

Tim: Olime algul nii "salatsevad", et ma ei pannud isegi enda kui laulude looja nime plaadiümbrisele. Samuti eelistasin esinemiste ajal jääda lava taha. Nii et me laulsime inglise keeles ja kasutasime süntesaatorit, mis oleks võinud täielikult välistada edu Rootsis. Sellest hoolimata sai "Oh Susie`st" tõeline hitt. See oli number üks 29 riigi edetabelites ja muutis meie jaoks kõik.

Olete sel suvel esinenud ehitajate ja keemikute päeval Venemaal, nüüd siis aitate tähistada kaevurite ametipäeva. Kas laulate kaevuritele samu laule, mida ehitajatele ja keemikutele? 

Ulf: Mitte päris. Repertuaari me vastavalt üritusele veidi muudame, aga kõige oodatumad laulud on ikka "Ten O`clock Postman" ja "Flash in the Night".

Tim: Tegelikult sõltub ka esinemiskohast. Näiteks Rootsis küsitakse peamiselt "Oh Susie´t" ja Prantsusmaal "Flash in the Night`i". Ja kui läheme Lõuna-Ameerikasse, siis seal on kõige kuumem hitt "Ye Si Ca". Eri riikides on publikul veidi erisugune maitse.

Secret Service tuli uuesti kokku 2006. aastal, kui teid kutsuti Moskvasse retrosõu peaesinejaks. Sellest ajast peale tuuritate peamiselt Venemaal, isegi teie bändi ametlik kodulehekülg asub Vene aadressil secretservicemusic.ru. Miks teie suurimad fännid just idablokis elavad?

Ulf: Kindlasti on oma osa bändi nimel, mis on millegipärast väga ligitõmbav. Nostalgiat 1970. ja 1980. aastate muusika järele võib seletada ka sellega, et Nõukogude Liidus sai lääne popmuusikat kuulata jaopärast.

Tim: Üks põhjus on see, et meid kutsuti esinema Saksa DV telesaatesse, mis läks eetrisse vana-aastaõhtul kogu kommunistlikus blokis, sealhulgas Kuubas. See oli 1981. või 1982. aastal. Meie etteastel oli tohutu menu. Meie ei teadnud sellest tollal midagi, sest tegime oma esinemise ära ja läksime koju tagasi. Muuseas, minu naine Lena, kes on pärit Venemaalt ja kolis 1990. aastatel Rootsi, oli samuti seda uusaastaöö telesõud näinud.

Pärast teleesinemist ei saanud me küll ühtegi esinemiskutset Nõukogude Liitu, ent üleliiduline heliplaadifirma Melodija ostis õiguse anda välja tuhat või kümme tuhat meie plaati. Huvitav oli see, et rääkisime hiljem Universali bossiga, kes oli sellega kursis, ja tema ütles: "Poisid, kas te teate, kui palju teie plaate tegelikult müüdi? Kümme miljonit!"

Kas teid morjendab, et saate pärast taasühinemist esinemiskutseid peamiselt Venemaale ja Ida-Euroopasse ega ole nõutud meelelahutajad oma kodumaal Rootsis?

Ulf: Meil on siin kandis nii palju tööd - Venemaa turg on ju hiigelsuur. Meil poleks aegagi mujale minna.

Tim: Nii Venemaa kui Eesti publikule on väga tore esineda, sest nad on tõelised meie muusika armastajad. Fantastiline publik, paljud teavad kõiki meie laule. Mäletan seda šokki, kui tulime 2006. aastal uuesti kokku: me polnud aastakümneid laval olnud ja Moskva olümpiastaadionil tervitas meid 40 000pealine publik. See võttis jala veidi värisema. Laval aga kogesime, et publik teadis meie laulusõnu paremini kui me ise. Olime väga üllatunud, et rahvas meist niimoodi vaimustus.

Kuna teie tööpõld on praegu Venemaa, siis võib arvata, et te ei ühine Venemaa-vastaste sanktsioonidega ega lõpeta sealsetel lavalaudadel esinemist?

Ulf: Hoiame muusika ja poliitika lahus. Loomulikult on meil oma arvamus, aga kui me läheme lavale, siis on meie ainus eesmärk teha inimesed õnnelikuks. Muusika on üks asi, mis inimesi ühendab, mitte ei lahuta. Oleme liiga väikesed tegijad, et midagi rohkemat suuta.

Bändi praeguses koosseisus laulab Mikael Erlandsson, kes sobib nii oma häälelt kui välimuselt hästi Ola Håkanssoni kohale. Ola ei soovinud lavale naasta, öeldes, et ei taha olla vananev popstaar. Kas teie tunnete end vanana?

Ulf: Tunneme küll.

Tim: Ola eelistas alati töötada stuudios, mitte laval.

Ulf: Mikael on 17 aastat noorem kui Ola ja nüüd on meil väga lai vanuseline koosseis: osa bändiliikmeid on 50 pluss, osa üle kuuekümne.

Veetsite Toilas kolm päeva. Kas saite ka puhata?

Ulf: Jah, jalutasime mere ääres ja käisime saunas - mul on ka oma kodus saun. Kiituseks peab ütlema, et Toila spaahotellis on fantastiline köök. Toilast sõidame korraks koju ja siis oleme oodatud Sevastopolisse.

Eelmise kaevurite päeva peaesineja oli Thomas Anders. Kui palju teie retrostaaridega kokku puutute?

Ulf: Venemaal näeb neid kõiki. Oleme mänginud koos Deep Purple`i, Uriah Heepi, Boney M-i ja teiste omaaegsete tähtnimedega. Thomas Andersiga olen Facebookis kontakti jäänud.