Oja ja mägi pakuvad aiasõbrale väljakutseid

Kaarin Oras peab oma koduaia väärtuseks mitte üksikuid lilli, puid ja põõsaid, vaid vaateid ja eri tasapindu. Foto: Matti Kämärä

Kalvi mõisa kunagine aednik Kaarin Oras on kujundanud ka oma koduaia mõisaõue vääriliseks. Ojamäe talus pole küll saja aasta vanuseid puid ega põõsaid, ent vormimäng, eri tasapinnad ja vaated on muljetavaldavad.

Poolteist nädalat tagasi sõitis Ojamäe talu perenaine Kaarin Oras vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kutsel Paidesse. Eestimaa südames toimus kodukaunistamisaasta lõpetamine ning konkursi "Eesti kaunis kodu 2014" paremate tunnustamine.

Riigipea rääkis tublidele kodukaunistajatele, et seesmiselt ja ka väliselt kaunis kodu ei sünni suure rahaga, vaid see luuakse tegusate käte ja teadmistega. Iga hubase kodu rajamine nõuab ka ühte hoidmist ning koos tegemist.

See kehtib sada protsenti Kõrtsialuse külas asuva Ojamäe talu kohta. Nõukogude aja lõpus Suvi-5 projekti järgi ehitatud majas elab koos kolm põlvkonda. Majaehitusel on rassinud nii isa Urmas kui poeg Olari. Rohkem kui kahe hektari suurusel õuealal jätkub aga tegutsemiseks ruumi nii vanaperenaisel Kaarinil kui minial Triinul.

Kaks rohenäppu

Kui Kaarin veetis 2007. aasta suve tütre juures Ameerikas lapsi hoides, jäi aia korrashoid pooleks aastaks Triinu õlule. "Ta kartis vist, et külarahvas hakkab näpuga näitama, ja kui koju tulin, oli maja ümber ekstra palju lillepeenraid," muheleb Kaarin.

Öeldakse, et minia ja ämm ei mahu ühte kööki. Aga ühte aeda? "Meie mahume küll.  Minia on ka rohenäpp − ei karda rohtu. Aga nüüd on tal kolm väikest last ja aia jaoks jääb vähem aega."

Oma koduümbrus jäi sel suvel tagaplaanile ka Kaarinil endal, sest põhiaur läks hoopis Rannu pargi korrastamisele. Omal ajal oli haljastamiskirega agronoom üks selle rajajatest.

"1980. aastal, kui Moskvas toimusid suveolümpiamängud, pidid kõik teeääred ilusaks saama ning Rannu küla oli siis veel ilma puude ja põõsasteta. Olin tollal lapsepuhkusel agronoom ja mind oli hea ette lükata. Läksin veel Räpinasse õppima, et saaks teadmisi iluaiandusest, ehkki tollal õpetati seal palju rohkem küüslauku ja kapsast," meenutab Kaarin.

Puud ja põõsad annavad toonid ka Ojamäe talus. Näiteks säästeti hoolega majaesist kauni võraga mändi. "Maja saigi siia niimoodi kaenlasse pandud, et see mänd jääks alles. Aga juured said ikkagi kannatada ja vähehaaval mänd kuivab. Sellepärast istutasingi eelmisel aastal kalda-viinapuu, mis ronib mööda kuivanud haru. Sügisel värvub see kollaseks."

Puude-põõsaste valikul ei lähtu Kaarin ainult vormist ja värvist, vaid isegi tüve välimusest. Näiteks amuuri toomingat igatses ta just tema siidise puukoore pärast. "See on tal nagu kasel, küll pruunikam, aga samamoodi lipendab."

Lilled ei jäta küll Kaarinit ükskõikseks, aga sellise kirega ta neist ei räägi. "Paljud inimesed imetlevad ühte ilusat lille, hooldavad ja kallistavad seda, aga mulle meeldivad just vaated, eri tasapinnad."

Tasane krunt poleks Kaarini tähelepanu köitnud − see olnuks fantaasiarikkale naisele liiga igav. Ojamäe talus on aga nii oja kui mägi, mis pakuvad aiakujundajale põnevaid väljakutseid.

Samm-sammult täiuslikkuse poole

Kui Kaarin jäi 2005. aastast koduseks, võttis ta ümbruse kujundamise tõsisemalt käsile. "Mulle meeldib looduslähedus, et haaran mereroika ja teen sellest midagi, või lohistan kusagile kivi. Ojaga näeme muidugi kõvasti vaeva − et vesi kevaditi kaldaid ei lõhuks ja setteid ei tekitaks, täidame kaldaid kogu aeg kividega."

Ojapõhi ja org tõmbavad ligi ka öökülmi, mis toovad igal aastal kaasa mõne halva üllatuse. "Tänavu oli isegi nii, et naaberkülas Rannul hakkasid sirelid kaks nädalat varem õitsema kui meil. Ja viimane külm võttis meil ära astelpajuõied − Rannul on kõik astelpajupõõsad vilju täis."

Kaarin nimetab käesolevat katastroofiaastaks, mida suur suvesoe siiski kompenseeris. "Kui ühelt naiselt "Maahommikus" küsiti, kuidas tal aiast jõud üle käib, siis ta ütles väga hästi: "Kevadel vaatan, et oi, linnud juba tulevad. Siis kükitan maha ja hakkan rohima. Sügisel tõusen püsti ja vaatan: oi, linnud lähevad." Nii ta kipub olema. Ongi hea, et sel suvel oli pikalt soe ja sai vahepeal käia meres suplemas."

Seda, et maakondlik heakorrakomisjon esitas Ojamäe talu presidendi auhinnale, peab ta siiski ennatlikuks sammuks. "Aed pole veel täiuslik, oleks tahtnud kõik aianurgad enam-vähem korda saada," räägib täiuseotsingutel perenaine.

Samas on viivitus üks kord juba kätte maksnud. Kui Kaarin töötas veel Kalvi mõisa aednikuna, palus ta tunnustamisega oodata. "Ütlesin ikka, et veel on toores, tiigid ja paviljonid tegemata, aga lõpuks müüdi mõis maha ja see ei saanudki presidendi auhinda."

Nüüd, kui Kalvi mõisal on uued, Venemaa ärimeestest omanikud ja territoorium on võõrastele suletud, saab Kaarin oma kunagist kätetööd imetleda varbaia tagant.

"See on paratamatus ja igasuguste paratamatustega tuleb leppida. Hea, et nad ümbrust ikkagi hooldavad. Võib-olla tuleb neil mõte mõis kunagi maha müüa. HenningLykke Jensen [mõisa kunagine taanlasest omanik − toim.] ütles Kalvi mõisa matustel, et pole midagi, nelja aasta pärast on ta jälle rikas mees. Peaks talle ütlema, et neli aastat on möödas − hakaku nüüd peale passima ja ostku tagasi."