"Ma ei oska korvpalli laulmisega kuigi hästi seostada"

Rauno Pehka teisest plaadist on puudu vaid paari laulu jagu sõnu. Foto: SCANPIX

Sel reedel kuuleb Illukal laulmas Rauno Pehkat. Jaa, jaa − sedasama Pehkat, kes tuli 1991. aastal Kalevi korvpallimeeskonnas NSV Liidu meistriks.

Pehka kui NSV Liidu meister. Pehka kui Eesti, Läti, aga ka Belgia meister − ta on meister jätkuvalt, sedapuhku Eesti seenioride meister.

Seda mängu, mis tegi Eestist NSV Liidu meistri, ei unustata ilmselt kunagi. Kas niimoodi ka juhtub, et tulete, kitarr kaenlas, aga publik tahab teiega hoopist korvpallist rääkida? Et sa, poiss, laulad küll ilusasti, aga küll see oli ikka ilus, kui Kalev finaalis Leningradi Spartakile pähe tegi − 85:77.  

Publik sellistel õhtutel nii väga küsimusi ei esita, aga eks ma ise räägin, ka korvpallist. Ennast tuleb ju kõigepealt tutvustada, sest paljud ei tea mind.

Kes siis Pehkat ei tea? Ka teie esinemiskuulutust lugedes on kõigil ikkagi esimene mõte − see on ju see korvpallur!

No jah, oleneb, mis vanuses inimesega on tegu. Noored ei pruugi mind tunda.

Lugusid sellest ajast, kus te koos Soku, Kuusmaa, Metstaki, Kullamäe, Karavajevi, Nageli, Babenko ja teistega mehetegusid tegite, kuulavad ilmselt nemadki mõnuga. 

Midagi ma vahetevahel ikka räägin, kuid ma ei oska korvpalli laulmisega kuigi hästi seostada.

Võtame selles seoses, et millal te peale korvpalli võtsite kätte kitarri?

Ma võtsin kitarri Riiga sõjaväkke kaasa ning hakkasin seda harjutama. Ma olen iseõppija. Enne seda olin ma õppinud akordioni.

Seda ma kuulen küll esimest korda, et üks poisslaps hakkab vabast tahtest akordioni õppima.

Ma olin siis 16aastane, kui jäin suvel haigeks ning toast välja ei tohtinud minna. Toas oli aga akordion ning kuna midagi targemat teha polnud, võtsin selle kätte ning hakkasin uurima, mis pill see on, kus ühel pool on nupud ja teisel pool klahvid. Hakkasin harjutama, täitsa vahva oli.

Akordionimänguga laulmine tavaliselt ei kaasne, küll aga kitarrimänguga. 

See see häda oligi. Jah, mulle meeldis kitarri mängida, kuid ma ei tahtnud olla eeslaulja, sest tavaliselt pole kellelgi sõnad peas ning käib üks ruira-ruira. Et seda vältida, hakkasin ise laule kirjutama. [Muigab.] Naljapärast sai ka lindistatud ning kuna kõigile meeldis, ärgitati mind plaati tegema. Stuudios pandi tümps taha, kuid ma pole tantsumuusika huviline: mulle meeldib rohkem akustiline, intiimne muusika. Asi jäi katki, kuid ühes teises stuudios sain plaadiga ühele poole. Pärast seda olen ma kirjutanud veel hulga laule. Teisest plaadist on puudu veel vaid paari laulu jagu sõnu, kuid nii on see juba mitu aastat.

Mis oli määratud tulema, see tuli − ühes stuudios või teises. 

Tegelikult ma ei pretendeeri ei laulja ega pillimehe kohale ning need pealkirjad lehes, mis omal ajal olid, et Pehka otsustas lauljaks hakata, mulle rõõmu ei teinud. Järgnesid kommentaarid, kuid nende suhtes olen ma üsna tundlik. Nüüd ma tean, et mu lugudel on oma kuulajaskond ja need, kelle arvamus mulle korda läheb, on kiitnud asja heaks.

Rohkem polegi vaja. Kellele ei meeldi, see ärgu kuulaku! Ärge nüüd nii tundlik ka olge!

[Muigab.] Just. Proovin mitte olla.

Kuid ma loobiks teie suunas ka paar kriitikanoolt. Teid pole YouTube'i veebisaidil ollagi. Mõtlesin, et kuulen kõik Pehka laulud ära, aga kaks neid seal vaid oligi. No kuulge, endale tuleb ikka reklaami ka teha, seda enam, kui see on tasuta!

Ma peaksin võtma selle käsile, kuid kogu aeg on nii palju tegemist, et ei saa plaadist puudu olevaid sõnugi ära tehtud.

Sellega on väga lihtne: teid tuleb tuppa kinni panna ja enne välja ei saa ning süüa samuti, kui sõnad paberil. 

Ma olen ju korvpallur, elu trennis ja võistlustel möödunud − mul need asjad nii lihtsalt ei lähe. [Naerab.]

Nagu loomingulistel inimestel läheks kõik kogu aeg lepase reega. Aga ise te teema praegu taas korvpallile keerasite. Te olete ju jätkuvalt korvpalliga seotud. 

Jah, ma olen Audentese spordigümnaasiumis korvpallitreener. Peale selle treenin ma spordiklubis 10-11aastasi poisse.

Teie kolleegiks on teie endine treener − Jaanus Levkoi.

Jah, tema on tüdrukute osakonnas, mina olen koos Indrek Visnapuuga poiste osakonnas.

Ka üks teie poeg mängib, kuuludes juba Eesti korvpallikoondisesse. 

Tegelikult mängivad mõlemad. Teine on koondise jaoks veel liiga noor, eks paari aasta pärast paistab. Aga mängida tahavad mõlemad, kätt ma ette panna ei saa.

Teil olevat uhke sporditeemaliste märkide kogu. Kas see on teil ikka alles?

Ma ei ole fanaatiline koguja: ma olen lihtsalt need märgid alles hoidnud, mis on ise minuni jõudnud. Kui ma töötasin Eesti korvpalliliidus, olid need märgid mul kabineti seinal ning neid vaadati huviga. Tulemus oli see, et korvpalliliidus hakkasid teisedki märke koguma.

Läheme laulmise juurde tagasi. Kui palju teil neid omaloodud laule on?

Ligi 30.

Nii et kui Illukal palutakse lisalugusid, ei pea te hakkama kordama.

Ei pea.

Kui palju teid üldse esinema kutsutakse?

Mul ei ole asjaajajat ja ma ise neid esinemisi ei otsi. Samas ma ära ei ütle, kui kutsutakse. Viimane esinemine oli mul alles möödunud pühapäeval Tallinnas Uue Maailma festivalil, kus oli väga lõbus: minuga koos tuli lavale Jaan Pehk.

Läks mõnusaks jämmimiseks?

Jah, see oli tore.