Isegi N. Liidu juht Andropov ei saanud Eesti jõhvikata hakkama

Tänavune seenesügis on laadinud küllap täis kõik külmkapid, aga nüüd võiks pöörata pilgud jõhvikasoode poole! Foto: Mikk Sarv

Äsja Kristel Vilbastelt ilmunud kuremarjapiiblist saame teada, et Ida-Viru pole ainult energiamaakond, vaid ka meie rahvusmarjaks pürgiva jõhvika peamine kodu. Selle valguses on vahest ka arusaadavam, miks just Jõhvi maakonna keskuseks on tõusnud. Igatahes kõlbab mari nii otse suhu, ületalve seisma kui padaje.

Sult ilmus äsja kirjastuses Varrak vahva raamat - võib öelda kuremarjapiibel - nimega "Jõhvikas". Kuidas see sündis?

Mõte jõhvikast raamat kirjutada on mu peas idanenud juba 20 aastat. Mu vanemad Henn ja Juta Vilbaste olid jõhvikakasvatajad ja sordiaretajad. 1990ndate aastate algul palus kirjastus Valgus mu isal kirjutada raamatu jõhvikast, ja kuigi ta oli hea kirjamees, meeldis talle rohkem asju teha ja ellu viia kui neid kirja panna. Ja et ma olin just tollal läinud tööle ajakirja Eesti Loodus toimetajaks, siis saatis ta kirjastuse inimesed minu juurde. Aga just ülikoolipingist tõusnul ei tule kirjutamine sugugi välja, teaduskeel, mida ülikoolis õpetatakse, ei ole tegelikult mõnus lugeda.

Mul võttis seitse aastat meie parimate looduskirjanike lugusid lugeda ja parandada, enne kui sain aru, millises keeles tuleb loodusest rääkida. Aupaklikult, teda jäägitult armastades ja iga detaili märgates. Tollal, 1994. aastal, sai pärast isa ootamatut surma kirja vaid väikene, 16-leheküljeline brošüür jõhvikakasvatusest. Aga aja jooksul vahetasin emaga kirju ja need seisid mu kirjutuslaua alumises sahtlis. Kui mu kodu Vilusis 2011. aastal maani maha põles, siis imekombel pääses suurest kuumusest Eesti lipu, tulekustuti ja arvutite kõvaketaste kõrval ka minu kirjutuslaua sahtlite sisu. Ja selles nahkkaust jõhvikauurimuste, artiklite ja ema kirjadega. Ju see oli märk, et raamat tuleb ära kirjutada.

Eelmisel sügisel asusin vaatama, mis omaaegsest suurest tööst jõhvikasoodes järele jäänud on. See oli veidi ehmatav. Aga hea meel oli tõdeda, et kõik kuus mu vanemate aretatud jõhvikasorti on meie ainsa jõhvikataluniku Toomas Jaadla hoolsa ja kaitsva käe all Marjasoo talus säilinud ning on vaid vaja veidikene huvi, et need jõuaksid sealt taas Eesti koduaedadesse mitte eriti maitsva ja kapriisse suureviljalise jõhvika asemel, mida aianduspoodides müüma on hakatud.

Juba eessõnas arvad, et jõhvikas peaks olema meie rahvusmari. Miks?

Jõhvikas ongi rahvusmari - isegi arvamata. Ei ole meil ühtki teist marja, mis oleks nii väärtuslik. Seda nii oma raviomaduste kui ka säilimise poolest. Jõhvikat pole vaja konserveerida, ta säilib külmas hoituna kevadeni ka korvipõhjas ja tuleb appi siis, kui teda vajame. Jõhvikas on olnud palavikualandaja, mille poole kõige suuremas hädas pöördutakse. Ja seda juba 200aastaste raamatute soovitusel. Ta on vererõhualandaja, seda nõukogude aja tabletipuuduses, mil rabade ääres algas septembri teisel nädalavahetusel tõeline laulupidu. Auto oli autos kinni, buss tuli bussi järel. Julgemad trügisid rappa juba taskulambi valguses. Mõned riskisid looduskaitseinspektorite kadalipust läbi murda juba varem.

Aga see mari on olnud ka elatusallikas. Just Alutagusel ja Ida-Eestis, kus on meie kõige paremad jõhvikaalad, on see olnud lisasissetulekuallikas või ka ainus elatusvahend. Enne Teist ilmasõda oli Eestis marjade korjamine oluline sissetulekuallikas 4000-5000 inimesele ja seda peamiselt suurte linnade turgude läheduses. Enamik marju viidi turgu, aga Narvas oli kombeks suur osa marju müüa käest kätte väljaspool turgu.

Kusjuures turule toodud metsamarjad osteti enamasti samal päeval ära. Nõukogude ajal polnud mingi probleem teenida sügisel marjakorjamisega 500-1000 rubla, selle eest sai osta tollal pisemat sorti maja. Nii et meie toitja, ravija ja elatise andja väärib kandma rahvusmarja nime.

Jõhvikas assotsieerub kindlasti Jõhvi elanike nimega. Selle linna promenaadil on isegi jõhvikakujulised valgustid ja istmed. Samuti, imestasin, on raamatus mitmeid tarkusi just Jõhvist kogutud.

Ma arvan, et nii nagu see vapper sootaim, kes suudab kasvada seal, kus iga teine taim hätta jääks, on oma nime saanud selle pisikese jõhvi või elusoone järgi, mille otsas väärtuslik mari ripub, nii on ka Jõhviga - see linn on tõmbekeskus kõigile ümberkaudsetele küladele ja teid mööda nagu jõhve pidi voolavad väärtuslikud mõtted küladest inimestega maakonnakeskusesse.

Pole midagi imestada, et siit on rahvaluulekogujad jõhvikate kohta palju üles kirjutada saanud, sest siin on häid jõhvikasoid ja siin on mari ka au sees. Jõhvist on üles kirjutatud näiteks praegusele ajale nii oluline õpetus, mis vanemale rahvale nii omane tundub, aga noortele ehk veel teadmata on: "Kui tunnete, et kurk hakkab haigeks jääma, võtke 3-4 supilusikatäit jõhvikamarju, suruge need katki, segage juurde paar teelusikatäit mett. Süüa kohe ja aeglaselt. Pärast seda paar tundi mitte süüa ega juua. Seda protseduuri võib korrata paar korda päevas, kindlasti ka õhtul enne magamaminekut."

Omal ajal, kui kõik Eesti marjasood läbi käidi, hinnati, et Kirde-Eestisse jääb meie marjavarudest 25% (1500 t). 1969. aastal hinnati marjamaa ja saagi suuruse järgi parimaks 9 Eesti sood ja soostikku, mis annavad 60,8% jõhvikate üldsaagist terves Eestis.

On meie rahvas siis korilane? 

Meie rahvas on elanud metsaandidest ja seeläbi vapralt kõikidele hädadele vastu pidanud. Kaubanduskeskuste lumm teeb meid haigeks - säilitusainetega mikrolaineahjutoidud ja burgerid suisa tapavad. Tänavune seenesügis on laadinud küllap täis kõik külmkapid, aga nüüd võiks pöörata pilgud jõhvikasoode poole. Tänavu ei ole eriti hea jõhvika-aasta, talvekülm tegi taimedele liiga ja juunikuu lumi viis marjade valmimise hilisemaks. Aga roost ja rabaäärtest võib leida üllatuslikult ilusaid jõhvikamaid. Tänavu - liikumisaastal - tuleb jõhvikaid otsides lihtsalt rohkem liikuda. Aga jõhvika kilohind on tänavu ka poole kallim - Tallinnas küündib see juba 6,5 euroni.

Miks ja kuidas kuremari meile kasulik on?

Jõhvikamarjad on läbi aegade olnud tuntud ravim haiguste vastu. Mu 96aastaseks elanud emaema rääkis rahvatarkusele tuginedes, et iga päev tuleb ära süüa kolm jõhvikat, nii püsid terve ja elad kaua. Võimalik, et tal oli nii pikalt elamiseks eelsoodumus, aga rabaveerel elamine koos igal sügisel aita varutud ja pudelitesse pandud jõhvikatega andis talle pika ea.

Aga hädasid, mida jõhvikas ravib, on lõputult: see on vererõhuravim, kurgurohi, palavikualandaja, antiseptik, nahahaiguste ravija ja koguni täide eemaldaja. Mu raamatusse on kirja saanud põnevaid raviretsepte, mis rahvasuust kogutud.

Kusjuures on hämmastav, et enamik 20. sajandi alguse ja eestiaegseid ravimtaimeraamatuid ei maini jõhvikat kordagi ravimtaimena. Võimalik, et see on sellest ajajärgust pärinevate väheste arhiiviteadete põhjus. Küllap arvati teda pigem toidutaimede kilda ning raviomadused ei tulnud üleskirjutajatele ja pärimuse jagajatele seetõttu meeldegi.

Raamat sisaldab ka toredaid jõhvikaretsepte.

Jõhvika troonimine meie toidulaual sai alguse siis, kui talukööki jõudsid tärklis ja suhkur. Aga juba põliselt on ta olnud matuselaua verevärvi ehe. Minu lapsepõlvekodus oli iga pühapäevalõuna lahutamatu osa roosamanna - s.o mannavaht jõhvikamahlast. Igasuguste retseptide puhul, aga eriti rahvustoitude puhul kiputakse nõuandeid jagama stiilis "pane tunde järgi". Nii teadsin ka mina, kuidas seda toitu teha - aga kuidas panna see kirja nii, et teised ka saavad järele teha? Ja tuleb tunnistada, et jõhvika puhul oli kõige rohkem abi vanadest, nõukogudeaegsetest kokaraamatutest. Nii näiteks roosamanna retsepti saingi ju sinu ema kokaraamatust.

Otsisingi raamatusse kokku hulga retsepte vanadest raamatutest ja ka internetist. Tänapäevaste retseptide puhul oli põhiraskus see, et neis kasutatakse suureviljalist jõhvikat, meie oma - harilik jõhvikas - on tunduvalt hapum ja mahlasem. Aga ka maitsvam. Enim sai raamatusse valitud smuutide või mõnumehude retsepte, sest see on tõusev trend toiduilmas. Minu valitud ja katsetatud retseptid tegi läbi ning toidud pildistas pärnulanna Ragne Värk. Nii et tegemist on ka tõeliselt kauni kokaraamatuga.

Millised on su lemmikjõhvikahoidised?

Ma eelistan jõhvikaid süüa toorelt ja mitte palju korraga, sest ma ei armasta tegelikult väga hapusid toite. Aga mulle meeldivad jõhvikakastmed ja -tšatnid muu toidu kõrvale. Kõige lummavam on muidugi jõhvikanapsi tegemine. Marjade kahvliga läbitorkamine, nende piirituses hoidmine ja ootamine...

Usun, et iga raamatu kirjutamine on rikastav tegevus - mitte et tasud liiga suured oleks -, aga mis oli kõige põnevam asi, mida jõhvikaraamatut kirjutades teada said?

Kõige põnevam on see, mis juhtub pärast raamatu valmissaamist. See, kuidas jõhvikas ühtäkki jälle oluliseks ja jututeemaks tõuseb. Küllo Arjakasega Kuku Raadiosse raamatust saadet tehes rääkis ta sellest, kuidas NLKP peasekretäril Juri Andropovil pidi alati jõhvikamahlakann laual olema. Niivõrd tähtsaks peeti seda marja ka totalitaarses riigis, kus see oli ka üks peamisi välisvaluuta allikaid. Ja teades, et Nigula jõhvikauurijad pidid igal sügisel läbianalüüsitud suuri marju tööde jätkamise võimaldamiseks Moskvasse andamiks saatma, võib arvata, et Andropovi laual võis olla just meie kodumaine jõhvikas.