Seeni korjates peab ettevaatlik olema

Maailmas eksisteerib mitu tuhat seeneliiki. Neist ligikaudu 100 liiki võivad olla inimese tervisele potentsiaalselt ohtlikud ning 10-15 liiki surmavalt mürgised. Foto: NIINA VOROPAJEVA

Käes on seente korjamise ja hoidiste tegemise aeg. Ja seenesaak on tänavu erakordne. Milliseid toksiine leidub mürgistes seentes ja mis võib juhtuda, kui need inimese organismi satuvad? Millised on seenemürgistuse sümptomid? Nendele seenehooajal aktuaalsetele küsimustele palusime vastata Ida-Viru keskhaigla nakkusosakonna juhatajal Jelena Schmidtil.

Maailmas eksisteerib mitu tuhat seeneliiki. Neist ligikaudu 100 liiki võivad olla inimese tervisele potentsiaalselt ohtlikud ning 10-15 liiki surmavalt mürgised. Kahjuks ei ole kindlaid reegleid, kuidas mürgiseeni söödavate seente seast ära tunda.

95 protsenti mürgistusi leiab aset seente korjamisel tehtava vea tõttu − mürgist seent peetakse söögiseeneks. Ülejäänud 5 protsenti mürgistusjuhtumeid on seotud seente taotlusliku tarvitamisega nende hallutsinogeensete omaduste tõttu. Mürgistuse aste sõltub paljudest faktoritest: sellest, kus seen on kasvanud, kui palju tal on olnud toitaineid ja kui palju toksiine temas sisaldub. Paljudele toksiinidele ei mõju ei külmutamine, keetmine ega praadimine − seen jääb inimesele ikkagi mürgiseks ja ohtlikuks.

Mürgistuse sümptomid

Seenemürgistuse sümptomid võib nende ilmnemise järgi jaotada kolme rühma: varased, keskmised ja hilised sümptomid. Varased sümptomid ilmnevad 6 tunni jooksul pärast seente söömist. Need on põhiliselt oksendamine, iiveldus, nõrkus, kõhulahtisus, kuid võivad esineda ka allergilised reaktsioonid ja neuroloogilised häired (nägemishäired, liigutuste aeglustumine). Eraldi torkab silma higistamine − mürgistuse saanud inimesed on higist lausa märjad. Keskmised sümptomid ilmuvad 24 tunni jooksul pärast seente söömist. Selles staadiumis häirub maksa ja neerude töö. Hilised sümptomid ilmuvad 24 tunni möödudes ning on seotud neerude töö häirumisega.

Väga ohtlikud 

Tuntud seenetoksiinid on amatoksiin või alfa-amanitiin, mida leidub näiteks rohelises kärbseseenes, orellaniin (vöödikutes), güromitriin (kogritsates). Kaks esimest põhjustavad enamiku seenemürgistuse tagajärjel aset leidvatest surmajuhtumitest, kuna need toksiinid viivad maksa- ja neerukahjustuste tekkeni. Kogritsa puhul võivad mürgistuse tunnused sarnaneda epileptilise hooga.

Suremus sõltub inimese vanusest ja tervisest. Seened on kõige ohtlikumad lastele ja vanuritele.

Rohelise kärbseseene mürgistuse korral sureb inimene 50-60 protsendil juhtudest, kuid tänapäevase intensiivse ravi korral võib suremus väheneda 5 protsendini. Amatoksiinimürgistuse korral on haiguse latentne ehk varjatud periood 6-12 tundi. Pärast seda ilmnevad kõhuvalu, oksendamine, tugev kõhulahtisus, mis võib viia dehüdratsioonini − organismi veetustumiseni. See faas võib kesta 2-3 päeva ja lõppeda kas tervenemise või maksa ülesütlemisega. Kui maks üles ütleb, on vajalik maksa siirdamine. Nendel juhtudel, kui mürgistus maksa ülesütlemist ei põhjusta, kestab haigus täiskasvanuil 6-8 päeva ja lastel 4-5 päeva. Paar aastat tagasi oli üks patsient, kes sai seenemürgistuse (eeldatavasti sälk-kollanuttidega). Seentega olid teda kostitanud naabrid. Haiglasse sattus ta iivelduse, oksendamise, nõrkuse ja higistamise tõttu, mis olid tekkinud 8 tundi pärast seente söömist. Haiglas ilmnesid tal maksapuudulikkuse tundemärgid ning naine langes koomasse. Ta saadeti Tartusse, kus talle tehti kiireloomuline maksasiirdamine.

Peale surmavalt ohtlike toksiinide sisaldavad paljud "väikesed pruunid seened" ka kergemaid toksiine, mis mõjuvad ainult seedeelundeile. Neid süües inimene ei sure, kuid tunneb ebameeldivaid aistinguid.