Autojuhiks ainult koolis ei saa. Või saab?

Õppeauto. Foto: Peeter Lilleväli

Maanteeametil on Jõhvis esindus, kus otse loomulikult toimuvad ka teooria- ja sõidueksamid. Seetõttu on siin näha hulgaliselt õppesõiduautosid, mis pahatihti oma kobava liikumisega teisi juhte kiruma panevad. Paljude kaasliiklejate arvates pannakse noored sohvrihakatised liiga vara linnaliiklusesse seiklema ja see takistab üldist liiklusvoogu.

Ausalt öeldes ei ole sellest koperdamise patust priid ka paljud teised autojuhid, olgu siis vahtralehega või ilma. Kas tõesti saab tänapäeval juhiluba lammaste eest, nagu linnalegend aastakümneid väitnud on, või on koolitus lihtsalt puudulik? "Õppeprogramm on tehtud keskmise järgi" ütles OÜ Autosõit Kirde piirkonna juht Indrek Puusepp. "Kui vaadata eksamite tulemusi, siis läbivad esimesel korral eksami ligikaudu pooled juhikandidaadid. Mõnes koolis on tase kõrgem, mõnes madalam, kuid keskmine kursuslane suudab pärast kursusi eksamid edukalt sooritada. Ehk siis õppekava ja sõidutundide arv, mida seadus nõuab, on optimaalne," sõnas Puusepp.

Tarbijakaitseamet soovitab enne otsustamist hoolega uurida koolide lepingutingimusi ja eksamitulemusi. Esmapilgul soodne pakkumine võib puuduliku koolituse või lisatundide kirvehinna tõttu lõppkokkuvõttes hoopis kallimaks osutuda.

Kas paljas eksamidrill?

Paljude liiklejate arvates on kogu koolitus mitte autojuhtimise õpetamine, vaid drill eksamite edukaks sooritamiseks. Kuna eksamiaeg pole pikk, siis kaugele maanteeameti eksamikeskusest ei sõideta. See tähendab, et peaaegu kindlalt toimub sõit Jõhvi-Ahtme või Narva piirkonnas, ning nii on segased ja keerulised kohad võimalik lihtsalt sõidutundide ajal ära õppida. Ehk siis saame juhi, kes liikluses ei orienteeru, vaid tuubib pähe eksamipiirkonna ja edaspidi loodetavasti ka oma põhimarsruudid, kuid mujal jääb hätta.

"Sõitma õpetab teid mees või armuke, meie siin valmistume eksamiks − nii ütles minu sõiduõpetaja, kui ootamatult leidsin ennast esimesel sõidukorral, mis oli ka esimene rooli istumine, tänavaliiklusest," kirjeldas üks daam oma kogemust. Kui varem koosnes sõidueksam platsisõidust ja tänavaliiklusest, siis tihtilugu nihverdati esimesed ettenähtud platsisõidutunnid hoopis tänaval ära ning kursuste lõpus harjutati platsil manööverdamist. Sest kõiksugu külgboksid ja muud vigursõiduelemendid on keerulised ning nendele, kes autot veel kindlalt juhtida ei oska, on tegemist väga raske ülesandega. Olgem ausad − ka paljud muidu kogenud juhid jäävad sellega hätta. Platsisõidueksamit pole juba aastaid ja vajalikud manöövrid kontrollitakse tavalise eksami käigus ära.

Praegu on õppekava üles ehitatud hoopis teistmoodi. "Esimesed sõidutunnid võib teha kuskil platsil, aga ka vähese liiklusega teedel-tänavatel. See viimane tähendab, et juht võib tõepoolest esimeses tunnis sattuda tänavale, aga vaikse liiklusega tänavale ning selle alla kvalifitseerub enamik meie kõrvaltänavaid. Ehk Kohtla-Järvel jäävad välja Kalevi tänav ja Järveküla tee. Jõhvis samamoodi linna läbivad põhimarsruudid, aga mujal võib esimene sõidutund toimuda täiesti legaalselt," ütles Indrek Puusepp. Kogemuste kasvades minnakse harjutama tihedama liiklusega tänavatele.

Võsapiloodid ja valged lehed

Üldiselt tuleb kursustele kahte sorti inimesi − ühed on hoolega kuskil omaette harjutanud ja enda arust juba päris juhid, teised istuvad rooli tõesti vaat et esimest korda. "Mina olen kahe käega selle poolt, et kodus lisatunde tehakse," ütles omanimelist autokooli juhtiv Tõnis Mägi. Eriti võib seda soovitada noorematele. "Jah, tihti omandatakse võsaõppes mingi vale harjumus ning kogemus on näidanud, et noore suudame autokoolis ümber õpetada, vanemat aga mitte," lausus Mägi.

Sama meelt on ka Indrek Puusepp. "Siiski soovitan seda teha koostöös kooliga. Meil on isegi välja töötatud pakett, kus arutame lapsevanemaga, mis on õppuri nõrgad kohad ja kuidas neid parandada. Nii on kasu mõlemapoolne. Kodus õpitakse just seda, millest vajaka jääb," ütles Puusepp.

Päris nullist paljud aga kodust õpet korraldada ei taha või tekitab see rohkem kahju kui kasu. Olgem ausad − auto on peres ikkagi kõhu kõrvalt. Olgu see siis igakuine liisingumakse või kulub selletagi täitsa arvestatav osa sissetulekust autole. Nii kipub kodune õpetaja tegelema rohkem oma auto säästmise kui õpetamisega. "Kui õpilasele pidevalt tema järgmist tegevust ette öelda, ei õpi ta oma peaga mõtlema, mis on liikluses vajalik, vaid muutub robotiks. Sõiduõpetajal on võrratult rohkem kogemusi ning lisapedaalide abil saab ta auto lõhkumise ohtu vähendada. Nii et mina küll soovitan lasta elementaarsed juhtimisvõtted omandada autokoolis ning siis, kui oht autot lõhkuda on vähenenud, kellegagi eraviisil harjutada. Nii on närvikulu ka autoomanikul väiksem ja õppimisest tolku rohkem. Mõni inimene aga üldse õpetajaks ei sobigi, kui vaid kärgib," rääkis Puusepp.

Igaüks juhendada ei või

Esmapilgul pole juhendamises midagi keerulist − asu vaid kõrvalistmele ja hakka peale. No olgem ausad − mingil külavaheteel tegelikult nii ongi. Vahelejäämise võimalus on nullilähedane. Avalikus liikluses aga, mille alla kuulub ka see külavahetee, peab juhendajal olema tunnistus, mida saab maanteeameti büroost teatud tingimuste täitmisel. Selleks peab olema vajalik sõidustaaž ning karistuste register peab näitama, et tegemist pole liiklushuligaaniga. Täpsemalt saab nõudeid juhendajale vaadata maanteeameti koduleheküljelt.

Ja juhendaja juhtimisel tasub oma nõrgemaid külgi välja ravida, mitte niisama sõita. "See pole mingi õige õpetamine, kui kodusel õppel lastakse õppuril oma mugavuse huvides vaid pikki maanteeotsi sõita. Kasu on sellest vähe, sest suurt midagi peale rooli keeramise tegema ei pea," leiavad sõiduõpetajad.

Sõiduõppel peab esmajärjekorras saama autojuhtimisvõtted selgeks nii, et nad tuleksid automaatselt, ning aju ja meelte võimsus peab minema liikluse, märkide ja teiste liiklejate jälgimiseks ning saadud info analüüsimiseks. Teise maailmasõja ajal, kui oli vaja kiiresti välja õpetada tuhandeid sõidukijuhte, kasutasid sakslased tänapäeva mõistest off-road´i rada. Pidev laveerimine aukude vahel ja käikude vahetamine õpetas sõiduvõtted mõne tunniga selgeks.

Kui koorik käes

Vanasti, kui tänapäeva plastkaardi asemel oli juhiluba kaante vahel, nimetati seda koorikuks. Nähku autojuhiluba välja kuidas tahes, tõestab see − või õigemini peaks tõestama −, et tegemist on inimesega, kes saab liikluses iseseisvalt hakkama. Muidugi vahtralehemärgi kasutamise nõudmine juba aastakümneid tähendab seda, et mõningate mööndustega. Ees seisab veel lisakoolitus ja paar aastat, enne kui lehest priiks saab. Ning ega luba ise sõida. Ikka sõidupraktika teeb koorikuomanikust juhi.

"Tagantjärele võib öelda, et juhiluba lauasahtlisse teha küll ei tasu. Ikka peab kohe sõitma hakkama, muidu koolis omandatu ununeb ning kuigi lehest prii, oled sa nii harva, kui rooli saab, liikluses ikka jube pidur. Paar aastat kogemust iga ilmaga, siis tunned end roolis juba kindlalt ja tead ka seda, kuhu meie rahuliku provintsikogemusega tükkida ei tasuks," kinnitavad nii mõnedki naisjuhid. Ja kui midagi liikluses arusaamatuks jääb, tasub vaadata liiklusseadust. Autojuhi õpe ei tohiks iial lõppeda.

Samas ei tasu ka liiga enesekindlaks muutuda. Teise äärmusena näeb päris palju lendavaid vahtralehti. Omast arust ollakse kõvad sõidumehed, aga statistika kinnitab midagi muud. Kõige rohkem avariisid ja just raskete tagajärgedega avariisid teevad noored mehed, kes enda arust kõvad sõidumehed on, unustades, et parema jala sirgeks ajamine pole mingi kunst. Liikluses tuleb arvestada paljude asjadega ning isegi sellega, et kohatakse teist autot, mille roolis olijal kupli all tõesti peale velje laiuse ja parema jala sirutamise rohkem mõtteid ei ole. Ja needki vahest mõnuainetest nürid.

Teistel autojuhtidel aga tasuks asja rahulikult võtta − olite ise kunagi samasugune koba. Ja ega keegi kuskil klaaskupli all sõitma õpi − ikka peab noor juht ka eesliini püssirohu lõhna haistma. Muidu temast autojuhti ei saa.