Rakvere teatri peanäitejuht − vana Kotkas ise − soosib teatritrupi teletööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere teater toob peagi Ida-Virumaale kolm lavastust. Neist Üllar Saaremäe lavastatud "Roosamammat" on mängitud juba üle 200 korra, kuid vaatajaid jagub ikka veel.
Paistab, et teete "Oscari ja Roosamammaga" ajalugu. Pole ka ime: südamlik lugu, väga hästi mängitud. Laval teie ja Ines Aru.
Jah, esietendus oli juba 2006. aastal, nii et mängitud on kaheksa aastat. Tegelikult me mängime seda üsna harva, kuid ühel hetkel lõpeb ka see lugu ära.
Näitlejad laval püksata jätnud hittlavastuse "Täismängu" kustutasite omal ajal repertuaarist juba siis, kui saalid olid veel täis, kuigi antud oli samamoodi 200 etendust.
Samamoodi oli "Pipi Pikksukaga". Mõlemad etendused võtsime paugupealt maha, kui 200. kord oli mängitud. Igal lavastusel peab olema loogiline lõppsadam. Ilmasambaks ei saa neist ükski jääda, kuigi jah, kuulsin, et Tõnu Oja sai oma "Aabitsa kukega" juba 300 etendust täis. "Oscaril ja Roosamammal" oleks sinna veel pikk tee käia.
Nii et kes pole "Oscarit ja Roosamammat näinud", vutt-vutt 17. oktoobril Püssi kultuurimajja vaatama! Enne kui pole enam, mida vaadata. Kas sisetunne ütleb selliste lavastuste puhul ette ära, et see saab olema tükk, mis püsib teatri repertuaaris aastaid ja aastaid? Et sellest saab menutükk.
Sisetunne võib paraku olla petlik. Ka siis, kui teater on läinud mõnda näitemängu lavale tuues täispanga peale ning kõik märgid näitavad materjali headust − nii trupi koosseis kui lavastaja käekiri −, võib juhtuda, et edu jääb tulemata. Samas on ka vastupidiseid näiteid: palju tagasihoidlikumate plaanidega tehtud lavastus jääb pikalt kestma. Nii et edu on kahjuks väga raske ennustada.
Tänu Rakvere teatrile näeme laval endiselt Ines Aru. Suur aitäh teile selle eest!
Kuigi Ines pole meil palgal, ütleb ta, et Rakvere teater on ta koduteater. Nooruses töötas ta siin ligi kümme aastat, enne kui läks teistele lavadele. Nüüd on ta aga jah otsustanud, et mujal enam ei mängi.
Nii Ines Aru kui teie teete "Roosamammas" võrratu rolli. Aga teist rääkides ei saa jätta märkimata, et olete ka teleekraanil väga populaarne. Hiljuti olin tunnistajaks kahe sõbranna vahelisele jutuajamisele, kus üks kiitis "Padjaklubi" ja teine avaldas kahetsust, et ta seda näha ei saa, sest sel ajal on "Viimane võmm", mida ta vaatab ainuüksi Saaremäe pärast. Kas olete sellega juba ära harjunud, et uurija Mikk Kotkase rolli selles sarjas saadavad kiiduavaldused?
Neid on tulnud ette jah. Kuid vaatamata sellele, et Kotkase roll mulle endale korda läheb − nagu kümnesse panek −, on "Viimase võmmi" edu taga ikkagi terve võttegrupp. Keegi ei tee telesarja üksinda, nii nagu ka teatrit.
Te tunnete ennast Kotkase rollis nagu kala vees?
Tema noorus jääb ju samasse aega nagu minugi oma ja tema maailma suhestumine on üsna sarnane minu omaga. Kuid Kotkas keerab minust rohkem vinte peale. See mees risti ette ei löö, kui on vaja uks jalaga maha lüüa. Mina ikka mõtlen enne. [Naerab.]
Rakvere teatri näitlejad löövad telesarjades üsna usinalt kaasa.
Jah, ja mul on selle üle väga hea meel. Mis seal salata: publik otsustab piletit ostes tihtilugu selle järgi, kas ta tunneb ja teab mõnda näitlejat. Ei ole mõtet peitust mängida ja väita, et televisioon ei tee inimesi tuntuks. Teeb küll. Sellepärast ma soosin oma trupi ja ka enda teletöid. Muidugi võib öelda, et teater on püha kunstitempel ja näitleja ei peaks sealt jalga välja tõstma, kuid elu näitab midagi muud: kui sa sealt jalga välja ei tõsta, ei teata sinust suurt midagi.
Räägime teistest lavastustest ka, millega Rakvere teater peagi Ida-Virumaale tuleb. Publik valis Eili Neuhausi lavale toodud "8 armastavat naist" Rakvere teatri möödunud hooaja parimaks lavastuseks.
Just, publik on oma sõna öelnud. Selles lavastuses on teatri naiskond enam-vähem täies ulatuses väljas. Mõned üksikud jäid kahjuks välja, nad olid sel ajal teiste lavastustega seotud. Aga laval on taas publiku suur lemmik Ines Aru, kunagine Rakvere teatri primadonna Anne Veesaar ja meie lipuhoidja Ülle Lichtfeldt, lisaks meie noorema põlvkonna naisnäitlejad.
Lichtfeldt on sellist nägu, et ei anna lippu niipea käest. Tema hoog näib olevat raugematu. Aga see kolmas lavastus − "Armastus tööpostil".
See on lavastus, mille üle on minul siiralt hea meel, et see on meie repertuaaris. "Armastust tööpostil" mängiti omal ajal terves Nõukogude Liidus väga palju, sellest tehti ka film ning ma soovisin, et lavastaja Peeter Tammearu tooks sellest nõukogudeaegsest komöödiast esile selle, mis inimesi tol ajal puudutas. Ma ei pea silmas nostalgia hõngu, vaid väikeste inimeste maailma − nagu Tšehhov armastas öelda, et tema armastab väikesi inimesi. Ja Tammearu saigi suurepärase lavastusega hakkama. Mõlemad peaosatäitjad − Tiina Mälberg ja Velvo Väli − nimetati Eesti teatri aastaauhinna nominendiks ning Väli saigi parima meesnäitleja auhinna. Tammearu on selles lavastuses saanud pihta millelegi väga olulisele. See on nukker ja armas ja naljakas ühekorraga.
Jõuludest rääkimine tundub oktoobris kuritegu, kuid mitte teatris, kus valmistatakse ette jõululavastust. Millega tänavu välja tulete?
Eili Neuhausi lavastatud "Lumehelbekesega". Autoriks on Ostrovski, seesama Ostrovski, kes kirjutas "Kaasavaratu", mille jällegi Neuhaus lavastas ning mida me mängime väga edukalt. "Lumehelbeke" saab olema huvitav retk vene muinasjutu maailma. Lisaks näitlejatele on kaasatud tantsijad ning taas kord on tegemist koostööga Jõhvi teatriga Tuuleveski.
Seda viimast ma ootasingi, sest seal kus on Neuhaus ja vene klassika, seal on ka meie Tuuleveski. Rõõm kuulda, et see koostöö jätkub!
Ikka jätkub! "Lumehelbekese" kunstnik on Tuuleveskist − Irina Marjapuu. Teda näeb ka laval, samuti Tuuleveski näitlejat Ljubov Bogdanovat.
Rakvere teatri dessant Ida-Virumaale
"Oscar ja Roosamamma: kirjad jumalale"
17. oktoobril Püssi kultuurimajas.
"Armastus tööpostil"
24. oktoobril Iisaku rahvamajas.
"8 armastavat naist"
29. oktoobril Jõhvi kontserdimajas.