/nginx/o/2014/11/04/11994486t1hcf2d.jpg)
Pill, mis on alati omast käest võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme toimub Jõhvi kontserdimaja kammersaali hubases õhkkonnas kontsert-kohtumine kahe pärimusmuusikuga, kes võtavad akordioni, torupilli ja perkussiooni kõrval kasutusele ka kehapilli.
Mis pill on kehapill? Ja mis on perkussioon? Ida-Virust pärit pärimusmuusik Kulno Malva teab ja ütleb meilegi.
Kas ma arvan õigesti, et kehapill on selline instrument, mis on alati omast käest võtta? Et kui ma plaksutan käsi või trambin jalgu... Siis see ongi kehapill?
See ongi kehapill. Mina loen kehapilliks ka seda, kui löön näiteks laulu taustaks jalamatsu ja käega mingeid rütme vastu pilli.
Ja perkussioon... Kas selle asemel võib öelda ka löökpillid?
Just. Tõnise pillikomplektis on ka üks eriline raamtrumm, tehtud naturaalsest lehmanahast. Ise ta selle välja nuputas ja teoks tegi.
Kuigi teie duo Kulno Malva - Tõnis Kirsipu on alles päris noor − koos mängitud alles poolteist aastat −, olete võitnud juba kaks rahvamuusikatöötluse konkurssi. Vaatasin huvi pärast, kes teie vastasteks "Pärimuse päitsedes" oli. Ära sa märgi − Setu lauluema Anne Vabarna lapselaps Jalmar Vabarna ansambliga Klapp ja regirokiansambel Oort. Konkurents missugune!
Oli, oli. Tase oli päris kõva, samamoodi Põlvamaa folkfestivali "Moisekatsi elohelü" konkursil.
Lisaks võitudele olete ilmselt jõudnud koos ka puuda soola ära süüa või isegi kaks − nii pikal teekonnal nagu te hiljuti läbi tegite. 8000 km ratastel, et jõuda Hispaaniasse, täpsemalt Galiitsiasse Santiago de Compostelasse ühele messile.
[Naerab.] See oli väga meeldiv reis, nii et asi piirdus ühe puudaga.
Mis mess see oli, mis teid sinna viis?
Maailmamuusikamess WOMEX. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatuima maailmamuusika asjatundjate kokkutulekuga. Kõik suuremad festivalid, promootorid, plaadifirmad olid seal oma boksiga esindatud.
Ja duo Kulno Malva - Tõnis Kirsipu pani aga oma boksi julgelt nende kõrvale?
[Naerab.] Ei, me kuulusime messil Eestit esindanud pärimusmuusika keskuse delegatsiooni. Kokku oli seal ligi 20 artisti.
Pilli sel uhkel messil ju ometi mängisite?
Ikka mängisime.
Ja kuulajaid oli ka?
Jah. Me saime kümneid ja kümneid huvitavaid kontakte, nii et võib juhtuda, et esineme veel kuskil laias maailmas.
Ärge ainult väga kauaks ära kaduge! Kuulasin just teie tunamullu ilmunud sooloalbumit "Teine" ning mul on juuksed püsti peas. See oli nii hea!
Ohoh!
Tõsiselt. Kas me kuuleme mõnda lugu sealt ka homme kontserdil?
Mõnda ikka, aga meil on Tõnisega päris palju uut muusikat, mida me praegu just salvestame, sest veebruaris ilmub duo esimene plaat. Siis teeme ringreisi ning tuleme veel korra Ida-Virumaale, kodukanti. Ka Tõnis on pärit siit lähedalt − Haljalast.
Mõlemad virulased.
Virulased jah.
Aga kui läheb konkursi võiduks või teleesinemiseks, siis räägitakse teist ikka kui Viljandi muusikutest.
[Naerab.] No vot.
Hea küll, piisab sellest, kui meie teame, et teie muusikutee algas Kiviõli kunstide koolis. Kui peagi ilmuva plaadi juurde tagasi minna, siis meil homme ju veab: saame kuulata lugusid, mida te alles veebruaris plaadiesitlusel mängima hakkate.
Jah, ja reisimuljeid räägime ka. See on kontsert-kohtumine.
Nukuteater mängis sel suvel Lennusadamas vanal jäälõhkujal Suur Tõll "Kapten Granti lapsi". Mitu etendust te ära nägite?
20.
Lehelugejatele selgituseks: te ei vaadanud neid publiku hulgast, vaid näitlejate poole pealt.
Jah, ma mängisin kapten Granti reisi kaasa teinud muusikust madrust, nii et natukene tuli ka näidelda.
Näidelda ja pilli mängida.
Muusikat tuli teha tõesti päris palju: mitte üks-kaks törtsu, vaid 14 lugu. See ei ole esialgu päris kindel, kuid võib juhtuda, et järgmisel suvel antakse veel kümme etendust. Nii et kel jäi nägemata, saab ära näha. Ma tean ühte kodukandi inimest, kes on selle kindlalt ära näinud. See on minu õde. [Naerab.]
Aastaid ja aastaid nägime me teid laval ansambli Svjata Vatra koosseisus. Imelik on niimoodi öelda, kuid ma ütlen ikka. Mul on tegelikult väga hea meel, et te sealt ära tulite.
Ahah! Sellest saab novembris aasta. Mul pole nii tihedat esinemisgraafikut olnudki kui nüüd. Hästi palju on uusi põnevaid asju teha.
Svjata Vatra on küll väga, väga hea ansambel, kuid te jäite seal teenimatult tagaplaanile. Te võisite seal mängida akordioni või torupilli − vahet polnud. Niikuinii polnud peale Ruslan Trochynskyi trombooni midagi kuulda.
See on Ruslani bänd ning ühes bändis ei saa olla kahte liidrit. Keegi peab olema eespool ja keegi tagapool. Vastasel juhul bänd ei toimi.
Teid me teame hästi. Seda ei saa öelda aga Tõnis Kirsipu kohta. Tegemist on üpris noore muusikuga.
Jah, ta lõpetas kevadel Viljandi kultuuriakadeemia. Ta on Eestis esimene rahvuslike löökpillide mängija, kel on kõrgkooli diplom. Meie koostöö sai alguse minu "Teise" plaadi tuurist, kuhu ma ta mängima kutsusin. Kui kahe muusiku vahel on hea energia, siis on ka laval mõnus olla ning muusika loomise protsess on valutu. Mul on temaga hullult hea klapp.
Tavaliselt on teil peale akordioni kaasas ka torupill. Homne kontsert pole selle poolest erand.
Torupill on minu teine lemmikpill. Ma mängin seda vahelduseks väga suure heameelega. Ühe pilliga lähekski igavaks.