Toilat külastab kodumaine paleoguru

Ardi Ravalepik: "Mitmesuguste tervise-, toitumisraamistike endale selgeks tegemise mõttes on paleodieet üsna lihtne: söö köögivilja, loomset valku, mängi maitseainetega, lisa õlisid." Foto: Erakogu

18. novembril räägib Toila raamatukogus raamatu "Paleo toitumine" autor Ardi Ravalepik oma teest paleo juurde, tervislikust toitumisest ja figuurisõbralikest retseptidest. Mis see paleo üldse on?

Millest kõneled kohtumisel idavirukatega?

Tutvustan 4 kuud tagasi ilmunud raamatut "Paleo toitumine". ["Ardi Ravalepiku kirjutamisstiil on muhe, infotihe ja motiveeriv. Ta ei veena, vaid selgitab toitumise paljudele teadmata tõdesid lihtsas, huvitavas ja igale vanusele arusaadavas keeles. Lisaks käivad autori sõnad ja teod käsikäes: Ardi ise on paleodieedi abil võitnud psoriaasi, mis annab raamatule erilise veenvuse," ütleb kirjastus Pegasus, kus 216-leheküljeline raamat on ilmunud.] Tulen kohale ja pean tunnise paleosse sissejuhatava loengu: mis on paleotoitumine, miks on see hea viis oma tervise üle kontolli haaramiseks ja missugused on selle põhimõtted.

Maikuus tegi Põhjaranniku toidukomando veidi humoorika loo "Kas meil tasub igatseda kiviaja inimese toidulauda?", kus arheoloog Aivar Kriiska räägib sellest, mida kiviajal söödi, just paleodieedi valguses. Kas on siis side kiviaja ja paleodieedi vahel?

Seal on oluline kattuvus. Paleo teemas on kiviaeg ja koopainimene pigem maskotiks, sest selle kaudu on inimestel lihtne visualiseerida, miks me midagi teeme ja kuidas. Tegelikkuses me ei ürita kiviaega taasluua, vaid püüame evolutsioonilise bioloogia kaudu tänapäeva parimat teadust ära kasutades teha häid valikuid.

Mõne sõnaga − mida see dieet endast ikkagi kujutab?

See koondab endas kolm põhimõtet: süüa toitu, mis ei ärrita meie seedimist, on toitainerikas ja toitainetihe. Kui need kolm kriteeriumi on kaetud, siis tervis taastub ja kaal langeb või siis tõuseb − kel kuidas vaja. Dieet viskab kõrvale tänapäeva toidulaadsed tooted − liialt töödeldud, pakendatud jäävad kõrvale −, sööme päris toitu.

Minimeeritud on gluteeni sisaldavad jahud: nisu, oder, rukis. Kõikvõimalikke muid jahusid, mis gluteeni ei sisalda, pole vahest mõtet iga päev tarvitada, sest nad pole üldjuhul toitainetihedad ehk sööme mingit kogust toitu, kust me ei saa piisavalt kätte; me võiksime endale paremat lubada. Sama lugu on piimaga. Piim on selline hall ala − on ka küll paleo järgijaid, kes nimetavad end laktopaleotoitlasteks ehk nad on oma toidusedelisse lisanud ka piima, aga see on enda peal katsetamine. Paleo järgimine võiks alata ühekuuse puhastuskuuriga, kus ollakse väga rangelt paleolainel, ilma jahu- ja piimatoodeteta, ilma suhkru ja magusata − selleks, et anda võimalus puhastumiseks. Pärast seda kuuri võib piimaga katsetada − kui tulevad puhitused ja peavalud, on mõistlik piimast eemale hoida.

Kuidas sina ise paleodieedini jõudsid?

Olen psoriaatik; psoriaas on selline nõme nahahaigus, mille puhul nahk kõvasti ketendab. Olen seda 15-16 aastat põdenud. Olen proovinud kõike igasugustest medikamentidest nõelravi ja hüpnoosini välja. Miski ei toiminud. Paleo oli minule vastus, mis umbes poole aastaga tegi mu naha ilusaks ja siledaks; mul pole psoriaasiilminguid juba kolm aastat.

Nüüd võivad inimesed lugeda sinu raamatut ja portaali paleo.ee, aga kust sina ise alustuseks sellekohast infot hankisid?

Mul on raamaturiiul, kus on meetri jagu paleoraamatuid − eelkõige ingliskeelseid. Olen neid lugenud ja suurest-laiast internetist juurde lugenud. Mul on selle ala iidolid, kelle taustas ja sõnumis olen kindel. Enamasti on nad arsti taustaga. Samas on eluterve skepsis ja kriitilisus allikate puhul muidugi olulised. Praegu värskelt eesti keelde tõlgitud Loren Cordaini "Paleo dieet" on üks teerajajaist praegu. Üks paremaid raamatuid on "Practical paleo", on veel "The Primal Blueprint".

Osal inimestel pole tervisehäda, aga neid lihtsalt hakkab paleotoitumine huvitama − on nii?

Paleohuvilised jagunevad kolmeks: need, kel on kaaluprobleemid; need, kel tervis streigib; need, kes muretsevad tuleviku pärast. Viimasel seltskonnal ei pea praegu tervisega midagi halvasti olema. Aina rohkem näeme, et inimesed on haigemad ja see põhjustab seda, et inimesed otsivad väljapääsuteed. Viimase mõne aastaga on otsing − mida oma tervise heaks teha − varasemaga võrreldes intensiivistunud. Osa otsijaist leiab paleo.

Mitmesuguste tervise-, toitumisraamistike endale selgeks tegemise mõttes on paleodieet üsna lihtne: söö köögivilja, loomset valku, mängi maitseainetega, lisa õlisid. Lähen poodi ja käin vaid värske toidu letis − kõikvõimalikud pakendatud asjad jätan poodi edasi vedelema −, lähen köögiviljaletti, lähen lihaletti, võtan õli ja rasva, veidi puuvilju ja mul pole muud vaja. Minu arust on poes käimine läinud varasemast oluliselt lihtsamaks.

Kui inimest see teema tõesti huvitab − kust saab juhendid esimesteks sammudeks?

Kodulehel, mida vean, on üle 100 artikli, mis on kõik vabalt loetavad. Esmalt tasuks sinna kaevuda, seal on lihtsas ja arusaadavas keeles kogu teema lahti seletatud.

Mida lõpetuseks?

Rõhuasetusena ütleks, et paleo pole üks suurus või lahendus kõigile. Tegemist on raamistikuga, kus igaüks valib endale spetsiifilise, tema enda kehareaktsioonidel põhineva paleoteekonna − ehk siis minu paleo võib olla kardinaalselt teistsugune kui sinu paleo; sõltuvalt, kuidas ma enda peal olen katsetanud ja milliste toitudega olen paremini sina peal ja millistega mitte.

Tänapäeva toidu häda on see, et meil on oomega-6-rasvhappeid toidus liiga palju ja see on põletikku soodustav komponent. Meie toidus on liiga palju suhkruid. Me sööme kõik tänapäeval nagu kuningad − mõnisada aastat tagasi oli kuninga toidulaud nagu Rimi või Selver. Meie toidukogused ja valikud on läinud palju suuremaks, me kipume üle sööma. Ja toitude töötlemine on meeletult muutunud viimase 20-30 aastaga. Meie lauale satuvad toidud, mida me pole evolutsiooni käigus kunagi varem tarbinud. Jahud on jahvatatud mikroskoopiliseks, mis tähendab seda, et kui 100 aasta eest söödi  nisusaia, olid ohtlikud nisuvalgud nii palju suuremad, et nad väljusid kehast. Tänapäeval on valk rafineerituna nii peeneks tehtud, et seedimisse jõuavad asjad, mis varem poleks jõudnud, ja meie keha ei oska nendega intensiivselt võidelda. Selline peenrafineerimine on tänapäeva toidu suuremaid hädasid.

Meil on poest keeruline leida pakendatud toitu, mis ei sisaldaks ühte kolmest: nisujahu, sojajahu või taimset rasva. Kõik kolm on oomega-6 ehk põletikku soodustava aine poolest hästi rikkad.