Tüdruk Kohtla-Järvelt tõlgib bürokraaditöö kõrvalt väärtkirjandust

Ingrid-Velbaum Staub. Foto: Matti Kämärä

Kuidas sai endisest välisministeeriumi töötajast Ingrid Velbaum-Staubist (46) Eesti kirjanike liidus üleöö hinnatud tõlkija, kellel lasub kogu Jelena Skulskaja ja P. I. Filimonovi loomingu eestindamine?

Kuidas oled jõudnud sinna, kus oled − tunnustatud kirjandusetõlkijaks? Täna [intervjuu on salvestatud 6. novembril] näiteks toimus üleriigilise kirjanike tuuri dessant Jõhvi keskraamatukokku ja sa olid üks külaline kolmest.

Töötan kirjanike liidus aastast 2008; olnud seal rõõmus väike kontorirott. 2011, kui organiseeriti esimesi Dovlatovi päevi Tallinnas, taheti Loomingu Raamatukogus (LR) välja anda temast kõnelevate mälestuste kogumik "Ristriimid". Selle pani kokku Jelena Skulskaja ning autorid olid lisaks koostajale Dovlatovi noorpõlvesõbrad Andrei Arjev ja Valeri Popov (Arjev on praegu Peterburi ajakirja Zvezda peatoimetaja, Popov oli Peterburi PEN-klubi esimees − T. K.).

LRi peatoimetaja Anu Saluäär otsis tõlkijat. Jelena oleks hea meelega pakkunud Juku-Kalle Raidi, aga nii tal endal kui Anul oli suur hirm, sest Juku-Kalle teeb küll hästi, aga millal talt tõlke kätte saab?! Kuna LR on minu kabinetiga ühe koridori peal, otsustas Anu viimaks minult küsida, kellelt tõlget tellida. Mina − tagasihoidlikult nagu Raja Teele − pakkusin kõigepealt ennast.

Aga kust sa tol hetkel teadsid oma võimeid sel alal?

Ma polnud ilukirjandust tolleks hetkeks tõlkinud, aga olin enne seda 16 aastat töötanud välisministeeriumis, tõlkides erisuguseid huvitavaid dokumente, sh üsna kujundirikkaid kõnesid. Üks minu esimestest töödest välisministeeriumis aastal 1992 oli Žirinovski kõne tõlkimine − võid ette kujutada, kui kujundlik see oli. Ja Kohtla-Järve background tuli hästi kasuks!

Vahepeal kahtlustati meie lehe toimetuses, et sina oled mullu ilmunud välisministeeriumi algusaja telgitagustest kõneleva romaani "Slummidiplomaadid" autor, kes varjab end pseudonüümi Marina Elbasaar taha.

Välisministeeriumi endiste töötajate hulgas on ka kahtlused ja kõhklused. See pidi olema keegi poliitikaosakonnast. Mina ei olnud poliitikaosakonnas − olin tõlketalituses.

Osa naudib seda, mida nad tööalaselt pole kohustatud tegema. Kuidas on sinu suhe tõlkimisse sellest vaatevinklist?

Minu tavategevus pole just tõlkimisekauge, aga oma päevatööd teen ikkagi kontoris. Koostan näiteks lepinguid, kirjutan taotlusi ja aruandeid kultuurkapitalile. Ma pole 100protsendiline bürokraat, aga üritan olla nii täpne kui võimalik.

Millise teose tõlkimist oled enim nautinud?

Naudin seda, mida parajasti teen. Praegu teen kahte asja paralleelselt − lõpetan P. I. Filimonovi romaani "Ta laulis kuni kõik otsa lõppes" tõlget ja tõlgin Jelena Skulskaja "Marmorluike". Mõlemad on suhteliselt rasked tõlkida − Filimonovi romaani on väga kerge lugeda. Raske tõlkida, sest suurem osa tema lausetest on 3-4realised ja tammsaarelikud. Selles teoses armastab ta veidi targutada − tegu on taotlusliku stiilimänguga; see on konkreetse inimese sisekõne. Kui olen seda neljarealist lauset hakanud tõlkima, saan järsku aru, et tõlkimist oleks pidanud alustama lõpust.

Pean kõik uuesti ümber mängima, mõnikord 3-4 korda. Kui need 4 rida koosneks 4 lausest, oleks see kukepea. Skulskaja puhul on jälle keeruline see, et raamat koosneb väga erisugustest stiilidest: seal on lapsepõlvemälestused, arutlused kunsti üle ning lapsepõlvemälestustest tõukuvad novellid, laastud. Ning Skulskaja kujundiloome on väga kehaline − ta võtab sõna, mis hakkab siis veritsema, higistama, oksendama ja nii edasi. Et tegu oleks ikkagi sidusa lausega, tuleb vaeva näha. Üks lause, mida hiljuti tõlkisin, kõlab nõnda: "Tummad karjuvad hirmsamini kui elavad." Aga see on veel üks lihtsamaid lauseid − juba seetõttu, et see on lühike.

On ka täheldatud, et tõlkimine mõjub ajule väga hästi!

See tõesti mõjub ergastavalt! Kõige suurem nauding on siiski see, kui juurdled mõne tõlkeprobleemi kallal, ei saa ega saa sellest jagu ja... Äkki käib plõks ja järsku läheb kõik nii, nagu peab minema. See on väga hea tunne.

Tõlkimine on ju ka veidi nagu seestumine − sa pead autoriga üheks saama. Oskad sa seda kirjeldada?

Minu autorid on sellised, kes on mulle hästi kättesaadavad. Üritan neid mitte väga tülitada ja üldjuhul ikkagi ise hakkama saada. Filimonovi puhul see sobib hästi, tal on üksikud asjad, millest ma tõesti aru ei saa, ja siis me veidi arutame neid. Aga Skulskaja on tunduvalt intensiivsem, tema tunneb suurt huvi, kui kaugel ma tõlkega olen, kuidas ma midagi tõlgin ja kas ma sain ikka õigesti aru. Mõlemad autorid on ise väga head eesti keele oskajad.

Rääkisime juba, et sulle on omistatud vähemalt üks raamat, aga on sul päris oma loomingut?

Olen kunagi varasemas nooruses üritanud olla veidi kirjandusteadlane; see on minu eriharidus. Siis ma kirjutasin artikleid, mida ma nüüd pole ammu teinud. Oma hämmastuseks avastasin ma ka mõned aastad tagasi ennast vabariigi teaduspreemiate laureaatide nimestikust. See oli siis, kui tuli välja Underi-Tuglase kirjanduskeskuse pagulaskirjanduse ülevaade, kuhu olin väga-väga ammu kirjutan peatüki Helbert Salust, keda Virumaa lugeja võiks teada. Ta on kirjutanud romaani "Siiditee serval", mis räägib näiteks Kadrinast ja Kunda mõisast. Ma pole väga kindel, et praegune lugeja eriti midagi Salust teab.

Milline side tekib sul tekstiga, mille oled tõlkinud? Kas hakkad seda ka enda omaks pidama?

No ikka tekib side, aga ma ei ole armukade. Ju ka mu töö kirjanike liidus näitab, et mind tõmbab kirjanduse ligi. Professor Peep kunagi ammu-ammu, 1980. aastate lõpus, väitis, et on olemas tüüp inimesi nagu okolo literaturnõje damochki, pidades silmas kirjanduskiibitsejaid.

Aga kaks autorit sinu töölaual on ju nagu vähe?

See on konkreetselt praegu minu nišš − autorid usaldavad mind, kirjastused usaldavad mind nende autorite suhtes. Kui saan nendega ühele poole, ma ei tea, mida ma järgmisena ette võtan. See ei pruugi olla Eesti-Vene autor, aga võib-olla on. (Intervjuud kuulanud Ingridi kolleegid muigavad, et probleem on see, et nimetatud autorid on suhteliselt produktiivsed − põhitöö kõrvalt rohkem ei jõuaks.)

Mis sa arvad, kuidas on viimase poole sajandiga muutunud meie kirjanduse tõlkekvaliteet?

Nüüd on internet abiks. Ka välisministeeriumis töötades käisin kogu aeg teaduste akadeemia raamatukogus ja tellisin näiteks Ermitaaži ordenite katalooge, et leida konkreetseid termineid mingi asja kohta. Kui ma tõstsin taas ühe käega seda 2köitelist punast vene-eesti sõnastikku ja teisega lappasin − arvutid olid küll juba olemas ja ka esimesed otsingumootorid, aga ma ikka mõtlesin: küll oleks tore, kui ma lööksin sõna sisse ja saaksin momentaalselt vastuse. Ei läinud kümmet aastatki! Aga tõlkekvaliteet ei sõltu nii palju vahenditest, kui palju sellest, kuidas neid vahendeid kasutada. Guugeldamine ei asenda tervet mõistust. Kui me räägime intelligentsetest inimestest − füüsiliselt on töö kindlasti lihtsamaks muutunud. Aga varemgi olid ju ka väga head tõlked, ent siis liikus ka aeg teise kiirusega.

Oled sa nõus, et tõlkija rollis ei saa olla ilma teatud tunnetuseta, vaistuta?

See on õige. Tekst peab kuidagi omaseks saama.

Kui palju ikkagi mõjutab sind tõlkija ametis Kohtla-Järve päritolu?

Olen saanud diplomi eesti keele ja kirjanduse alal − eriprogrammiga romaani teooriast. Ma ei oleks ilmselt tõlkija, kui mul poleks Kohtla-Järve tausta. Kooliajal pidasin ennast kakskeelseks, st ma aeg-ajalt mõtlesin vene keeles. Ilmselt johtus see ülemäärasest Kesktelevisiooni (N. Liidu keskne venekeelne telekanal − T.K.) vaatamisest. Kui käisin kinos, nägin pikka aega unenägusid venekeelsete subtiitritega.

Et hoida oma keelt tasemel, loen peamiselt venekeelseid portaale. Minu vene keele õpetaja oli Kohtla-Järve 1. keskkoolis Margarita Kolomiets, väga hea õpetaja. Aga põhja sain Kohtla-Järve spordihoone sportvõimlemise trennist, kus peale minu olid kõik vene tüdrukud ja treener Juri Stepanov oli Tomskist või Omskist ning suutis eesti keeles ära õppida kaks lauset − "varbad sirgeks!" ja "põlved sirgeks!".