Teatro di Milano näitab tippmoelooja Giorgio Armani kostüüme

Carlo Pesta sõnul toob Teatro di Milano Jõhvi balletilavastused, mis meeldivad nii klassikalise kui nüüdisballeti austajatele. Foto: Matti Kämärä

Kas teile meeldib klassikaline ballett? Või nüüdisballett? Mais toimuva Jõhvi balletifestivali külaline on Teatro di Milano eesotsas endise tantsija Carlo Pestaga, kes usub, et nende lavastused meeldivad nii klassika kui nüüdisballeti austajatele. Kas see on võimalik?

Jõhvi kontserdimajas te ilmselt enam ära ei eksi, sest olete siin juba teist korda. Kas süda on rahul? Selles mõttes, et kas siin on kõik tingimused selleks olemas, et Teatro di Milano balletitrupp saaks hiilgavalt esineda?

Absoluutselt! Ma armastan seda maja. Siin on samasugune atmosfäär nagu minu teatris: kõik on tegusad, kõik on rahul ja kõik tunnevad siin ennast koduselt. Nii ka mina.

Kui suure tantsutrupiga te Jõhvi tulete?

16 artisti. Nad kõik on mõlemal õhtul laval, nii 8. mail, kui kavas on "Šansoonid" ja "Õhtu Raveliga... Bolero", ja 9. mail, kui tantsitakse "Viva Verdit!". See on mullu esietendunud menukas lavastus, mis toob rambivalgusesse Verdi tuntud ooperites "Aida", "Macbeth", "Traviata", "Attila", "Othello" ja "Sitsiilia verepulm" leiduvad suurepärased tantsunumbrid. Mõlemad balletiõhtud on neoklassika stiilis.

Kaasaegsel balletil on niigi mitu nimetust: nüüdisballett, moderne ballett. Te toote veel ühe juurde − neoklassika. See  kuulub ilmselt samasse liiki, see ei saa olla midagi uut, midagi teie leiutatut. 

Seda küll. Kuid me oleme neoklassika autoriks peetavast Kilianist läinud veelgi kaugemale.

Kui kaugele? Me oleme Jõhvis näinud ka rahvusvaheliselt tuntud Tšehhi koreograafi Peter Zuska lavastust "Solo for Three", kus koreograafia oli kohati juba vaid illustratiivne: tantsija seisis, mikrofon käes, ning jäljendas lauljat. Teie teatri lavastuses sellist ohtu pole?

Ei, meie koreograafia on väga tantsuline. Sellist balletti, nagu teie kirjeldasite, ma ei armasta. Kuid selliseid lavastusi on palju. Mina nimetaks neid siiski mitte neoklassikalisteks lavastusteks, vaid modernseks balletiks. Need on kaks eri asja. Neoklassika − see on puhas klassikaline tantsutehnika, ainult et palju plastilisem. Verdi kavas on klassikat koguni 80 protsenti, "Šansoonid" ja "Bolero" on modernsemad, kuid ikkagi väga tantsulise koreograafiaga.

Zuska kiituseks tuleb siiski öelda, et tal oli väga hea kordeballett. Kas me näeme seda ka teie lavastustes?

Meie lavastustes on kordeballetti vähe, meil on kõik solistid.

16 tantsijat laval ja kõik on solistid?

Kõik on solistid ja kõik on isiksused, selline on meie spetsiifika. Ma valin spetsiaalselt, et poleks ühesuguseid inimesi.

Teil on nii suur valik headest tantsijatest?

Meil on järjekord ukse taga. Me oleme ikkagi teine balletitrupp Milanos pärast La Scalat. Me töötame väga palju.

Kui suures ulatuses toetab teie teatrit riik? Või ei toeta üldse?

20 protsendi ulatuses eelarvest.

Meie Estonia ja Vanemuise balletitrupis on palju välismaalasi. Kas ka teil?

Varem oli, kuid ma muutsin süsteemi ümber ning võtan nüüd tööle vaid Itaalia tantsijaid.

Ma saan aru, et Itaalia on suur riik ning andeid palju, kuid millest ikkagi selline piirang?

Just sellepärast, et need anded ei peaks minema välismaale tööd otsima. Ma tean, et Itaalia tantsijaid on ka Tallinna ja Tartu teatris. La Scala akadeemia õpetab väga palju tantsijaid välja, kuid neil kõigil pole seal tööd. Ma võtan igal aastal 1-2 lõpetajat oma truppi.

Te olete ise endine balletitantsija, kes täiendas ennast ka Venemaal. Kui kaua?

Kaks aastat.

Rääkige nüüd see saladus välja, kuidas te oskate nii hästi vene keelt? Te räägite vaat et paremini kui Ida-Virumaal elav eestlane. Kahe aastaga pole selline tulemus võimalik. 

Ma pole ainult Itaalias töötanud. Mul on Venemaal palju kontakte. Näiteks kaks aastat organiseerisin ma maailmakuulsa Igor Moissejevi tantsuansambli gastrolle.

Võib-olla ma eksin, kuid mul on jäänud mulje, et vene inimene hindab rohkem klassikalist balletti, eestlane tahab aga midagi moodsamat. Teie jutu järgi võib loota, et Teatro di Milano lavastused rahuldavad mõlemaid.

Ma usun küll. Me oleme kaks hooaega järjest esinenud Moskvas Venemaa akadeemilises noorsooteatris ja ma ei liialda, kui ütlen, et publik hullus meist. Saal mürises hurraahüüetest, eriti "Šansoonide" ja "Bolero" etendusel. Venemaal on väga head tantsijad ja endiselt hea koreograafia − Venemaa ballett on jätkuvalt oma tuntud headuses, kuid arengut ei ole. Publik teab täpselt, mis laval toimuma hakkab, ja nii lavastusest lavastusse. Minu meelest tuleks edasi liikuda ning otsida midagi uut, mitte jääda väljapaistva klassiku Marius Petipa koreograafiasse kinni. Me oleme toidukunstis valmis proovima uusi maitseid, me oleme filmikunstis avatud uuele − nii peaks olema ka balletis. [Carlo Pesta toob oma kuueserva alt nähtavale käekella.] Kell käib ka kogu aeg edasi, kui jääb seisma, on järelikult midagi valesti.

Tänu Jõhvi balletifestivalile on nende vaatajate maailm avardunud tohutult, kes tunnevad huvi balleti vastu. Ma ei tea, kas olete kursis Soome balletiga ning näinud tantsimas sellist kuulsust nagu Tero Saarineni või näinud fantastilise Jorma Uotineni lavastust. Meie siin väikelinnas Jõhvis oleme. Uskumatu, on ju? Nad kasutavad väga efektselt ära video- ja valguskunsti, erilistest kostüümidest rääkimata.

Jah, ma olen neid näinud. Balletimaailmas ongi tegelikult tohutult võimalusi, kõigil on oma spetsiifika. Ja mis on huvitav − sa ei pea balletti väga hästi tundma, et sellest kunstist aru saada. Balett ja muusika on sama loomulikud kui loodus.

Sa kas saad emotsionaalselt laetud ühte või teist lavastust vaadates või mitte. Kas nii? 

Just. See kas puudutab su meeli ja südant või mitte.

Kas teie lavastustes on balletikunsti kõrval kohta ka mõnele muule kunstile − peale muusika muidugi?

Me kasutame lavastuses "Viva Verdi!" videokunsti, et näidata väga populaarse Itaalia abstraktsionisti Daniela Grifoni maale. Tema töid on kiitnud nii New York kui Pariis ja Veneetsia. Ta on meie etendustel sage külaline, ta armastab meie teatrit.

Aga meil on muudki huvitavat. Näiteks balletiõhtul, kus etenduvad "Šansoonid" ja "Bolero", kannab 30 protsenti kostüümidest Armani kaubamärki.

Heldust, kui palju see teile maksma läks?

Me saime need sõbrahinnaga. Mõned aastad tagasi olid meil kasutuses ka Versace kostüümid.

Ma hakkan teie teatrit juba armastama! Peale balleti saab vaataja osa ka maalikunstist ning moekunsti tippdisaineri loomingust! Ja veel kord −suurepärasest muusikast rääkimata. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et "Šansoonides" kuuleb laulmas Piaffi, Aznavouri, Brelli ja Montand'i. Mida veel tahta! Aga läheme maisemate teemade juurde. Kui paksu nimekirja te Jõhvi kontserdimaja direktorile Piia Tammele esitasite, lugedes üles kõik tingimused, mis peavad olema teie teatri siiatulekul täidetud?

Me oleme lihtsad inimesed, mis on, see on. Kohe kindlasti ei nõua me söögiks spagette, sest neid saame Itaalias piisavalt. [Naerab.]

Nii et ei ole oluline, mis värvi on teie hotellis voodilinad ja kas teile pakutakse konjakit või viskit?

Me pole hullumeelsed, me oleme normaalsed inimesed. Peaasi, et voodi oleks mugav ja et dušivesi poleks külm. Hea esinemispaik hea publikuga − seda on juba isegi palju.