Jahimehed ei pea kogu maakonnas kehtestatud piiranguid mõistlikeks

Ago Pärtel (esiplaanil vasakul) ja Teet Koitjärv lubasid vastata jahimeeste kõikidele küsimustele, millele vastus olemas on. Foto: Matti Kämärä

Sigade Aafrika katku käsitlenud infopäeval otsisid Ida-Virumaa jahimehed vastuseid ennekõike siinse kandi jahipiirangutega seotud küsimustele. 

Jahipiirangute algusest saati on Ida-Virumaa jahimehi ärritanud teadmine, et vaid kolme katkuhaigeks diagnoositud metssea leiuga − needki kõik ühes kitsas piirkonnas − on aju- ja koertejaht keelatud terves maakonnas. Samas näiteks Viljandimaal, kust on leitud enamik kogu Eesti 69 katkuhaigest metsseast, on need jahiliigid keelatud vaid pooles maakonnas.

Küsimuse teravus vähenes pärast teadasaamist, et 12. detsembril diagnoositi Ida-Virumaal neljaski katkujuhtum, sedakorda juba eelmistest kaugemal. Surnud siga leiti Tallinna-Narva maantee lähistel Pühajõe külas, umbes poolteist kilomeetrit Toila ristist Narva poole. Sealgi kehtestati leiukoha ümber kaheksa kilomeetri raadiuses taudistunud ala.

Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel selgitas, et taudistunud alade korral kehtestatakse jahipiirangud kõigis omavalitsustes, mis alaga kokku puutuvad. Ja kuigi Ida-Virumaa lõunapoolsed omavalitsused praegu veel taudialaga kokku ei puutu, tuleb lähtuda tõsiasjast, et Euroopa Komisjoni otsusega on teise tsooni ehk piirangutega alaks määratud terve Ida-Virumaa.

"Ma saan nende loogikast aru," ütles Pärtel. "Nendele on tsoonide määramisel aluseks vastava riigi administratiivüksus ja igal juhul seovad nad tsooni riigipiiriga."

Riigikaitse on olulisem

Küsimusele, miks on ajujaht keelatud, aga kaitsevägi tohib metsas märksa suurema inimjõuga ja lärmakamalt omatahtsi tegutseda, mõistlikku vastust ei tulnudki.

Keskkonnaameti kriisiolukordade spetsialist Teet Koitjärv rääkis juba teada juttu, et jahipiirangute eesmärk on sigu mitte liikvele ajada, et nood haigust laiali ei kannaks. Aju- ja koertega jaht on aga üks suuremaid loomi liikvele ajavaid tegevusi.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe tõi võrdluseks Läti, kus kahel suvekuul metssigade küttimine väga agaralt ette võeti. Koguni nii agaralt, et jahimeestele maksti preemiat: suure sea eest 200, väikse eest 100 eurot. See ettevõtmine päädis tõve agarama levikuga ning just sel ajal jõudis taud ka Eestisse.

Jahimehed leidsid, et kõikidesse metsas tegutsejatesse võiks võrdselt suhtuda. Kui kõne all on metsas häiringute minimaalseks muutmine, siis kas kaitseväe õppused on jahiga võrreldes suurem või väiksem häiring?

"Sigade Aafrika katk ei saa tekitada olukorda, kus Eesti riik jääb kaitsmata," vastas Koitjärv diplomaatiliselt. "Keskkonnaamet saab reguleerida jahikorraldust; kaitseväge oleme me asjast informeerinud."

Informeeritud on ka metsas toimetavat riigimetsa majandamise keskust. Ago Pärteli sõnul on amet palunud, et metsas töötavad masinad üritataks enne uude kohta liikumist võimalikult puhtaks pesta.

Mis puutub Euroopa Komisjoni soovitusse metssigade talvine lisasöötmine lõpetada, siis seda pole Eestis veel täitmiseks võetud. Kaaluda lubati küll.

"Soovitajate peakontor asub Itaalias ja nende ettekujutus talvest on pisut teistsugune, kui meie talved tegelikult on. Kui meil oleks siin kõva külm ja lumi rinnuni, siis võiks eeldada, et sead ei pääse liikuma ning surevad lihtsalt nälga. Praegune ilm aga ajab nad toiduotsingul pigem rohkem liikvele, sestap on mõistlik neid söödaplatside lähistel paiksena hoida."

Vaktsiini ei ole ega tule 

Sigade Aafrika katku eripära on, et sellele pole ravi ega ka vaktsiini.

Ago Pärteli sõnul on seda vaktsiini püütud teha 30-40 aastat, aga tulemus on null.

"Klassikalise seakatku vastu on vaktsiin olemas; paar aastat tagasi, kui see Lätis metssigadeni jõudis, kasutati seal peibutussöödaga vaktsiine ja praeguseks on Läti sellest haigusest enam-vähem puhas. Sigade Aafrika katk aga tapab loomad nii kiiresti, et neil ei jõua antikehad üldse välja kujuneda. Vanemad loomad suudavad küll natuke kauem vastu pidada, aga antikehi tekib neil nii vähe ja need on nii nõrgad, et ei jõua viirusega võidelda ning vaktsiini nende baasil ei tooda."

Pärtel tõdes, et kolm kuud, mil Eestil on tulnud seakatkuga elada, on äärmiselt lühike aeg. "Meie kogemus on napp − ja paremat kogemust pole ka kusagilt võtta. Suvel oleme juba targemad," lubas ta siis seni tehtust ja toimunust põhjalikuma kokkuvõtte teha.