Rahvusringhäälingu Virumaa korrespondent Rene Kundla ei usu ühtse Virumaa teooriat

Rene Kundla: "Mäletan siiani oma imestust, kui tollase Eesti Raadio Ida-Virumaa stuudio juht Anne Jundas ei tahtnud mu tekste üle vaadata ja lasi mul neid otse eetrisse lugeda. Just siis sain aru, et vaid mina üksi vastutan sõna eest, mis mu suust eetrisse läheb, sest muuta seda enam ei saa."

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ehkki meedia on ajas teisenenud, on tele siiani see, mille abil paljud oma pildi maailmast kokku panevad. Sestap on rahvusringhäälingu Virumaa korrespondent kahtlemata mõjuvõimsam tegelane, kui olid näiteks eelmised maavanemad. Mis on tema töö ilu ja valu, küsib Põhjarannik Rene Kundlalt, kel sai äsja kolm aastat ses vastutusrikkas ametis rassitud.

Tellijale

1. septembril sai sul juba kolm aastat ERRi Virumaa korrespondendi ametis oldud. Kuidas ikkagi selleks saadakse, kasvatakse või karastutakse?

Arvan, et alateadvuses peab olema sisemine soov ning lisaks peab olema ka juhuste kokkulangevus. Tundub, et tööst televisioonis naljalt ei loobuta. Mul läks õnneks, kuna Virumaa telenägu ja ligemale kolmkümmend aastat sellel kohal töötanud Ago Gaškov läks maavalitsusse suhtekorraldajaks ning kaameramehest uudisteloojaks saanud Jaak Eelmets tahtis minna pensionile. Nii toimuski kolm aastat tagasi konkurss. Pääsesin finaali ja sain seal žürii häältega 2:1 võidu. Nädal praktikat Tallinnas, kuu aega Jaak Eelmetsa meistriklassi ja nii see töö pihta hakkas.

Tagasi üles