Näitlejast rahvasaadik tunneb end Toompeal isa Welshina ühest oma lemmiknäidendist

Üllar Saaremäe: "Iga viie aasta tagant on meil uhke tunne meie suurel laulu- ja tantsupeol rind kummi lüüa. Aga kui riik ei väärtusta inimesi, kes näevad vaeva, et need peod saaks toimuda, kui see süsteem hakkab logisema ning kaduma − kui ka n-ö õhinapõhisusel ei tule õpetajaid peale −, on midagi väga katki."

FOTO: Konstantin Sednev / Scanpix

Kevadest Toompeal rahvasaadiku rollis olev Üllar Saaremäe leiab, et õige konservatiiv on see, kel on, mille eest seista ja mida hoida. Veel uurib Põhjarannik, kuidas Kohtla-Nõmme päritolu staažikas näitleja ja lavastaja end Toompea teatris tunneb ning mille eest ta seal mäe otsas ikkagi seisab.

Tellijale

Oled praegu teel Tartusse, et taas  tea mitmendat korda  üles astuda Ken Kesey näidendis "Lendas üle käopesa" Randle McMurphyna. Kui ma oleks kollasem ajakirjanik, küsiks kohe midagi à la "Kas sul seal Toompeal on tsirkust või teatrit vähe?".

Need pole siiski võrreldavad asjad ja selliste võrdlustega tehakse ausatele kunstidele − nagu teater ja ka tsirkus seda on − liiga. Sama asi on jalgpallis, kui keegi viskab ennast pikali ja teeskleb vigastust ning publik kommenteerib: "Panso kooli parim näide." Mõistan, et tahetakse vaimukalt väljenduda, aga ma ütlen, et teater on midagi märgatavalt tõsisemat kui nägude tegemine ja hüplemine.

Tagasi üles