Näitlejast rahvasaadik tunneb end Toompeal isa Welshina ühest oma lemmiknäidendist

Üllar Saaremäe: "Iga viie aasta tagant on meil uhke tunne meie suurel laulu- ja tantsupeol rind kummi lüüa. Aga kui riik ei väärtusta inimesi, kes näevad vaeva, et need peod saaks toimuda, kui see süsteem hakkab logisema ning kaduma − kui ka n-ö õhinapõhisusel ei tule õpetajaid peale −, on midagi väga katki." Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Kevadest Toompeal rahvasaadiku rollis olev Üllar Saaremäe leiab, et õige konservatiiv on see, kel on, mille eest seista ja mida hoida. Veel uurib Põhjarannik, kuidas Kohtla-Nõmme päritolu staažikas näitleja ja lavastaja end Toompea teatris tunneb ning mille eest ta seal mäe otsas ikkagi seisab.

Oled praegu teel Tartusse, et taas − tea mitmendat korda − üles astuda Ken Kesey näidendis "Lendas üle käopesa" Randle McMurphyna. Kui ma oleks kollasem ajakirjanik, küsiks kohe midagi à la "Kas sul seal Toompeal on tsirkust või teatrit vähe?".

Need pole siiski võrreldavad asjad ja selliste võrdlustega tehakse ausatele kunstidele − nagu teater ja ka tsirkus seda on − liiga. Sama asi on jalgpallis, kui keegi viskab ennast pikali ja teeskleb vigastust ning publik kommenteerib: "Panso kooli parim näide." Mõistan, et tahetakse vaimukalt väljenduda, aga ma ütlen, et teater on midagi märgatavalt tõsisemat kui nägude tegemine ja hüplemine.