Mait Vaik: "Luule sarnaneb ehk enim muusikaga"

Mait Vaik: "Teoloog Karl Barth on öelnud, et Jumal vastab meie palvetele enamasti küsimustega ja kuigi alati on midagi veel − ja kindlasti on −, siis on juba sedagi palju. Milline on olemise mõte üldse − hoolimata kõigest peaks see olema suur tänutunne olla. See on kirjeldamatu."

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kuna 29. oktoobril koos Allan Vainolaga Jõhvi keskraamatukogu külastanud Mait Vaigu looming − eelkõige laulusõnad ansamblitele Sõpruse Puiestee ja Vennaskond − on laiades rahvamassides palju tuntum kui tema ise, otsustas Põhjarannik äsja 50aastaseks saanud mehega intervjuu teha. Juba selleks, et pärida lihtsat küsimust: mis on elu mõte?

Ma mainisin vist kunagi ka Jaan Krossile oma tähelepanekut, et head romaanikirjanikud on enne olnud head luuletajad. Kui oled selle väitega nõus − miks see ikkagi nii on? Ja veel küsiks, kas luuletamine on romaanikirjutamisele täielik vastandtegevus. 

Luuletamine ja romaani kirjutamine erinevad kindlasti mahus. Ajaline protsess annab romaanile mõningad eelised, kuid olen püüdnud proosas lähtuda eelkõige samast energiast ja intuitiivsusest, mis on heas poeesias möödapääsmatud. See on energia, mida on raske sõnastada, kuid mida iga kunstiteos lisaks muudele väärtustele peaks kandma ning mis on igasuguse kunsti ühine nimetaja.

Luule sarnaneb ehk enim muusika ja maalikunstiga, romaani puhul on kirjutajal suurem vastutus, aga samas ka rohkem mänguruumi. Tihti on hea proosateos äratuntavalt osaliselt ka luule. Karl Ristikivi varajane looming, tema Tallinna triloogia on kindlasti poeesia, sest väga raske oleks kokku võtta, millest need raamatud ikkagi räägivad, millest juba ei oleks räägitud, ja miks nad nii uskumatult head on. Erinevalt Tammsaarest me mingeid erilisi tõdesid või tarkusi nendelt lehekülgedelt ei ammuta.

Kohtumisel Jõhvi keskraamatukogus ütlesid, et kunagi pidasid luuletamist liiga naiselikuks tegevuseks. Millal, miks ja kuidas see suhtumine muutus?

Arvamus, et luuletamine on naiselik, tuli ehk noorusaja salmikutest ja sellest, et mees peab ikka midagi väljendama, midagi sõnaselgelt ja arusaadavalt; et emotsioon on naiselik. Samas enamik lemmikpoeete on siiski meessoost. Küllap oli see lihtsalt järelemõtlemise koht. Kuigi keegi on öelnud, et kõik kirjanikud on oma olemuselt naised, ja osaliselt tuleb sellega nõustuda.

Me kohtusime esimest korda ligi 30 aastat tagasi teoloogiaprofessori Elmar Salumaa juures Kilingi-Nõmmel Veski tänava pastoraadis. Kas saab rääkida tema mõjust sinu kujunemisele?

Elmar Salumaal on minu kujunemisel hindamatu väärtus. Salumaa oli õpetajaks ja pedagoogiks kutsutud, teadis seda ka ise ning võttis oma kutsumust tõelise pühendumisega. Tänini on meeles ja päevakorras, kui ta kord, Astra sigaret suus, ütles, et inimesed ei oska üldse üldistada. Sellel ajal muust ei räägitud, et kõik ainult üldistavad ja spetsialiste pole. Kummaline, et lause ise ei tähenda ju suurt midagi, mingit erilist ja uut tõde, aga ilmselt luges see, kuidas ta seda ütles. Midagi samasugust toimub ka luulega. Metafüüsika.

Kalev Kesküla suri ära ja pärast seda kirjutati Eestis kohe vähem esseesid. Räägi palun oma esseest "Süüst", mis ilmus oktoobris ajakirjas Looming.

Teema oli vaba. Miks ma võtsin ette midagi nii eemaletõukavat ja rasket? Süü on midagi, millest inimene üritab iga hinna eest vabaneda, seda mitte märgata, ja seda eriti tänapäeva moodne inimene. Tõin oma kirjutises esile viise, kuidas inimene ise ennast süüst priiks tunnistab ning sellega Jumalat ja ennast petta üritab. Olla hea nii-öelda omal käel. Tuletades oma piiratuses kõikvõimalikke lahendusi.

Ja kuidas ta ise headusest püüab aru saada või kui see ei aita, siis kehtestab headusele ise uued ja sobivad normid. Unustades aga sealjuures õigluse ja aususe või teisendades seda endale mugavalt. Õiglus erinevalt kõikjale sobivast kaastundest nõuab aga ka ohvreid ja kaastundega, eriti tuletatud ja mugava kaastundega, kõike kinni kittida ei ole võimalik. 

Oled kirjutanud enamiku Sõpruse Puiestee ja Metro Luminali tekste, lisaks Vennaskonnale ja Kosmikutele. Soundcloudis on kuulatav ka sinu ühemeheprojekt Looking for Space. Millised bändid, kel on samuti oluline roll just tekstidel, üle maailma sulle korda lähevad? 

Mind ennast on mõjutanud kindlasti rohkem muusikas olev sõnaline pool, näiteks Lou Reed, Morrissey, Akvaarium, Jegor Ljetov ja veel paljud teised. Naljakas, aga samas ei oska ma ju isegi korralikult inglise keelt.

Milline sinu seni ilmunud teostest sind praegu nii palju puudutab, et pead seda kõige südamelähedasemaks? 

Eks praegu puudutab ikka viimane romaan "Kurvake sügis". Raamatut peetakse raskeks, aga arvan, et see on üks teos, mis pretendeerib osaliselt ka luulele. Tekst on tihe, kontsentreeritud ja ka lause kohta pole midagi head öelda. Kuid kui oled seda juba natuke lugenud ja saad järjele, siis mõnd lehekülge taas avades on juba lihtsam ja tekib selgus. Keegi on öelnud, et raamat on puhastav.

Kuid... Lisaks müstikale on palju ka äraütlemist. Viimasest ei saanud kuidagi loobuda, sest hakkab juba väsitama moodsa kirjanduse ainult emotsioonile rõhuv üleküllus. Tegelikult ei ole targutamine mulle omane, aga kui kõik trügivad oma tekstidega tunnetuskunsti maastikule, on seda lõpuks väsitavalt ja tüütuseni palju. Puudub see, mis paneks järele mõtlema, see, mis on sõnale ainuomane. Sest midagi ei öelda, heal juhul saad lihtsalt laksu.

Tegelikult võiks ja peaks kirjandus ka vaimutoitu pakkuma ja mitte ainult kaifi või kaifilaadset ollust. Neid saab ka teisiti ja kiiremini ja lihtsama vaevaga. Sest uskuge mind: taevariik ja paradiis ei ole ainult mõnus äraolemine, seda ei ole ka see maailm siin ja praegu. Elu, mis põhineb ainult meeleoludel, on poolik.

Millisest raamatust soovitad alustada, kui keegi alles hakkab su loominguga tutvuma? 

Mait Vaigu tundmaõppimiseks soovitan ehk lühivorme ja esimest romaani "Juss ja vennad". Viimane on kergesti haaratav ja humoorikas, selles on hoogu ja rõõmu.  Kui aus olla, siis on selline ka "Kurvake sügis", aga oma varjatud võtmes. Ja lisaks kaks novellikogu "Tööpäeva lõpp" ja "Meeleparanduseta", millest viimane sai kultuurkapitali aastapreemia (2016).

Kuna said just 50, sobib sult küsida, kas tänapäeva noorus on hukas. Kuidas võrdled aega, mil olid teismeline ja veidi vanem, praegusega? 

Ükski noorus ei ole hukas, hukas on inimene terviklikult. Hukatuse vormid on lihtsalt erinevad, ühel põlvkonnal on see ühtpidi kaldu, teisel teisiti. Ajad muutuvad, aga inimene nendes vaevalt, pigem kõigub ühele ja siis teisele poole. Kindlasti saabub ka aeg, kus praegust tagasi igatsetakse ja kus minust kui konservatiivist saaks tulihingeline liberaal. Kristlasena ei saa ma muidugi olla kõike salliv, headus ei salli kõike ega tolereeri rumalust, headus ei põhine olemise hetkelisel meeldivusel.

Kuigi meil on tuhandeid võimalusi ja sadu teid, oleme sulgumas aina enam kasiinotaolisesse ruumi, mille juures on positiivne näiline turvalisus, viisakas teenindus, aga kus me oleme täiesti irreaalselt ja vähimagi protestita võtnud omaks, et me kaotame nagunii ja kasiino võidab alati. Kus ka arukate inimeste meel on sellest nii läbi imbunud, et isegi elementaarne jätkusuutlikkus ei ole enam esmatähtis. Ja kõik, mis jääb väljapoole, näib kardetav ja eelkõige hirmutavalt reaalne.

Selle poolest meenutab üldine hoiak osaliselt ENSVd, kus keskmine kodanik ei suutnud endale isegi ette kujutada, et midagi saaks olla ka teisiti. Toonased punkarid vahest ei kujutanud ette, ei uskunud, aga vähemalt ei leppinud. Tänapäeva noorus aga kaitseb toimuvat kirgliku häbitusega, sest neilt on võetud stressitaluvus, nad on juba ette alistunud ja tegelikult kaitstakse oma mugavussõltuvust ja valet. Isegi paha sõna võib tuua kaasa väärteomenetluse või õpetaja vallandamise. Siin on vahe. Kui väga üldistavalt, siis on raudreegel, et kui midagi on katki ja sa tahad seda parandada, siis pead sa ka millestki loobuma, muud võimalust ei ole. Puudutagu see siis isiklikku elu, maailmakorda või mida tahes. Olla hea loobumiseta on võimatu.

Kas sina tead, mis on elu mõte?

Elu mõte on Jumalaga suhtlemine või vähemalt püüd selle poole. Eelmainitud Elmar Salumaa lemmikteoloog Karl Barth on öelnud, et Jumal vastab meie palvetele enamasti küsimustega ja kuigi alati on midagi veel − ja kindlasti on −, siis on juba sedagi palju. Milline on olemise mõte üldse − kõigest hoolimata peaks see olema suur tänutunne olla. See on kirjeldamatu. Mida me oma tegevuse ja elu kaudu kirjeldamegi. Olgu selleks siis looming või mõni muu vorm, lihtsalt elamise rõõm.

Lõpetuseks jaga palun lugemissoovitusi.

Soovitan klassikuid, eriti eesti klassikat, nagu Tammsaare ja Ristikivi. Leida Kibuvits on avastamisel. Väga on korda läinud Jüri Tuuliku hilisem novellilooming. Maughami "Inimorjusest" on julmalt hea raamat, sest selles paljastub inimlik orjus ehk kõige paremini ja seda vahest autori omapoolse tahtliku eesmärgita. Kus peategelane lõpetab oma rahalise toetuse prostituudile, kes levitab oma surmahaigust materiaalsest abist hoolimata edasi. Aga milles peitubki tegelikult meie võimetus ja suutmatus olla hea või aidata kedagi tingimusteta. Muide, ma ei eita, et oleksin ka ise abipakkujana loobunud ja olengi nii käitunud.

Tsõpkini "Suvi Baden-Badenis" on üks teos, mis väga puudutas, selle lõpp ja inimese üksindus ja kodumaatus, mida meist keegi ei ole kogenud − isegi mitte tänased ja eilsed pagulased. Sest viimastel oli või on see kodumaa siiski olemas, aga kui sa juba sünnid võõrasse, elad võõras ja sul ei ole seda kunagi olnudki... Nagu su iidol (Dostojevski), kes veel oma elu lõpus sulle näkku sülitas ja sind kui juuti mingi halvustava traktaadiga kostitas. Needki, kellest oled kinni haaranud, on sind ära põlanud. Sul ei ole midagi, mis seoks, ja eelkõige pole seda ka kunagi olnud. See on valus raamat.

Ja lõppu Karl Barthi "Kiriklik dogmaatika", täpsemalt selle lühikokkuvõte. Õnneks on juba teose pealkiri ise nii eemaletõukav, et igaüks seda kätte ei võta. Kuid Barth on olnud kohustuslik ka mitmete ülikoolide reaalfakulteetides, eeskujuna, kuidas küsimust püstitada ehk "millest me räägime?". Viimane kipub kangesti kaduma, olgu selleks viimastel kuudel kerkinud kliimahüsteeria, kus unustatakse, et kliima soojenemine ja süsihappegaas ei ole veel sünonüümid.

Lõpuks unustatakse ka soojenemine ise ja võitlustandriks saab ideoloogiline maailmavaade. Hukatuslikult oleme juba seal, et sisulise poole hülgamises polegi enam midagi taunitavat, see on isegi hea ja tulus. Ja kui jääkarude populatsioon on jõudsalt kasvamas ja neil läheb hästi, siis uurija, kes selleni jõudis, tuleb muidugi vallandada. Halb on see, et selline omad-võõrad-piir välistab paljudele üldse igasugused edasised keskkonnaprobleemid ja nendega tõsimeeli tegelemise.

Tagasi üles