Lõpetuseks jaga palun lugemissoovitusi.
Soovitan klassikuid, eriti eesti klassikat, nagu Tammsaare ja Ristikivi. Leida Kibuvits on avastamisel. Väga on korda läinud Jüri Tuuliku hilisem novellilooming. Maughami "Inimorjusest" on julmalt hea raamat, sest selles paljastub inimlik orjus ehk kõige paremini ja seda vahest autori omapoolse tahtliku eesmärgita. Kus peategelane lõpetab oma rahalise toetuse prostituudile, kes levitab oma surmahaigust materiaalsest abist hoolimata edasi. Aga milles peitubki tegelikult meie võimetus ja suutmatus olla hea või aidata kedagi tingimusteta. Muide, ma ei eita, et oleksin ka ise abipakkujana loobunud ja olengi nii käitunud.
Tsõpkini "Suvi Baden-Badenis" on üks teos, mis väga puudutas, selle lõpp ja inimese üksindus ja kodumaatus, mida meist keegi ei ole kogenud − isegi mitte tänased ja eilsed pagulased. Sest viimastel oli või on see kodumaa siiski olemas, aga kui sa juba sünnid võõrasse, elad võõras ja sul ei ole seda kunagi olnudki... Nagu su iidol (Dostojevski), kes veel oma elu lõpus sulle näkku sülitas ja sind kui juuti mingi halvustava traktaadiga kostitas. Needki, kellest oled kinni haaranud, on sind ära põlanud. Sul ei ole midagi, mis seoks, ja eelkõige pole seda ka kunagi olnud. See on valus raamat.
Ja lõppu Karl Barthi "Kiriklik dogmaatika", täpsemalt selle lühikokkuvõte. Õnneks on juba teose pealkiri ise nii eemaletõukav, et igaüks seda kätte ei võta. Kuid Barth on olnud kohustuslik ka mitmete ülikoolide reaalfakulteetides, eeskujuna, kuidas küsimust püstitada ehk "millest me räägime?". Viimane kipub kangesti kaduma, olgu selleks viimastel kuudel kerkinud kliimahüsteeria, kus unustatakse, et kliima soojenemine ja süsihappegaas ei ole veel sünonüümid.
Lõpuks unustatakse ka soojenemine ise ja võitlustandriks saab ideoloogiline maailmavaade. Hukatuslikult oleme juba seal, et sisulise poole hülgamises polegi enam midagi taunitavat, see on isegi hea ja tulus. Ja kui jääkarude populatsioon on jõudsalt kasvamas ja neil läheb hästi, siis uurija, kes selleni jõudis, tuleb muidugi vallandada. Halb on see, et selline omad-võõrad-piir välistab paljudele üldse igasugused edasised keskkonnaprobleemid ja nendega tõsimeeli tegelemise.