Minule oli maakond esmalt täielik Ida-Võlumaa: kõik oli varem nähtust hoopis teistsugune. Olin vaimustuses, mulle meeldis. Tulin Pärnust, kus kuulsin kogu aeg soome keelt ja olin rohkem linnainimene. Kui tulin Kuremäele kloostri kõrvale metsa, tundus see nii eksootiline. Kuulsin palju vene keelt, mida ma eriti ei valda − see oli uudis, et eesti keelega ei saa igal pool hakkama. Kuna alguses siin kedagi peale oma tollase elukaaslase ei tundnud, oli mul palju vaba aega ning ma käisin palju ringi. Võtsin lihtsalt kaardi ette ja otsustasin, et "vaat, täna lähen sinna!". Tegin palju pilte.