Vereta jahimees Margit Kurvits tabab Ida-Virumaa ilu ja valu

Margit Kurvits: "On olnud palju kliente, kes on tulnud kiitma ja ütlema, et fotoseanss tõstis nende enesehinnangut, et nad näevad pildi peal nii head välja, et see koguni muutis nende elu. Minu mõistes on tegu väikese panusega maailma paremaks muutmisel."

FOTO: Margit Kurvits

Ehkki fotograaf Margit Kurvits, kelle näitus ripub praegu Illuka mõisas, on maakonnas elanud vaid kuus aastat, on ta ilmselt tuttav rohkemate Ida-Viru paikade ja inimestega kui enamik kohalikke. Küsime temalt, mis sunnib teda kaameraga n-ö veretul jahil käima ning mis talle fotograafia vallas enim pinget pakub.

Tellijale

Tavaliselt kuuleb maakonnas kurtmist, kuidas kõik lähevad siit ära − eriti nn pärismaalased. Kuidas sinust ikkagi sai idavirulane ning millisena maakonda näed? 

Minule oli maakond esmalt täielik Ida-Võlumaa: kõik oli varem nähtust hoopis teistsugune. Olin vaimustuses, mulle meeldis. Tulin Pärnust, kus kuulsin kogu aeg soome keelt ja olin rohkem linnainimene. Kui tulin Kuremäele kloostri kõrvale metsa, tundus see nii eksootiline. Kuulsin palju vene keelt, mida ma eriti ei valda − see oli uudis, et eesti keelega ei saa igal pool hakkama. Kuna alguses siin kedagi peale oma tollase elukaaslase ei tundnud, oli mul palju vaba aega ning ma käisin palju ringi. Võtsin lihtsalt kaardi ette ja otsustasin, et "vaat, täna lähen sinna!". Tegin palju pilte.

Tagasi üles