Hendrik Agur: Jõhvi kontserdimaja klaver on oma aja ära elanud

Hendrik Agur: "Tuleb aga tunnistada, et klaver on oma aja ära elanud ja ehkki ta on ju hääles, ei ole tal enam kõlajõudu, mis paneks maja helisema. Klahvid vajuvad pehmelt alla ja tunda on, et pilli pensioniiga on saabunud. Ja vabandust, ka sound on üsna "panniks" moondunud." Foto: Matti Kämärä

Kohtla-Järve gümnaasiumi muusikakõrgharidusega direktor Hendrik Agur tõdeb oma arvustuses aastalõpukontserdil esinenud Randalude perekonna kiitmise kõrval, et Jõhvi kontserdimaja vajab uut klaverit.

30. detsembril Jõhvi kontserdimajas toimunud Eesti Kontserdi aastalõpukontserdil esinesid pianistid Kalle ja Kristjan Randalu ning  vioolamängija Liisa Randalu koos Tallinna kammerorkestriga.

"Olen päris palju kuulanud Kristjan Randalu loomingut ja interpretatsioone ning tänu sellele nendega kursis. Eriti tore etapp tema interpreedi karjääris oli kümmekond aastat tagasi, kui ta Mulgimaal Tuhalaane metsadest ammutatud inspiratsiooniga esines ühise kavaga koos Vaiko Eplikuga, kes kasutas hääle moondamiseks kõikvõimalikke moodsaid tehnilisi vidinaid. Aga Kristjan läks sellega kaasa ja toetas oma süva- ja džässmuusiku põhjaga.
 

Foto: Teet Korsten / Põhjarannik

Aastalõpukontserdi ametlik kava

Mozarti rondo klaverile ja orkestrile D-duur, KV382.

Kristjan Randalu "Inner Asylum" / "Sisemine turvapaik" vioolale, klaverile ja kammerorkestrile.

Mozarti klaverikontsert nr 21 C-duur, KV 467. 

Aastalõpukontserdil Kristjan Randalu esituses kõlanud tema enda "Inner Asylum" oli põnev käsitlus kammerorkestri ja klaveri dialoogist ja koosmängust, mille märksõnaks võiks olla: "hoopis teisiti" ja "kõik mitteootuspäraselt". Aga kokkuvõttes nauditav ja popp nüüdismuusika sügavas klassikalise muusika võtmes. Igati mõnus ja väärikas teos, mille üle võime eestlastena uhked olla.

Kalle Randalu ja Mozarti muusika on nagu kaksikvennad. Küllap neid interpreete on maailmas palju, kes Mozarti interpreteerimist valitsevad täiuseni. Maestro Randalu on üks neist päris kindlasti. Peen tunnetus, pikantne ja pehme randmega dünaamika on nauditav, mänguline ja kerge, mis mõjub kõrgendatud meeleolu loovalt ja nauditavalt. Sest Mozartit saab ka raiuda ja neid näiteid on samuti. Randalu oli orkestriga kui üks tervik. Maestro Mozarti muusika luuüdini läbi tunnetamine kandus vahetult orkestrini ning klaver ja orkester olidki koosmänguks filigraanne tervik.

Tallinna kammerorkester kõlab ju suurepäraselt ning paistab silma hea ansamblimänguga. Ilma dirigendita mängida terve kontsert, kontsertmeistri poogna tõmbe, pianisti silmapilgutuse või hingestatud noogutuse peale − orkester ja solist olid alati ühe asja eest väljas, mille tulemuseks oli kena ansamblimäng.

Tahaks veidi norida ka − ega eestlase loomusest üle saa. See, kuidas orkester oma esitatavale muusikale ise kehakeeles kaasa elab, jääb paraku alati alla hulga temperamentsematele natuuridele nii idast kui läänest. Kui kõrvutada kas või mõtteis kahte videopilti alles hiljuti samas kontserdisaalis esinenud Peterburi filharmoonikutest ja kodustest tallinlastest, siis pilt on lihtsalt niivõrd erinev ja üldkõlapilt kindlasti ka. Aga mida teha? Ega midagi, me oleme eestlased ja seega veidi tuimemad ning see avaldub lavalises pildis ja kokkuvõttes ka kõlalises.

Tore oli kontserdi puhul see, et kolm Randalut musitseerisid koos ühel laval. Mina sellist pilti varem näinud ei olnud. Väga põnev dünastia tunnetus. Samas tuleb tõdeda, et Liisa Randalu vioolal mingisuguse erilise virtuoossusega silma ei paistnud (ilmselt ei võimaldanud seda ka partiid), pigem oligi tema positsioon pigem institutsionaalne: musitseerida ühel laval koos isa ja vennaga. Ja selle eesmärgi täitis trio kenasti. Kas või akadeemilise eeskuju mõttes. Kokkuvõttes oli selline dünastia koosmusitseerimine ju igati sümpaatne, andes Liisale tulevikuks väikese krediidi ette.

Kontserdi lisalooks oli Kristjan Randalu humoorikas, kuid virtuoosne lugu klaverile neljal käel ning vioolale ja orkestrile "Igaühel oma klaver ja orkester", mis oli tõlgendus loost "Igaühel oma pill". Vahva krutskitega lugu, kus vanameister Randalu väljus oma kastist ja lustis koos lastega.

Ja veel väikesest tehnilisest murest. Jõhvi kontserdimajal on ju vormiliselt väärikas kontsertklaver Steinway & Sons, mis peaks rahuldama ka kõige nõudlikuma pianisti ja kuulaja kriteeriumid. Tuleb aga tunnistada, et klaver on oma aja ära elanud ja ehkki ta on ju hääles, ei ole tal enam kõlajõudu, mis paneks maja helisema. Klahvid vajuvad pehmelt alla ja tunda on, et pilli pensioniiga on saabunud. Ja vabandust, ka sound on üsna "panniks" moondunud. Piano registris veel kannab, aga juba forte'sse tüürides läheb asi käest. Pill on oma aja ära elanud ja küllap kestaks harjutuspillina veel aastakümneidki, kuid väärikas kontserdisaal vajab korralikku klaverit ja siin ei tohiks olla vaidluseks kohta, aamen! 

Lõpetuseks. Tuleb tõdeda, et Ida-Virumaa kõige väärikam ja uuem kontsertklaver asubki praegu Kohtla-Järve gümnaasiumis. Uus Estonia 275, mis sai osaliselt annetuste toel toodud, kõlab selgelt ja kaunilt ning seni tuleb ilmselt väärikad klaverikontserdid kolida gümnaasiumi aatriumisse Kohtla-Järvel. Ka Kohtla-Järve kultuurikeskuse klaverite olukord on halb ning klaveripark vajab kiiret uuendamist. Aga väärikas kontserdimaja Jõhvis esindab Eesti kultuuri eesliini ning siin peaks uue ja korraliku klaveri olemasolu olema standardiks," kirjutab Hendrik Agur.