Vaba Lava Narva teatrikeskuses küpseb tükk "Üleminekuaja inimesed"

Mihhail Patlasov: "Adusin, et elu ise lavastab kõige paradoksaalsemal, hirmsamal ja paremal moel. Sellest ajast tean, et dokumentaalne tekst vastab mu küsimustele palju paremini kui see, mida näitekirjanikud välja mõelda suudavad."

FOTO: Erakogu

29. jaanuaril esietendub Vaba Lava Narva teatrikeskuses Vene tunnustatud draamadokumentalisti Mihhail Patlasovi käe all valmiv lavastus "Üleminekuaja inimesed", mis kõneleb nüüdisaja kunstitegelaste suu läbi tänapäeva üleminekuenergiatest − muu seas Narva linna kireva loo taustal.

Põhjarannik kohtus lavastaja Mihhail Patlasoviga 15. jaanuaril "Üleminekuaja inimeste" proovi vaheajal.

"Näha Narva tõelist palet"

Lavastaja sõnul on tegu eelkõige dokumentaallavastusega, mis põhineb kunstnike lugudel ja mille teema on üleminek. Patlasov räägib, et esmalt püüti läheneda teemale 1990ndate alguse võtmes ning eelkõige Narva seisukohast, ent siis aduti, et see pole niivõrd aktuaalne, kui see on nähtuna läbi kunstnike prisma, kes oma natuurilt on niigi pidevas üleminekuseisundis.

Kuidas autor tunneb end olukorras, mil esietenduseni on jäänud vaid mõned päevad, näitlejad − Dan Jeršov, Karl Andreas Kalmet, Liis Lindmaa, Ingrid Margus, Gert Raudsep ja Liina Tennosaar − on küll välja valitud, aga taies alles valmib?

"Aega on alati vähe, aga meil on siin suurepärased tingimused ja aega paar nädalat laval harjutada. Tegu on üleminekuseisundiga: näidendi ümber on pidevalt selline energia. Pluss meil on koduloouurija Aleksander Openko, kes tunneb Narva lugu," loetleb lavastaja.

Narvat nimetab Patlasov ainukordseks linnaks, mille ajalugu on olnud ühtaegu nii kurb kui hirmus. "Ja siin on palju vene inimesi, kes on siia jäänud. Linn meeldib mulle ja kahtlemata on siin, millega tegelda. Üht- või teistpidi töötan suurte rahvuslike traumadega ja siin on need ilmselgelt nähtavad.

Selle linna kultuur on mingil moel suletud: siin adutakse vähe, mis toimub ülejäänud Eesti kultuuris, ja sama kehtib ka vastupidi. Sestap tahaks sellega midagi ette võtta. Minu ülieesmärk on näha linna tõelist palet. Siin on mitu täiesti erinäolist surnuaeda, siit on jooksnud alati kahe suure tsivilisatsiooni veelahe," ütleb mees.

Näidendis saab lavastaja sõnul mööda minnes kajastatud ka periood, mil Narvas ja Narva-Jõesuus tegutses peaaegu ühel ajal umbes viisteist maailmanime kunsti vallas: teiste seas Marc Chagall ja Ivan Šiškin. Samuti käsitletakse aega hävinenud linna varemeil ja linnas, kus omaaegsete hoonete seinu on kasutatud tee-ehituses. "Oluline on siiski leida lepitus, oma linna ja tema lugu armastada. Argipilgule võib Narva tunduda Novosibirski magalarajoonina. See on väga kummastav pilt," leiab Patlasov.

Elu ise lavastab parimal moel  

Näidendi kunstnikud Alina Tihonova, Mihhail Ivanov ja Evi Pärn loovad kujunduse, mis koosneb lavasügavusse kulgevatest poolläbipaistvatest kangastest, mille peale kuvatakse intervjueeritud kunstnike töid, videoid ja salvestatud intervjuukatkeid. Eesmärk on ühtlasi välja tuua üksteise peale asetuvaid ajalookihistusi. "Paljud kunstnikud kurdavad, et neid ei märgata. Meie eesmärk on muu seas kutsuda teatri vahenditega narvakaid − ja üldse Eestit − nende oma kunstnikega tutvuma," ütleb Patlasov.

Kuidas 2011. aastal teatrivallas tegevust alustanud Patlasov omal ajal just dokumentaalžanri juurde jõudis? "Olen lõpetanud Peterburi kinokooli filmirežissööri erialal, aga 2010. aastal leidis aset majanduskriisi teine laine ja filmivaldkond kärbus. Samuti polnud mul ihalust vändata fiktsionaalseid filme.

Teatris Baltijskij Dom nägin Andrei Sovlatškovi stsenaariumi põhjal valminud draamalavastust "Antikehad", mis sai tõuke antifašistist tudengi Timur Katšarava tapmisest. Adusin, et elu ise lavastab kõige paradoksaalsemal, hirmsamal ja paremal moel. Sellest ajast tean, et dokumentaalne tekst vastab mu küsimustele palju paremini kui see, mida näitekirjanikud välja mõelda suudavad," räägib lavastaja. 

Veebruari lõpus näeb lavastust Tallinnas, hiljem Tartus. Esietendusel Narvas on kohal teiste seas eksperdid ja festivalide programmide koostajad Venemaalt ning Patlasov loodab, et "Üleminekuaja inimesi" näeb ka Venemaal. "On väga oluline, et ka Venemaal nähtaks, mis lähinaabrite kunstielus aset leiab ja mida tänapäeva kunstnikud elust arvavad. Näidendis on suur episood, mis kõneleb tulevikust, ja see puudutab meid kõiki."

Mis on üleminek? 

Mis on üleminek? Kes on üleminekuinimesed? Üleminekute või muutuste suhtes kõige tundlikumateks inimesteks peetakse kunstnikke. Seepärast esitasimegi küsimused just neile. Marc Chagallist kuni tänapäevani on kunstnike, nende tõeliste üleminekuinimeste looming ja lood avanud varjatud konflikte põlvkondade, rahvuste ja riikide vahel. Üleilmsed sotsiaalsed ja kultuurilised muutused ei seostu ainult poliitilise režiimi teisenemisega, vaid ka näiteks rändelainetega.

Kunstnikud vastavad küsimustele iseenda, aja ja keskkonna kohta, milles nende looming sünnib või jääb sündimata. Need vastused jõuavad meieni ajas ja ruumis muutuvate isiklike lugude kaudu. Iga lugu määratleb üleminekut omal moel, iga uus koht võib anda loomingule uue suuna. Mille nimel maksab tänapäeval kunsti teha? Vastuseid on palju ning igaühes neist peegeldub nüüdisaja igapäevane elu. 

Mihhail Patlasov on rahvusliku teatripreemia Kuldne Mask kahekordne laureaat ja Peterburi kõrgeima teatripreemia Zolotoi Sofit laureaat. Ta on Peterburi Aleksandra teatri lavastaja.

Lavastus on koostatud vestlustest, milles osalesid Ene-Liis Semper, Marko Mäetamm, Aleksei Gordin, Raoul Kurvitz, Olesja Katšanovskaja-Münd, Artemy Troitski, Maria Bontšuk ja Sergei Haragorijev, Dmitri Filiminov, Andrei Kedrin, Sergei Minin, Ingrid Margus ja Martin Saar, Bita Razavi, Edith Karlson, Darja Popolitova, Varvara & Mar, Dénes Farkas, Evi Pärn, Alina Tihhonova, Daniel Kolpaktši, Aleksander Openko.

Esietendus on kavas 29. jaanuaril kell 19 Vaba Lava Narva teatrikeskuses. 

(Lavastuse tutvustus Vaba Lava Narva teatrikeskuse kodulehelt) 

Tagasi üles
Back