"Meil on kodu keset metsa"

Jane Remmi maalinäitust "Rägastikud, Metsik paradiis, Metsamorfoos ja mnt" näeb Jõhvi kunstikooli galeriis 26. veebruarini.

FOTO: MATI RAUTSO

Jõhvi kunstikooli galeriis näeb kuni 26. veebruarini Jane Remmi näitust "Rägastikud, Metsik paradiis, Metsamorfoos ja mnt", kus on väljas üksteist suuremamõõdulist hüperrealistlikus maalitehnikas valminud tööd, mida kõiki ühendab metsateema.

Kuna eriti viimastel kuudel ja päevadel oleks kui kogu maa ühekorraga avastanud, et meie uhkus ning üks suuremaid varasid − mets − on kõiksugu lageraidurite ja teiste ühepäevaliblikate õõvase tegevuse tõttu suures ohus, on nüüd vahest aeg seada sammud Jõhvi kunstikooli galeriisse, et sel valusal teemal sügavamalt ja visuaalsemalt järele mõelda.

Isiklik suhe ja kontseptualism 

Pika nimega näitusel on eksponeeritud üksteist tööd, millest kuus on seeriast "mnt". Seeria kujutabki vaateid maanteedelt − kuidas Eestimaa maanteelt paistab. "Seeria mõte oli, et kuna tänapäeval elab suurem osa inimestest linnades, kujuneb paljuski arusaam väljaspool linna olevast autoakna kui televiisoriekraani kaudu. Seal jookseb vaatemäng nagu filmilint ja meie oleme seda vaadates maastikega suhestudes passiivsed," räägib Jane Remm.

Kaks maali on seeriast "Rägastikud", mis tegeles/tegeleb autori sõnul looduse korrastamata struktuuride ja inimese loodud monotoonsete struktuuride võrdlemisega. Tööd "Metsik paradiis" ja "Metsamorfoos" kujutavadki vana põlismetsa ning teine kõneleb lageraiest. Tööd "Metsik paradiis" on kasutatud ka näituseplakatil ning seda vaadates hoomab, kui palju erisuguseid mikromaailmu ühes väikses metsalõigus endas omakorda peidus võib olla.

Remm kiidab Jõhvi kunstikooli galeriid ja selle direktorit Mati Rautsod, kes seisab pika nimega näituse kompositsiooni taga − et tööd omavahel seina peal rippudes õigesti dialoogi peaksid ning näituse rütm õige oleks.  

Kas pika nimega näitus annab aimu kunstniku enda suhtest ja sidemest loodusega üldse ning metsateemaga lähemalt? "Näitusel väljas olevad tööd on isiklikud − st annavad edasi minu seost loodusega. Seeria "mnt" on pigem küll kontseptuaalne − mõtestamaks üldisemaid trende −, aga teised tööd ongi isiklikumad," arvab kunstnik.

Männilinna hea mõju 

1978. aastal sündinud Jane Remm lõpetas 2003. aastal Tartu ülikoolis maaliosakonna ja Eesti kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide osakonna. Ta leiab, et tema "reaalsusest reaalsem" kujutamisviis on kujunenud meisterlikuks just pideva maalimise käigus. "Realistlik kujutamisviis ei pruugi mu tööde puhul olulisim olla. See pole eesmärk omaette, pigem on see vahend oma sõnumite edastamisel," ütleb Remm.

Naine tegutseb ka kunstiõpetajana Sally Stuudios ja Tallinna ülikoolis. Esimese näol on tegu lastele ja täiskasvanutele kunstikursusi pakkuva mittetulundusühinguga. 1991. aastal loodud stuudio korraldab huvialakooli lastele ja noortele, kunstikursusi täiskasvanutele, õpetajate täienduskoolitust ja Kunstiteadlikkuse Keskust. Nime sai Sally Stuudio dogi Sally järgi.

Kas Remm on oma töödesse teadlikult loodushoiualase moraaliteema sisse maalinud? "Eks ma muretsen eriti vana metsa püsimise pärast. Ökoloogilises kriisis, kus me asume, on tema näol tegu olulise loodusväärtusega, millesse tuleks hoolega suhtuda − nii inimeste endi kui ka teiste liikide heaolule mõeldes," tunnistab autor. Remm ütleb, et mõtleb iga päev ökoloogiateemadele: "Alati ei õnnestu, aga püüan ikka."

Näitena endapoolse loodushoiu kohta toob ta välja prügisortimise, püüu võimalikult vähe isiklikku autot kasutada, enda piiramise uute rõivaste ostmisel.

Lemmikmetsatüübina nimetab Remm palumetsa. "Samas mulle meeldib ka veidi tihedam, vana kuusik. Erisugust tüüpi ja just liigirikkad metsad on huvitavad vaadata," räägib naine, kes on väga pikalt männilinna nime kandvas Elvas elanud.

Tagasi üles
Back