/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2020/02/10/12933666t1he1c3.jpg)
Inimesed, kel oli õnn viibida reedel, 7. veebruaril Jõhvi kontserdimajas "MustonenFesti" raames toimunud Novosibirski kammerorkestri kontserdil, said ootamatult võimaluse näha elavat klassikut, üht Iisraeli ja Gruusia tuntumat heliloojat Josef Bardanašvilit (71). Mees, kes ütleb, et talle ei meeldi kõnesid pidada, ronis lavale ja tervitas isiklikult Jõhvi publikut, keda pidas intelligentseks.
Jõhvis toimus äsja teie teose "To the memory of..."esmaettekanne, olete selle kirjutanud eelkõige oma sõbra, mullu oktoobris lahkunud Gia Kantšeli mälestuseks. Andres Mustonen ütles teose järel, et mälestate sellega ka mitmeid oma praeguseks lahkunud eesti sõpru. Kas võite nimetada, kes meie heliloojaist on teile kõige lähedasemad − nii elavate kui surnute seast?
Kuna olen 1970. aastate põlvkonnast, sõbrustasin kõige suurepärasemate heliloojatega, keda Eestis teadsin. Neid oli palju, aga eriti sõbrustasin Lepo Sumera, Raimo Kangro ja Veljo Tormisega. Tormis oli meie vaimne õpetaja ja mõjutas meid kõiki. Rääkimata Arvo Pärdist, kes oli kõigi meie sõprade sõber: Gia Kantšeli, Valentin Silvestrovi, Alfred Schnittke. Meie oleme järgmine põlvkond ja jätkame nende alustatut.
Nad väga austasid üksteist ja aitasid üksteist isegi välismaal. Mäletan, Gia rääkis mulle, et tal oli väga raske − stipendiumi lõppedes polnud enam sissetulekut − ja Pärt toetas teda. Oma mälestusteraamatus ta kirjutab, et Pärt aitas tal tellimuse saada. Hiljem sai Giast maailmanimi. Praegu tean noori eesti muusikuid, heliloojaid tunnen vähem. Aga Andres Mustonen korraldab meil Iisraelis juba seitsmendat aastat festivali "MustonenFest", kuhu ta toob väga palju Eesti kollektiive, kes esitavad muu seas palju väga head Eesti heliloomingut. Andres on hea suursaadik − ma ei tea, kes on praegu Eesti ametlik suursaadik, aga tema on kultuuri ja muusika suursaadik.
Andres Mustonen on isegi semiitliku näoga!
Meie oleme teda nõnda mõjutanud. [Naerab.] Aga ta on väljapaistev muusik. Tean teda 1969. aastast. Kujutage ette! Viiskümmend aastat!
Avaldan teile tänu suurpärase teose eest, mille esiettekanne äsja kõlas. Kas te olete pärast teost "To the memory of..." palju uusi asju loonud?
Õnneks ma kirjutan palju. Äsja telliti minult ooper, mis lavastatakse Iisraeli ooperis. Veel kirjutasin uue suure sümfoonilise teose, mille peatset esiettekannet ootan. See toimub festivalil Sionis Šveitsis ja teos on samuti pühendatud Giale.
Te olete kirjutanud palju filmimuusikat...
Teate, kes mind esimesena filmi kaasas? Gia Kantšeli! Olin tudeng ja ta juhatas mind otse Robert Sturua teatrisse. Sturuale kirjutasimegi mõlemad Giaga.
Mulle tundus, et ka teie "To the memory of..." on veidi filmilik. Olete kirjutanud palju filmimuusikat, aga kuidas te ise filmikunsti suhtute? Käite ikka kinos?
Käin pidevalt kinos, sest ma isegi õpetan tudengitele filmimuusika kirjutamist. Ülikooli kutsuti, sest olen tuntud muu seas kui filmihelilooja. Ka Gruusias juhin selleteemalisi meistriklasse. Vahel kutsutakse ka Berkeley ülikooli.
Saan aru, et teil on rohkem kui üks kodumaa. Kas saab nii öelda?
Elasin Gruusias 47 aastat. Kõik minu loomingulised õnnestumised said seal alguse. Hiljem jätkusid need Iisraelis, kus olen väga õnnelik. Olen töötanud selliste dirigentidega! Olen jumalale tänulik, et nõnda on läinud.
Kuidas jäite rahule Jõhvi kontserdimaja saali ja selle akustikaga?
Just praegu ütlesin tüdrukutele, et Iisraelis pole häid kammersaale. Kummaline. Miljonite eest ehitatakse, aga sellist tulemust pole. Siin, Jõhvis, on suurepärane akustika ning on meeldiv mängida ja kuulata. Publik on suurepärane! Tavaliselt mulle ei meeldi laval midagi rääkida, aga siin olin nii liigutatud − tundsin, et neile läks esitatu südamesse −, et tahtsin nendega suhelda.