Urmas Vadi: "Kirjandus võib olla pöörane ja aus ja mida kõike veel"

Urmas Vadi: "Mina ise olen ikka seesama mees, kes tuleb läbi vihma koju, toidukott seljas, või karjub pimedas metsa vahel, kui autol lõhkeb rehv."

FOTO: Teet Malsroos

Samal nädalal, kui kohalikud võimumehed panid Toilas püsti Pätsi monumendi, valis Virumaa kirjandusauhinna žürii nüüdseks juba väga soliidse ajalooga preemia järjekordseks laureaadiks Urmas Vadi tema romaaniga "Ballettmeister". Teoses on Pätsil hullumajakaaslasteks Daniil Harms, Mihhail Bulgakov ja Nikolai II.

17. veebruaril said teada, et sinu "Ballettmeister" tantsis end Virumaa kirjandusauhinnale, mis on järjekorras juba 32. Mida see tunnustus sulle tähendab?

Auhinnad on väga toredad asjad. Ma arvan, et me kõik iga päev otsime teiste inimeste mõistmist ja arusaamist, tunnustust, armastust. Ja ju selle soovi pärast end arusaadavaks teha ja maailma endale seletada ma kirjutangi. See, et Virumaa inimesed minu kui lõunaeestlase teksti hindavad, on igatahes läbimurre! 

Sinu raamat võistles Virumaa kirjandusauhinna määramise lõpusirgel väga tasavägiselt Mart Kivastiku romaaniga "Taevatrepp". "Ballettmeistri" toetajad olid žüriis valdavalt Ida-Viru päritolu liikmed ja nemad polnud samanimelist lavastust näinud. Paljud läänevirukad jällegi olid ja osa neist sõnastas asja umbes nii, et tegu on taaskasutusega − lisades, et "taaskasutus on moes". Palun kirjelda, milline vahe on näidendi ja proosa kirjutamisel sinu silmis. Kuidas sündis proosateos "Ballettmeister"? 

Kunagi Kajar Pruul luges seda näidendit ja soovitas, et see võiks ka raamatuna ilmuda. Kui pakkusin seda Loomingu Raamatukogule, olid nad nõus, saadeti juba ka leping. Ja see on alati hea tunne, kui leping saadetakse ja raha hakkab voolama, oli suur tahtmine lepingule alla kirjutada, aga korraga turgatas: mis siis, kui kirjutaks selle näidendi proosaks ümber?

Kunagi mulle meeldis väga näidendeid lugeda, aga praegu ma arvan, et neid võiks ikka rohkem laval teha. Ja veel oli tunne, et tahaks sellele loole lisada veidi sisekõnet, mida ma ise väga hindan. Mulle tundus, et see lugu sobiks hästi vabariigi sünnipäevaks, oleks n-ö minu kingitus riigile, ja mõtlesin, et mis see ära ei ole, ma olen ennegi teinud igasuguseid dramatiseeringuid, kirjutan remargid pikemaks ja ongi valmis. Aga tegelikkus oli see, et ma kirjutasin kogu teksti uuesti ja selleks kulus üle kahe aasta.

Näidendiga võrreldes on juures palju uusi tegelasi, detaile, ka seesinane sisekõne, lisaks raamjutustus ja ka mingi üleüldine läbikirjutatus. Olen kuulnud labakutest, millele enne kandma hakkamist õmmeldi kiht lõnga veel peale, et peaks kauem vastu. Ma tegin "Ballettmeistriga" midagi samasugust. Ja ka taaskasutus kui selline on mulle maailmavaateliselt oluline asi, miks mitte seda nii nimetada. Aga eks ma ikka pidasin seda lugu sedavõrd oluliseks, et seda uuesti läbi õmmelda, lihtsalt igavusest ma seda ei teinud. 

President Päts pole meie ajaloos kindlasti pehmelt öeldes liiga üheplaaniline tegelane. Oled kuskil vist ka ise öelnud, et aeg on juba küps temasse vabamalt suhtuda. Kuidas näed Pätsi isikut ise? Kuidas kirjeldad tema persooni loomist oma "Ballettmeistri" näidendis ja raamatus?

Kui ma seda lugu umbes 15 aastat tagasi kirjutama hakkasin, tuli päris palju uut infot Pätsi kohta peale. Lugesin Magnus Ilmjärve ja Jaak Valge tekste ning kuidagi see pilt tekkis. Aga minu asi pole Pätsi üle kohut mõista või näidata, et ta oli reetur, kuigi eks selline pilt ka "Ballettmeistrit" lugedes tekib. Mind huvitas see võimalus, et tegemist oli kas töödeldud või haige inimesega, kes istub vaimuhaiglas. Ja see perspektiiv mind huvitaski ja mulle endiselt meeldib, et need otsad ja võimalused on endiselt lahti, et mille ajel ja miks ta seda juttu räägib, mida mõtleb jne. 

Paljud meie loomeinimesed on sekkunud poliitikasse. Ka oled ka ise kunagi sekkumisvajadust tundnud? Kui silte kleepida − oled sa maailmavaatelt konservatiiv, liberaal, sots, vasakpoolsem? 

Ei, mul pole kunagi olnud tahtmist minna poliitikasse ja loodetavasti ei lähegi. Ma ei usu, et ma suudaksin olla kuidagi adekvaatsem kui meie poliitikud, ma arvan, et ma oleksin isegi kehvem. Ma ei poolda seda seisukohta, et kui tahad riigis midagi muuta, siis pead ise kuhugi erakonda minema, vaid arvan, et mina ise olen üks osa riigist. Ja minu erakond on eesti keel. Usun, et suudan siin kasulikum olla kui kusagil komisjonis.

Mis ma maailmavaatelt olen? Eelmiste valimiste eel tehti valijakompass, täitsin selle ära ja nägin, et olen päris vastu seina − vasakliberaal. Tegin tabelist foto ja saatsin selle oma parempoolsest konservatiivist sõbrale. Selle peale ütles mu sõber, et tead, ma olen kogu aeg arvanud, et sa oled sotsialist, aga nüüd tuleb välja, et sa oled päris kommunist! 

Oled mitmekülgne inimene. Sinule mõeldes tuleb esmalt isegi minul, kes ma pole mingi tubli raadiokuulaja, pähe sinu hästi moduleeritud hääl, mis on tuttav kultuurisaadetest. Kelleks ennast ise eelkõige pead? Mida on sulle andnud raadiosaated, mida teinud oled?  

Ma ikka pean end kirjanikuks ja kuna ma sain kirjanikupalga, siis praegu ma enam raadiosaateid ei teegi. Aga need saated ja raadio on mulle väga olulised. Viimased paar aastat tegin sellist saadet nagu "Töövari", kus ma käisin terve päeva ühe inimesega kaasas, salvestasin ta tegemisi ja käike, vahepeal küsisin ise midagi, vahepeal lihtsalt salvestasin mingeid helisid ja mängisin sellest saate kokku.

Kui sa oled ühe inimesega tema töökeskkonnas väga intensiivselt kaasas, on see väga huvitav. Muidu on ikka nii, et teeme intervjuu ära, mul on küsimused, sul vastused ja läheme laiali, aga kui see kestab terve päeva, siis sünnib selle käigus mõnikord väga huvitavaid asju, avastusi, midagi toimub. Ühel hetkel inimene väsib olemast see, mille ta on valmis mõelnud, ja siis hakkab hästi huvitav. Kõlab ehk suurejooneliselt, aga las kõlab, iga kord sain ma midagi sellest kohtumisest endale. 

Kuidas sinust sai kirjainimene? On ju veel palju eneseväljendamise vorme loomevallas... 

Ma sattusin keskkooli päris hilja. Olin vahepeal käinud kutsekoolis ehitust õppimas, sealt ära tulnud ja töötanud tisleritöökojas ja siis mingil hetkel ma ei teinud midagi, olin lihtsalt kodus ja hakkasin raamatuid lugema. Paari oma sõbraga rääkisin sellest, mida ma lugesin, ja nad soovitasid minna kirjanduskooli. Enne seda läksin õhtukooli ja parandasin oma üheksanda klassi tunnistuselt keemia aastahinde "kaks" ära. Tartus oli siis 8. keskkool, imekombel võeti mind sinna ja seal oli mu klassijuhatajaks tõeliselt särav inimene Helja Kirber, tänu temale ma hakkasingi kirjutama ja kooliteatrit tegema.

See oli üldse tore kool. Kui ehituskoolis pidi ülepäeviti kaklema, et välja selgitada, kes on kõige lahedam mees, siis 8. keskkoolis oli kõige lahedam tüüp see, kes tegi teatrit ja luges luuletusi… See kirjalik eneseväljendus ja täpselt millegi sõnastamine on mulle järjest olulisem. Kogu aeg käib mingi möll, sa ise oled kah mingis liikumises, nagu hoo peal, ja siis on kuidagi hästi vajalik mulle endale, et ma suudaks midagi, mingi situatsiooni või tunde sõnastada.

Ma olen tegelikult enda arvates introvert, mul on mõnikord hästi raske inimestele helistada või kokku saada ja rääkida. Ja siis on väga sageli see tunne, et midagi läheb nüüd valesti, ma ei oska käituda, olen kuidagi ebaadekvaatne ja ütlen midagi valesti. Ja pärast põen selle pärast paar päeva, et oleks pidanud ikka ütlema nii ja nii. Aga kirjutamine on midagi sellist, et seal ma suudan seda nii-öelda suhtlust kontrollida ja end võimalikult täpselt sõnastada. 

Kas on võimalik välja tuua enda mõjutajad kirjanduses? Kas on teoseid, mis on mõjutanud su elu ja loomingut?  

Keskooli ajal, kui leidsin enda jaoks Peeter Sauteri ja Jüri Ehlvesti (1967-2006), oli see ikka avastus, et nii on võimalik kirjutada! Need tekstid avasid minule midagi väga olulist. Eelkõige seda, et kirjandus võib olla pöörane ja aus ja mida kõike veel. Näiteks ma ise ei kujuta ennast ettegi ilma neid kahte autorit lugemata. 

Milline on sinu meelest meie kirjanduse seis aastal 2020? Kas sind nörritab see, et eesti keeles lugejate arv on näiteks venelastega võrreldes nii väike − inglise keeles või hiina keeles lugejate arvust rääkimata?

Kuna raamatuid ilmub nii palju ja see, mida lugeda jõuad, on väga väike osa, siis mingit üldistust à la "hea versus halb" teha ei saa. Vaevalt, et keegi saab. Mina lugesin sel aastal küll päris mitmeid väga häid eesti kirjanike raamatuid, näiteks Margit Lõhmuse jutukogumikku "Sterne" või Mart Kivastiku romaani "Taevatrepp". Ja mind sugugi ei nörrita, et eesti lugejaid on nii palju, kui neid on. Mulle tundub see just paras kogus.

Ma ei arva, et see muudaks mu kuidagi õnnelikumaks, kui mul oleks kümme korda rohkem lugejaid. Selle vastu mul kah muidugi midagi poleks, kui neid oleks kümme korda rohkem, aga publiku suurus pole kunagi mu eesmärk olnud. Eesmärk on ikka oma asja ajada ja rääkida nende inimestega, kes elavad minu kõrval siin ja praegu.  

Mulle on olnud varasest lapsepõlvest saati sümpaatne maagiline realism. Kas oled nõus väitega, et see on palju realistlikum, kui ükski teine "realism" võib olla? Viimati tuli see mõte mulle alles hiljuti pähe, kui lugesin Haruki Murakami romaani "1Q84". Küsin, sest pean ka "Ballettmeistrit" sinna riiulile kuuluvaks.

Ma olen hea meelega selsamal riiulil! Kunsti eesmärk ei ole tuua võimalikult kiiresti ja võimalikult realistlikke sõnumeid. Seda teeb ajakirjandus. Kirjandus peab vaatama elu mingi nurga alt, tekitama uusi seoseid, andma mingi kujundi. Minule on küll oluline, et side reaalsusega ei katkeks, aga sama oluline on, et see oleks mingi peegeldus meie elule siin Eestis või maailmas aastal 2020. Minul õnnestub teksti kirjutamine siis, kui see hakkab ise vedama ning korraga sa tunned, et sõidad kirjutades, käed lahti. Suuresti tänu sellele tundele saan aru, kas tekst, mida ma kirjutan, on hea.

Milliste oma teoste üle oled eriti uhke?

Alates raamatust "Kirjad tädi Annele" (2010) olen kõigi raamatute üle rõõmus.

Kui oluline on kirjanduse seisukohast autori isik ja/või näiteks eraelu? Milline on Urmas Vadi? 

Ma arvan, et kirjanduse seisukohast pole mu isik oluline. Mina ise olen ikka seesama mees, kes tuleb läbi vihma koju, toidukott seljas, või karjub pimedas metsa vahel, kui autol lõhkeb rehv. 

Mis sul praegu käsil on? Kas võid rääkida käsil olevatest teostest?  

Praegu teeme Eesti Draamateatris lavastust "Millest tekivad triibud". Tegu on mu näidendiga Eduard Vildest. Kui see 14. märtsil lavale tuleb, tõmban veidi hinge ja hakkan romaani kirjutama.  

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles